Ma loodan, et paus on hea ja seda ma teha otsustasin. Ehk siis meie esimese ringi esimene külmakatsetus läks ka aia taha. Seega tundsin, et pean andma kehale nüüd aega taastuda ja tsükli tagasi normi saama. Seega peale aprilli katsetust enne juulit ma viimastele külmas olijatele järgi ei lähe.
Peale viimase katse ebaõnnestumist ütles arst, et ei pikenda mu bromokriptiini retsepti ja, et seda pole vaja, kuigi kirjutasin talle, et endokrinoloog ütles mulle kunagi, et ilma selle ravimita ei ole isegi mõtet üritada rasestuda. Kummal siis õigus on? Ma ei mõista. Ravim sai mul aga mai alguses otsa ja nii olengi ilma igasuguste tablettideta ja mõtlen ennast lolliks. Kas prolaktiini tase on tõusnud, kas kilpnääre on ikka korras või jälle paigast ära. Tööl palju ületunde ja õhtuti kukun voodisse ja magan koheselt. Ilmelik aeg.
Praegu ma ka ei tunne, et mehega samal lainel oleme beebiteemadega. Lisaks mu enda imelikud mõtted ja hirmud ja eelarvamused. Ma ei saa siiani aru, miks meie ka sinna gruppi kuulume, kes loomulikul teel last ei saa ja samas on nii palju inimesi, kes lapsi ei vääri (ei taha). Ma lihtsalt ei mõista. Ja vahel käivad mõtted, et äkki me oleme need, kellele ei olegi lapsi mõeldud. Kas nii on ka võimalik? Ei saa vabatahtlikult ega sunniviisiliselt.
Või ei sobi me kokku? Või mis meil VIGA ON?
Ma muudkui käin Perekoolis IVFikate lugusid lugemas. Elan isekeskis kaasa nii rõõmusõnumitele kui kurbadele lugudele.
Endiselt on iga väiksemagi kurva või rõõmsa sündmuse üle silmad märjad. Isegi erinevad videod netis või filmid. Ilmselt on kusagilt arenenud mulle väga emotsionaalne olek. Vanasti nii ei olnud. Ainult väga kurvad filmid ajasid nutma. Nüüd aga kõik. Võibolla on see vanusest ja kõik aastad endasse kogutud tunded tahavad välja saada. Peaksin psühholoogilt nõu küsima. Ei teagi.
Nüüd aga ei tea enam, millal minna oma kahele külmas ootavale rakukesele järele. Juulis pidi arst puhkama. Et siis augustis? Ma ei tea. Ma ei tea.
Meie majas on viimasel ajal enamus kaheste põnnide emasid juba teised kätte saanud või kohe saamas. Beebisid on ümberringi väga palju. Rõõm teiste üle ja kurbus enda pärast.
Mees mingil ajal ütles, et kui me omale last ei saa lähme reisima - haah, ja millal siis see otsus tuleb, et me ei saa? Kuhu me siis reisime? Kui kaua, kui kaugele, kui palju - kas anname oma korteri üürile ja läheme lihtsalt ära. Kiusatus on küll kõik sinnapaika jätta ja lihtsalt kaduda. Aga kuhu meil minna on. Oma saatuse eest ju ei põgene ja lastetuteks jääme ka reisides. Mis siis selle asja point ka oleks?
Liiga palju küsimusi ja liiga vähe vastuseid.
Ilusat suve!
2/1 ei õnnestunud
Sellel korral kirjutan raporti vormis, et juttu mitte liiga pikaks venitada ja päevade kaupa kirja saaks.
Alates 13.04 olen puhkusel ja sõidame autoga euroopas ringi, iga öö erinevas asukohas ja hotellis.
Siirdamine siis 10.04 kell 15:00.
11.04 - Kohe algusest peale mures.
Juba täna määrib pisut roosakalt. Alles eile oli siirdamine, ainult 20 tundi on möödas.
Ma ütlen endale, et see on pesastumine, see käib sel korral lihtsalt kiiresti. Siirdati ju kaks rakukest. Neil on lihtsalt kiire. Eks!
13.04 - täna vahepeal kõrvetas. Pole kunagi seda tunnet olnud.
16.04 - on 6 päev peale siirdamist ja jälle määrib. Pruunikalt, pisut terve päeva jooksul. Mingeid kõhuvalusid ei ole olnud, enesetunne on hea. Kuna oleme juba laupäevast autos, siis on kõhu kinnisus tavaline ja ei seosta. Muid kaebusi ei ole üldse, midagi ei tunne ka.
17.04 - ikka määrib, päevad hakanud ei ole. Täna olid õrnad tuiked kõhus vahepeal, aga ei midagi erilist. Kui hommikuks päevi pole, siis teen testi igaksjuhuks ära.
18.04 - hommikul test negatiivne.
20.04 - tundub et nüüd hakkasid päevad. Öösel ärkasin kõhuvalu peale ja vähkresin üle tunni enne, kui uuesti magama jäin. Tavaliselt päevade ajal ei ole sellist valu, ammugi siis mitte öösel. Päeval juba helepunane veri ja klimbid.
21.04 - jätsin rohu ära. Täna tugevad kõhuvalud. Helepunane veri. Loodan, et homme kõhuvalud vähemalt üle lähevad.
Arstile peaks ka kirjutama. Ilmselt ei ole ka teist testi mõtet teha, kuna veri täiesti päevade moodi.
22-23 ikka aegajalt päris tugevad valud.
25 - kohati määrib veel päris palju, samas juba 6s päev. Tavaliselt jääb juba vähemaks sel ajal või on juba läbi. Täna kirjutasin ka arstile lõpuks ära.
Kurb on olla!
Alates 13.04 olen puhkusel ja sõidame autoga euroopas ringi, iga öö erinevas asukohas ja hotellis.
Siirdamine siis 10.04 kell 15:00.
11.04 - Kohe algusest peale mures.
Juba täna määrib pisut roosakalt. Alles eile oli siirdamine, ainult 20 tundi on möödas.
Ma ütlen endale, et see on pesastumine, see käib sel korral lihtsalt kiiresti. Siirdati ju kaks rakukest. Neil on lihtsalt kiire. Eks!
13.04 - täna vahepeal kõrvetas. Pole kunagi seda tunnet olnud.
16.04 - on 6 päev peale siirdamist ja jälle määrib. Pruunikalt, pisut terve päeva jooksul. Mingeid kõhuvalusid ei ole olnud, enesetunne on hea. Kuna oleme juba laupäevast autos, siis on kõhu kinnisus tavaline ja ei seosta. Muid kaebusi ei ole üldse, midagi ei tunne ka.
17.04 - ikka määrib, päevad hakanud ei ole. Täna olid õrnad tuiked kõhus vahepeal, aga ei midagi erilist. Kui hommikuks päevi pole, siis teen testi igaksjuhuks ära.
18.04 - hommikul test negatiivne.
20.04 - tundub et nüüd hakkasid päevad. Öösel ärkasin kõhuvalu peale ja vähkresin üle tunni enne, kui uuesti magama jäin. Tavaliselt päevade ajal ei ole sellist valu, ammugi siis mitte öösel. Päeval juba helepunane veri ja klimbid.
21.04 - jätsin rohu ära. Täna tugevad kõhuvalud. Helepunane veri. Loodan, et homme kõhuvalud vähemalt üle lähevad.
Arstile peaks ka kirjutama. Ilmselt ei ole ka teist testi mõtet teha, kuna veri täiesti päevade moodi.
22-23 ikka aegajalt päris tugevad valud.
25 - kohati määrib veel päris palju, samas juba 6s päev. Tavaliselt jääb juba vähemaks sel ajal või on juba läbi. Täna kirjutasin ka arstile lõpuks ära.
Kurb on olla!
Kõik võtsin kaasa, mis pakuti
Täna kella 15st on minuga koos kaks embrüot. Kaks võeti sulama ja mõlemad sulasid üles. Üks hakkas kohe edasi arenema ja teine olla pisut laisem. Embrüoloog soovitas mõlemat kasutada. Mina olin nõus ja arst oli nõus. Abikaasalt ei küsinud 😏 (teda polnud seal).
Embrüoloog oli sel korra meesterahvas, paistis selline muhe sell, naeratav ja jutukas. Selgitas rõõmsameelselt, mis seisus rakud on ja muudki. Mul ei jäänud jälle meelde, aga sel korral juba panin rohkem asju tähele kui eelmisel.
Näiteks siis, kui mul juba jalad taeva poole olid, siis kustutati tuli ära. Ilmselt siis ultraheli pilt paremini jälgitav lihtsalt. Sest instrumendid ja muu asetati valguse käes.
Seal oli selline kohin ruumis, et polnud hästi kuulda, kui arst ja õde omavahel midagi rääkisid. Seega ma suuresti ei saanud aru ka millest jutt oli, aga arst ühel hetkel arvas, et miski, ilmselt emaka kael, on liiga kitsas, et kateeder sisse viia. Aga ütles, et proovib ja läks kenasti tema sõnul, ma ei tundnud midagi. Aga UH masinaga said nad seal jälle pikalt jebida, sest mu emakas on nii tugevas retros, et UH pealt olla olnud näha ainult kateedri ots, mitte toru ise. Nagu aru sain, siis toru võiks olla risti pildis, aga mul oli näha nö rõngas, toru siis otsast vaadates.
Ma ei tundud jälle põhimõtteliselt midagi. Kuigi, sel korral kui arst hakkas embrüoid siirdama, siis oli selline soe tunne. Ilmselt see vedelik või miski, kus sees need rakukesed ujusid oli soe.
Peegli paigaldamine on nagu ikka, aga puhastamine oli sel korral minimaalne. Eelmisel korral olid mul ka muidugi progesterooni kapslikesed tuppe, sel korral duphastoni tabletid suu kaudu. Ilmselt sellest siis ka vahe. Kateedri paigaldust pm ei tundnudki. Valus igaljuhul ei olnud kordagi.
Põis oli ju ka päris korralikiult täis ja kui seal millegagi suruda, näiteks ultraheli aparaadi asjaga, siis ei olnud just mugav. Aga täiesti talutav, ei midagi hullu.
Minu meelest on see steriilse toa osa selline pigem naljakas, aga ilmselt töötab. Lähed koos õega ühest uksest sisse. Võtad püksid ära ja ta aitab sulle kitli selga ja mütsi pähe. Siis läheb ise samast uksest ära, kust koos tulite ja jätab su käsi pesema. Varsti või ka kohe kuuled teise ukse taga hääli. Natuke veel ootamist ja sama õde võtab su teise ukse tagant uuesti vastu. Ruumi astudes on seal veel arst (tavaliselt) ja läbi luugi on seal ka embrüoloog. Ja sa oled seal püksata. Rääkimata sellest, et kohe hüppad pinki tõstad jalad üles ja arst keerab tooli asendit nii, et sõidutab su jalad taevasse. Muide ITK selles protseduuri toas on 24 ledlambiga laelamp ja vähemalt 2 halogeenlampi, millest üks on ka akuga, kui vool peaks ära minema.
Veretesti aeg siis 24.04, aga ma olen siis eestist ära. Seega pean ilmselt rasedustestiga leppima. Kuigi, arst ei paistnud jälle kuigi positiivne selles suhtes ja rääkis rohkem nagu päevade algamisest. Mina aga looda ikka parimat ja vähemalt ühe rakukese edasi arenemist. Kuigi ma oleks vist kuuni õnnelik, kui mõlemad meiega jäävad.
Aga veretesti kohta siiski arvan, juhul kui rasedustest osutub positiivseks, siis otsin väljamaal mingi synlabi taolise asja ja kui nad seal hinge hinda ei küsi, siis teen VT ka ikka. Aga seda vaatab siis juba seal. Aga mu enda pöidlad on kõvasti pihus ja palun siis seekord õnne meie õuele.
Sokikesed ootavad.
Rohtudest siis duphaston ja bromokriptiin, prolaktiini taseme kontrolli all hoidmiseks. Sest endiselt on mul küljes ka selline diagnoos: Hüpofüüsi e ajuripatsi hüperfunktsioon e liigtalitlus, Hüperprolaktineemia. Mul on hüpofüüsi mikroadenoom.
Varasemate päevade märkmed, ei hakanud eraldi postitusi tegema:
Ovitrelle kõrvalmõju, mida jaanuarist ei osanud temaga seostada on kõhukinnisus. Kuigi ka siis see oli, aga arvasin, et mingi muu muutus tekitas.
Kaks päeva peale ovitrelle süsti ehk 5. aprill:
Ja täna naba all pitsitab - nagu lausa kisub valusasti. Otse nabas või naba all kohe. Eriti kui sirutan või püsti tõusen ja tualetis on ka selline nagu valu moodi lausa. Olen muidugi täna päev otsa istunud töö juures. Vahepeal sain pisut jalutada ka - õues on üli-ilus ilm täna.
Jäin mõtlema, et millal siis Ovitrelle tehakse tavaliselt, aga sain perekooli foorumist sellele ka vastuse. OV kutsutakse esile nii mitu päeva enne, kui vanad on külmas olevad embrüod. Ehk siis ovitrelle mõjul peaks tekkima OV 24-36 h möödudes ja siis sinna otsa veel nii mitu päeva. Mul siis 3ndal süst, 10ndal siiramine ja külmas on 5 päevased, seega peaks klappima.
Surfasin digilugu.ee's ja vaatasin siis, kui palju meie lapsesoov on Eesti riigile maksma läinud siiani - 3800 eurot alates 2017 aastast. Seda siis sellest ajast kui uuesti endokrinoloogi juurde läksin ja magnetresonantstomograafia (MRT) tehti ja väga-väga palju igasugu vereproove ja teste. Ainuüksi esimene korje ja siirdamine läksid 1200 eurot. Seal hulgas on ilmselt ka külmutamise riigi poolne osa.
Embrüoloog oli sel korra meesterahvas, paistis selline muhe sell, naeratav ja jutukas. Selgitas rõõmsameelselt, mis seisus rakud on ja muudki. Mul ei jäänud jälle meelde, aga sel korral juba panin rohkem asju tähele kui eelmisel.
Näiteks siis, kui mul juba jalad taeva poole olid, siis kustutati tuli ära. Ilmselt siis ultraheli pilt paremini jälgitav lihtsalt. Sest instrumendid ja muu asetati valguse käes.
Seal oli selline kohin ruumis, et polnud hästi kuulda, kui arst ja õde omavahel midagi rääkisid. Seega ma suuresti ei saanud aru ka millest jutt oli, aga arst ühel hetkel arvas, et miski, ilmselt emaka kael, on liiga kitsas, et kateeder sisse viia. Aga ütles, et proovib ja läks kenasti tema sõnul, ma ei tundnud midagi. Aga UH masinaga said nad seal jälle pikalt jebida, sest mu emakas on nii tugevas retros, et UH pealt olla olnud näha ainult kateedri ots, mitte toru ise. Nagu aru sain, siis toru võiks olla risti pildis, aga mul oli näha nö rõngas, toru siis otsast vaadates.
Ma ei tundud jälle põhimõtteliselt midagi. Kuigi, sel korral kui arst hakkas embrüoid siirdama, siis oli selline soe tunne. Ilmselt see vedelik või miski, kus sees need rakukesed ujusid oli soe.
Peegli paigaldamine on nagu ikka, aga puhastamine oli sel korral minimaalne. Eelmisel korral olid mul ka muidugi progesterooni kapslikesed tuppe, sel korral duphastoni tabletid suu kaudu. Ilmselt sellest siis ka vahe. Kateedri paigaldust pm ei tundnudki. Valus igaljuhul ei olnud kordagi.
Põis oli ju ka päris korralikiult täis ja kui seal millegagi suruda, näiteks ultraheli aparaadi asjaga, siis ei olnud just mugav. Aga täiesti talutav, ei midagi hullu.
Minu meelest on see steriilse toa osa selline pigem naljakas, aga ilmselt töötab. Lähed koos õega ühest uksest sisse. Võtad püksid ära ja ta aitab sulle kitli selga ja mütsi pähe. Siis läheb ise samast uksest ära, kust koos tulite ja jätab su käsi pesema. Varsti või ka kohe kuuled teise ukse taga hääli. Natuke veel ootamist ja sama õde võtab su teise ukse tagant uuesti vastu. Ruumi astudes on seal veel arst (tavaliselt) ja läbi luugi on seal ka embrüoloog. Ja sa oled seal püksata. Rääkimata sellest, et kohe hüppad pinki tõstad jalad üles ja arst keerab tooli asendit nii, et sõidutab su jalad taevasse. Muide ITK selles protseduuri toas on 24 ledlambiga laelamp ja vähemalt 2 halogeenlampi, millest üks on ka akuga, kui vool peaks ära minema.
Veretesti aeg siis 24.04, aga ma olen siis eestist ära. Seega pean ilmselt rasedustestiga leppima. Kuigi, arst ei paistnud jälle kuigi positiivne selles suhtes ja rääkis rohkem nagu päevade algamisest. Mina aga looda ikka parimat ja vähemalt ühe rakukese edasi arenemist. Kuigi ma oleks vist kuuni õnnelik, kui mõlemad meiega jäävad.
Aga veretesti kohta siiski arvan, juhul kui rasedustest osutub positiivseks, siis otsin väljamaal mingi synlabi taolise asja ja kui nad seal hinge hinda ei küsi, siis teen VT ka ikka. Aga seda vaatab siis juba seal. Aga mu enda pöidlad on kõvasti pihus ja palun siis seekord õnne meie õuele.
Sokikesed ootavad.
Rohtudest siis duphaston ja bromokriptiin, prolaktiini taseme kontrolli all hoidmiseks. Sest endiselt on mul küljes ka selline diagnoos: Hüpofüüsi e ajuripatsi hüperfunktsioon e liigtalitlus, Hüperprolaktineemia. Mul on hüpofüüsi mikroadenoom.
Varasemate päevade märkmed, ei hakanud eraldi postitusi tegema:
Ovitrelle kõrvalmõju, mida jaanuarist ei osanud temaga seostada on kõhukinnisus. Kuigi ka siis see oli, aga arvasin, et mingi muu muutus tekitas.
Kaks päeva peale ovitrelle süsti ehk 5. aprill:
Ja täna naba all pitsitab - nagu lausa kisub valusasti. Otse nabas või naba all kohe. Eriti kui sirutan või püsti tõusen ja tualetis on ka selline nagu valu moodi lausa. Olen muidugi täna päev otsa istunud töö juures. Vahepeal sain pisut jalutada ka - õues on üli-ilus ilm täna.
Jäin mõtlema, et millal siis Ovitrelle tehakse tavaliselt, aga sain perekooli foorumist sellele ka vastuse. OV kutsutakse esile nii mitu päeva enne, kui vanad on külmas olevad embrüod. Ehk siis ovitrelle mõjul peaks tekkima OV 24-36 h möödudes ja siis sinna otsa veel nii mitu päeva. Mul siis 3ndal süst, 10ndal siiramine ja külmas on 5 päevased, seega peaks klappima.
Surfasin digilugu.ee's ja vaatasin siis, kui palju meie lapsesoov on Eesti riigile maksma läinud siiani - 3800 eurot alates 2017 aastast. Seda siis sellest ajast kui uuesti endokrinoloogi juurde läksin ja magnetresonantstomograafia (MRT) tehti ja väga-väga palju igasugu vereproove ja teste. Ainuüksi esimene korje ja siirdamine läksid 1200 eurot. Seal hulgas on ilmselt ka külmutamise riigi poolne osa.
Ära usalda, kontrolli
Esmaspäev möödas ja teisipäev ka.
Et siis.
Esmaspäeval leidis arst mu paremast ovaariumist peaaegu 15 mm suuruse folliikuli. Seega sain minna vereproove andma ja pidin teisipäeval 10-12 vahel helistama.
Helistasin ja arvasin,et minuga siis räägib sel ajal arst, aga hoopis õde rääkis. Ja rääkis siis seda, et järgmine vastuvõtt aka siirdamine on 10.04. Ja homme, ehk siis täna kolmapäeval pean tegema Ovitrelle süsti. Alates pühapäevast hakkan 3 korda päevas võtma Duphastoni tablette. Info käes, uurisin, mis kell Ovitrelle teha, sest eelmine kord oli ju kindel aeg ja kas mitte 36 tundi enne korjet äkki?! Igaljuhul, õde siis küsis kelleltki, kes siis ilmelt oli arst ja ütles mulle kell 18.00. Niimoodi ma siis koju jäin mõtlema, et õhtupoole lähen siis apteeki.
Apteeki jõudsin kella 15.45 paiku. Ja mida mu isikukoodi küljes ei olnud, olid retseptid!! Päriselt ka, nad unustasid? Seega koheselt helistasin uuesti samal numbril. Ja mis ma sain - pm sõimata. Nüüd on arst juba ära läinud, tema aeg on möödas. Ja üldse oleks ma pidanud kohe rohud ära ostma, kui arsti juurest läksin, kuigi ma ei käinud ju arsti juures. Et siis oleks saanud tagasi tulla või miskit. Üritasin uuesti vahele pista, et ma ju hommikul helistasin ja siis ei öeldud, et ma kohe pean apteeki minema, ma tõesti eeldasin, et kui mulle öeldakse, mis ravimeid mul on vaja võtta, siis on mulle need ka kättesaadavad. Ilmselt olen siis liiga optimistlik. Aga õde siis lõpuks ütles, et nad siis vaatavad teise arstiga ja üritavad mulle selle retsepti teha. Hästi ootasin siis kannatlikult 10 minutit ja seekord olin nutikam ja vaatasin digilugu.ee'st kas mulle mõni retsept on kirjutatud. Oli, oli lausa 3 aga kõik olid duphastonid. Neid mul on ju alles pühapäeval vaja. Aga ovitrellet ju juba kolmapäeval (täna). Ma olin kurb ja kuri ja solvunud ja löödud, kõike korraga. Aga rohkem ma samale numbrile tagasi helistada ei julgenud. Läksin oma Duphastoni karbiga koju ja otsustasin, et kirjutan hoopis oma arstile. Aga kuna ta oli juba esmaspäeval tõbine, siis ma vastust ei lootnud. Õhtul ketrasin veel neid tundeid oma sees. Kas miski astub vahele, et me ei peaks seda katset seekord tegema või mis see siis nüüd on.
Täna siis 10 paiku helistasin hoopis üldisele infonumbrile, ütlesin kes ma olen ja et mulle ei olnud vist kogemata ravimit välja kirjutatud ning inimene teiselt poolt toru ütles ilusti, et laseb teisel arstil siis kirjutada. Ei mingit sõimamist ja minu enda süüdistamist. Ainult ütles, et võib natuke aega minna.
20 minutit hiljem aga oli juba retsept olemas. Jeee. Aitäh!
Siit siis moraal - alati kontrollida kohe, kas retsept on ikka olemas, et kiiresti kõik korda ajada ja oma ja teiste närve ja aega mitte kulutada. Hea tegelikult, et digilugu ikka olemas on. Või noh, kui oleks veel vana paber retsepti majandus, pole sellist asja üldse juhtunud, ma oleks ju pidanud kohale minema.
Lõuna ajal siis lippasin töö ajast apteeki, enne vaatasin ravimiameti lehelt, kas mulle lähimas apteegis on ikka olemas või pean Tõnismäele sõitma. Apteegis makstes oli aga üllatus. Ei olnudki 100% haigekassa toetusega, hoopis 50% oli. Aga no ega ma ei tea, võibolla pidigi nii olema. Aga võibolla mitte, ei tea. 50% soodustusega maksis siis midagi üle 8 euro.
Ja tehtud ong see väike suts, mille pidin tööjuures tualetis tegema. Mis seal siis ikka. Kell oli 18.18, kui lõpetasin. Oli pisut kibe. Aga tegin nii kiiresti nagu jaanuaris siis kui viimaseid süste tegin, ei midagi hullu. Ausalt ka, pole üldse mõtet karta tegelikult.
Aga vahepala, mingi aeg oli mul järjest sellised juhused, et Hesburgeris oli üks burger vähem.
Vahet ei olnud, kus ma käisin Tallinnas või Rakveres. Mul oli 3-4 juhust, kus mul ei olnud burgerit kaasa pandud, mille eest ma maksin. Mingi aeg ma ostsin alati ühe kanaeine mehele ja omale siis kas juustuburgeri või kanaburgeri juurde. Mitte kaks einet. Ja mida ei olnud, minu burgerit. Siis ma olin lõpuks juba paranoiline ja alati vaatasin leti juures, mis kotti pannakse või kiskusin pakitud koti lahti seal samas leti peal. Lihtsalt mõnel korral oli nii, et tellisin ära, käisin korra mujal, tagasi tulles haarasin oma koti ja panin minema. Kodus siis avastasin, et üks burger puudu. Ma ju ei lähe siis enam tagasi. Mõnel korral jõudsin parklasse ja pidin siis tagasi minema. Ükskord anti veel üks burger lisaks. Ma ei tea. Ei ole nagu päris see. Aga see moraal, alati kontrolli - see peab olema igalpool, ka arsti retseptidega.
Mulle muidu see arst väga meeldib. Tundub tore, aga mul on jube kahju, et nad tunduvad seal jube üle koormatud. Või noh, vähemalt need päevad, kui neil on vastuvõtud ja protseduurid.
Et siis.
Esmaspäeval leidis arst mu paremast ovaariumist peaaegu 15 mm suuruse folliikuli. Seega sain minna vereproove andma ja pidin teisipäeval 10-12 vahel helistama.
Helistasin ja arvasin,et minuga siis räägib sel ajal arst, aga hoopis õde rääkis. Ja rääkis siis seda, et järgmine vastuvõtt aka siirdamine on 10.04. Ja homme, ehk siis täna kolmapäeval pean tegema Ovitrelle süsti. Alates pühapäevast hakkan 3 korda päevas võtma Duphastoni tablette. Info käes, uurisin, mis kell Ovitrelle teha, sest eelmine kord oli ju kindel aeg ja kas mitte 36 tundi enne korjet äkki?! Igaljuhul, õde siis küsis kelleltki, kes siis ilmelt oli arst ja ütles mulle kell 18.00. Niimoodi ma siis koju jäin mõtlema, et õhtupoole lähen siis apteeki.
Apteeki jõudsin kella 15.45 paiku. Ja mida mu isikukoodi küljes ei olnud, olid retseptid!! Päriselt ka, nad unustasid? Seega koheselt helistasin uuesti samal numbril. Ja mis ma sain - pm sõimata. Nüüd on arst juba ära läinud, tema aeg on möödas. Ja üldse oleks ma pidanud kohe rohud ära ostma, kui arsti juurest läksin, kuigi ma ei käinud ju arsti juures. Et siis oleks saanud tagasi tulla või miskit. Üritasin uuesti vahele pista, et ma ju hommikul helistasin ja siis ei öeldud, et ma kohe pean apteeki minema, ma tõesti eeldasin, et kui mulle öeldakse, mis ravimeid mul on vaja võtta, siis on mulle need ka kättesaadavad. Ilmselt olen siis liiga optimistlik. Aga õde siis lõpuks ütles, et nad siis vaatavad teise arstiga ja üritavad mulle selle retsepti teha. Hästi ootasin siis kannatlikult 10 minutit ja seekord olin nutikam ja vaatasin digilugu.ee'st kas mulle mõni retsept on kirjutatud. Oli, oli lausa 3 aga kõik olid duphastonid. Neid mul on ju alles pühapäeval vaja. Aga ovitrellet ju juba kolmapäeval (täna). Ma olin kurb ja kuri ja solvunud ja löödud, kõike korraga. Aga rohkem ma samale numbrile tagasi helistada ei julgenud. Läksin oma Duphastoni karbiga koju ja otsustasin, et kirjutan hoopis oma arstile. Aga kuna ta oli juba esmaspäeval tõbine, siis ma vastust ei lootnud. Õhtul ketrasin veel neid tundeid oma sees. Kas miski astub vahele, et me ei peaks seda katset seekord tegema või mis see siis nüüd on.
Täna siis 10 paiku helistasin hoopis üldisele infonumbrile, ütlesin kes ma olen ja et mulle ei olnud vist kogemata ravimit välja kirjutatud ning inimene teiselt poolt toru ütles ilusti, et laseb teisel arstil siis kirjutada. Ei mingit sõimamist ja minu enda süüdistamist. Ainult ütles, et võib natuke aega minna.
20 minutit hiljem aga oli juba retsept olemas. Jeee. Aitäh!
Siit siis moraal - alati kontrollida kohe, kas retsept on ikka olemas, et kiiresti kõik korda ajada ja oma ja teiste närve ja aega mitte kulutada. Hea tegelikult, et digilugu ikka olemas on. Või noh, kui oleks veel vana paber retsepti majandus, pole sellist asja üldse juhtunud, ma oleks ju pidanud kohale minema.
Lõuna ajal siis lippasin töö ajast apteeki, enne vaatasin ravimiameti lehelt, kas mulle lähimas apteegis on ikka olemas või pean Tõnismäele sõitma. Apteegis makstes oli aga üllatus. Ei olnudki 100% haigekassa toetusega, hoopis 50% oli. Aga no ega ma ei tea, võibolla pidigi nii olema. Aga võibolla mitte, ei tea. 50% soodustusega maksis siis midagi üle 8 euro.
Ja tehtud ong see väike suts, mille pidin tööjuures tualetis tegema. Mis seal siis ikka. Kell oli 18.18, kui lõpetasin. Oli pisut kibe. Aga tegin nii kiiresti nagu jaanuaris siis kui viimaseid süste tegin, ei midagi hullu. Ausalt ka, pole üldse mõtet karta tegelikult.
Aga vahepala, mingi aeg oli mul järjest sellised juhused, et Hesburgeris oli üks burger vähem.
Vahet ei olnud, kus ma käisin Tallinnas või Rakveres. Mul oli 3-4 juhust, kus mul ei olnud burgerit kaasa pandud, mille eest ma maksin. Mingi aeg ma ostsin alati ühe kanaeine mehele ja omale siis kas juustuburgeri või kanaburgeri juurde. Mitte kaks einet. Ja mida ei olnud, minu burgerit. Siis ma olin lõpuks juba paranoiline ja alati vaatasin leti juures, mis kotti pannakse või kiskusin pakitud koti lahti seal samas leti peal. Lihtsalt mõnel korral oli nii, et tellisin ära, käisin korra mujal, tagasi tulles haarasin oma koti ja panin minema. Kodus siis avastasin, et üks burger puudu. Ma ju ei lähe siis enam tagasi. Mõnel korral jõudsin parklasse ja pidin siis tagasi minema. Ükskord anti veel üks burger lisaks. Ma ei tea. Ei ole nagu päris see. Aga see moraal, alati kontrolli - see peab olema igalpool, ka arsti retseptidega.
Mulle muidu see arst väga meeldib. Tundub tore, aga mul on jube kahju, et nad tunduvad seal jube üle koormatud. Või noh, vähemalt need päevad, kui neil on vastuvõtud ja protseduurid.
Midagi ei ole tekkinud
Kirjutasin arstile esmaspäeva hommikul uuesti ja mu kiri oli jäänud teiste vahelt ainukesena vastamata. No ikka juhtub.
Seega sain kohe aja 27ndaks.
Läksin siis kenasti kohale. All registratuuris tädi ei osanud kolme kuud hästi arvutada. Viimati maksin visiidi eest 14. jaanuaril, seega kolme kuu täitumiseni on aega 14. aprillini.
Arsti juurde sain kohe õigel ajal. Natuke mu vanades andmetes sobramist ja ultraheli. Aga arst ei leidnud folliikulit, mis peaks juba tekkinud olema. Päevad hakkasid 17, seega oli eile tsükli 11nes päev. Ja kui 31. märts peaks ovulatsioon olema, siis oleks pidanud midagi näha olema. Mis suuresti tähendab, et sel kuul siirdamist ei toimu. Aga arst kutsus mu esmaspäevaks ikkagi tagasi, ehk siis 1. aprillil lähen uuesti ultrahelisse.
Uurisin kiiresti ka leetrite vaktsiini kohta. Nimelt kuulun ka mina sinna vanuse gruppi, kellel soovitatakse seda uuendada, kuna 80-90ndatel ei hoitud vaktsiine nii nagu neid hoitakse tänapäeval. Seega võib olla selle mõju kadunud või nõrgenenud, kuigi olen saanud kaks doosi, nagu ette nähtud.
Info ravimiregistris leetrite vaktsiini kohta
vaktsineeri.ee
Seega, kui esmaspäeval selgub, et siirdada sel kuul ei saa, siis saan rahuliku südamega lasta ennast ja ka abikaasat vaktsineerida, kuna järgmise siirdamise ajani jääb rohkem kui 1 kuu. Alla selle ei soovitata, kuigi ei ole leitud, et lootega midagi juhtuks, kui seda teha varase raseduse staadiumis. Lisaks jääb siis veel üks kuu vahele, kuna olen eestist ära siirdamiseks õigel ajal. See annab veel lisapuhvri, et organismil oleks aega vaktsiiniga tegeleda.
Aga siit tekkis mul nüüd hoopis teine küsimus. Mul ei ole ovulatsioonide toimumist kordagi uuritud. Ehk äkki mul väga tihti ei tekigi folliikulit ja sinna sisse munarakku. Äkki see ongi põhjus, miks meil pole siiani õnnestunud rasestuda. Ja siin need põhjuste otsimise mõtted jällegi on 😕
Ma ei tea.
Seega sain kohe aja 27ndaks.
Läksin siis kenasti kohale. All registratuuris tädi ei osanud kolme kuud hästi arvutada. Viimati maksin visiidi eest 14. jaanuaril, seega kolme kuu täitumiseni on aega 14. aprillini.
Arsti juurde sain kohe õigel ajal. Natuke mu vanades andmetes sobramist ja ultraheli. Aga arst ei leidnud folliikulit, mis peaks juba tekkinud olema. Päevad hakkasid 17, seega oli eile tsükli 11nes päev. Ja kui 31. märts peaks ovulatsioon olema, siis oleks pidanud midagi näha olema. Mis suuresti tähendab, et sel kuul siirdamist ei toimu. Aga arst kutsus mu esmaspäevaks ikkagi tagasi, ehk siis 1. aprillil lähen uuesti ultrahelisse.
Uurisin kiiresti ka leetrite vaktsiini kohta. Nimelt kuulun ka mina sinna vanuse gruppi, kellel soovitatakse seda uuendada, kuna 80-90ndatel ei hoitud vaktsiine nii nagu neid hoitakse tänapäeval. Seega võib olla selle mõju kadunud või nõrgenenud, kuigi olen saanud kaks doosi, nagu ette nähtud.
Info ravimiregistris leetrite vaktsiini kohta
vaktsineeri.ee
Seega, kui esmaspäeval selgub, et siirdada sel kuul ei saa, siis saan rahuliku südamega lasta ennast ja ka abikaasat vaktsineerida, kuna järgmise siirdamise ajani jääb rohkem kui 1 kuu. Alla selle ei soovitata, kuigi ei ole leitud, et lootega midagi juhtuks, kui seda teha varase raseduse staadiumis. Lisaks jääb siis veel üks kuu vahele, kuna olen eestist ära siirdamiseks õigel ajal. See annab veel lisapuhvri, et organismil oleks aega vaktsiiniga tegeleda.
Aga siit tekkis mul nüüd hoopis teine küsimus. Mul ei ole ovulatsioonide toimumist kordagi uuritud. Ehk äkki mul väga tihti ei tekigi folliikulit ja sinna sisse munarakku. Äkki see ongi põhjus, miks meil pole siiani õnnestunud rasestuda. Ja siin need põhjuste otsimise mõtted jällegi on 😕
Ma ei tea.
Ikka ootan
Õnneks on kevad peaaegu kohal.
Eile vahetasime mehega mu autol suverattad alla, ei ma ei seisnud kõrval, ise panin käed külge, nagu alati. Ja mulle meeldib.
Nüüd kohe parem tunne - suvi juba varsti tuleb. Ja me sõidame lõuna poole juba vähem kui kuu pärast. Isegi paar päeva vähem kui 3 nädala pärast. Ei jõua ära oodata. Kuna meil otseselt teekonna plaani ei ole, siis olen niisama netis euroopat googeldanud ja austriasse me siis ilmselt jääme kauemaks. Need mäed on seal hingematvalt ägedad. Ma jumaldan mägist maastikku, mida nö kaugelt imetleda ja lähemalt ka. Ja ookean/meri/suur järv meeldib mulle ka väga. Ja vaadata neid pilte järvest, kus teisel kaldal ja kaugemal on mäed - hmmmmmm.
Mul on igaljuhul hea meel, et ilm vaikselt paraneb ja lumi taandub, kuigi mulle meeldib lumi ka. Aga kindlasti mitte see ebastabiilne, kord soe kord külm, nagu meil siin viimasel ajal on. Igaljuhul on viimased ilusamad päevad jälle hinge kosutanud.
Alustasin sel aastal ühe oma eesmärgina raamatute lugemisega. Ja kui esimesena võtsin ette Rikkaks saamise, siis edasi otsustasin, et loen läbi juba endal kodus olevad raamatud, mis siiani tühja seisnud kapis. Tänaseks on neli läbi ja kaks pooleli. Viimati loetud raamat "Üksildus" aga oli täis päris suurt äratundmist ja eneseanalüüsi. Mul nimelt ei ole lähedasi sõbrannasi, kellega ükskõik millest lobiseda, kaasa arvatud meie tänane olukord/teekond. Jah, mul on mõned lähemad sugulased, aga see pole päris see.
17 hakkasid päevad, mis tähendab, et nad jäid 5 päeva hiljaks, täpselt nagu detsembris. Õnneks aga seekord ei olnud nii valulik, kui eelmine kuu. Samas ei olnud ju ka millelgi pesastuda, seega ilmselt normaalne. Ma hindaks, et mu keha sai taastumisega hästi hakkama. Mingeid pikema-ajalisi kõrvalmõjusid ei oska täheldada.
18 kirjutasin arstile, aga pole tänaseni vastust saanud. Teagi, kas pean uuesti kirjutama või ootama. Äkki mu kiri läks rämpsposti tal, hotmail aadressiga võib nii juhtuda. Kas siis peksin täna uuesti kirjutama või ootama või homme hoopis helistama. Ei teagi.
Viimasel ajal on endiselt see rahu tunne sees, ma ei tea mis see on. Aga loodan, et ta väga üle ei lähegi ja saan järgmise katse ka selliselt üle elada, olgu tulemus siis positiivne (mida ma väga loodan) või negatiivne.
Eile vahetasime mehega mu autol suverattad alla, ei ma ei seisnud kõrval, ise panin käed külge, nagu alati. Ja mulle meeldib.
Nüüd kohe parem tunne - suvi juba varsti tuleb. Ja me sõidame lõuna poole juba vähem kui kuu pärast. Isegi paar päeva vähem kui 3 nädala pärast. Ei jõua ära oodata. Kuna meil otseselt teekonna plaani ei ole, siis olen niisama netis euroopat googeldanud ja austriasse me siis ilmselt jääme kauemaks. Need mäed on seal hingematvalt ägedad. Ma jumaldan mägist maastikku, mida nö kaugelt imetleda ja lähemalt ka. Ja ookean/meri/suur järv meeldib mulle ka väga. Ja vaadata neid pilte järvest, kus teisel kaldal ja kaugemal on mäed - hmmmmmm.
Mul on igaljuhul hea meel, et ilm vaikselt paraneb ja lumi taandub, kuigi mulle meeldib lumi ka. Aga kindlasti mitte see ebastabiilne, kord soe kord külm, nagu meil siin viimasel ajal on. Igaljuhul on viimased ilusamad päevad jälle hinge kosutanud.
Alustasin sel aastal ühe oma eesmärgina raamatute lugemisega. Ja kui esimesena võtsin ette Rikkaks saamise, siis edasi otsustasin, et loen läbi juba endal kodus olevad raamatud, mis siiani tühja seisnud kapis. Tänaseks on neli läbi ja kaks pooleli. Viimati loetud raamat "Üksildus" aga oli täis päris suurt äratundmist ja eneseanalüüsi. Mul nimelt ei ole lähedasi sõbrannasi, kellega ükskõik millest lobiseda, kaasa arvatud meie tänane olukord/teekond. Jah, mul on mõned lähemad sugulased, aga see pole päris see.
17 hakkasid päevad, mis tähendab, et nad jäid 5 päeva hiljaks, täpselt nagu detsembris. Õnneks aga seekord ei olnud nii valulik, kui eelmine kuu. Samas ei olnud ju ka millelgi pesastuda, seega ilmselt normaalne. Ma hindaks, et mu keha sai taastumisega hästi hakkama. Mingeid pikema-ajalisi kõrvalmõjusid ei oska täheldada.
18 kirjutasin arstile, aga pole tänaseni vastust saanud. Teagi, kas pean uuesti kirjutama või ootama. Äkki mu kiri läks rämpsposti tal, hotmail aadressiga võib nii juhtuda. Kas siis peksin täna uuesti kirjutama või ootama või homme hoopis helistama. Ei teagi.
Viimasel ajal on endiselt see rahu tunne sees, ma ei tea mis see on. Aga loodan, et ta väga üle ei lähegi ja saan järgmise katse ka selliselt üle elada, olgu tulemus siis positiivne (mida ma väga loodan) või negatiivne.
Vahepealne aeg
25. veebruaril siis kirjutasin oma arstile ja vastuse sain juba kaks päeva hiljem.
Arst avaldas kahetsust, et rasedus edasi ei arenenud ja pakkus, et loodus segas vahele, et enamasti on selle põhjuseks, et embrüo ei arenenud edasi normipäraselt (geenivead).
Aga kuna embrüod on külmas siis järgmises tsüklis saame edasi minna, see on siis nüüd märtsis. Mis siis täna, naistepäeva öösel, tähendab, et uus mens peaks hakkama äpi järgi 13ndal.
Huvitav, kas see nii ka on? Kas mu keha kohaneb nende muudatustega, mis IVF on tekitanud? Mõtlen siis tsüklite edasi lükkumist, kogu nende protseduuride ja väikese raseduse ja muuga.
Ehk küllap ikka.
Arst palus siis ühendust võtta, kui uus mens hakkab ja siis UH 10-12 päeval, et ajatada siirdamine õigesse päeva. 4 embrüot siis ootamas.
Ta tänas mind veelkord ravimiuuringus osalemise eest ja minu aja eest. Kuigi see oli minu jaoks tõesti siiralt põnev ja lootsin, et ehk aitab hoopis kaasa. Samas ei tea ma ju, kas ma sain ravimit või platseebot. Aga natuke oli ikka selline tunne, nagu filmides neid ravimiuuringuid näidatakse. Samas tänu sellele sain oma esimese vereproovi ju anda 7 päeva varem, kui seda muidu tehakse. Muidu poleks ehk teadnudki, et Hcg niigi kõrgele tõusis. Kahe nädala möödudes oli pm 0.
Kuigi olen kindel, et ma ei oleks suutnud 14 päeva oodata ja oleksin nagunii ise Perhis käinud vahepeal.
Aga nüüd mind huvitab, kuidas edasi asi käib? Jah võetakse meie külmutatud embrüo või äkki mitu ja pannakse siis jälle samamoodi emakasse. Aga sel ajal on ju ka eeldatavasti tavaline ovulatsioon. Mis siis sellest munarakust saab? Kas see ei sega kõike? Kas siis võib vahekorras olla? Kas on näiteks 0,1% võimalus, et siirdatakse embrüo ja ka munarakk saab kogemata viljastatud? Või on seks sel ajal keelatud?
Kas need päevad, mis nüüd peale väikese raseduse tekkimist tulid, kas need tõid kaasa ka munaraku arenemise, kasvamise ning ovulatsiooni? Kas võis olla võimalus, et suudame ise hakkama saada. Arvestades, et me 3 aasta jooksul ei ole saanud, siis see on lihtsalt üks armas mõte millega järgmise nädalani mängida.
Ükspäev seisime abikaasaga poes kassa järjekorras ning silm jäi kondoomide peale. Pärast siis kodus arutlesime, kui palju raha me oleks kokku hoidnud, kui oleks juba 13 (mais 14) aastat tagasi teadnud, et meil endal ei õnnestu ühtegi last valmis meisterdada. Aastas ikka päris suur summa. Samas on alates lapse planeerimise ajast meie, hmm, voodielu väga palju muutunud - teeme seda kordades rohkem, see on huvitavam, parem 👸 ja minu tahtmine on peaaegu sama suur kui tema oma.
Parim asi, mis kaitsmata vahekorraga tuli on see, et mul pole sellest ajast peale olnud kordagi enam põiepõletikku. Mitte üks kord enam. Ma loomulikult tean, mis selle põhiline põhjus tegelikult on, aga suunav põhjus on just see.
Tahtsin veel ka oma enesetundest rääkida. See on väga kummaline rahulolu tunne, mis mu sees hetkel valitseb. Mitte mingit pabistamist, üle mõtlemist või mõtlemist sellele üldse, et esimene katse ei õnnestunud. Kõik miksid ja äkki ma ise tegin midagi - on üle läinud. Kuna täpselt esimese ringi ajale sattusid mul tööjuures pikad vabade päevade tsüklid, siis oli aega pabistada ja kuna olin enamasti üksi kodus, siis see ei aidanud kuidagi kaasa. Nüüd paar nädalat olen juba tihedamalt tööl olnud ja ei jää aega endaga üksi rääkida.
Lisaks käisime vähemalt kahel päeval tuttavatel külas. Irooniliselt küll, mõlemas peres väike laps. Ühes siis 4 kuune tirts ja teises peares 8 kuune poisike. Kadedust ei tekitanud, pigem hirm, et reaalselt on ka minul ju tegelikult võimalus.
Aga nii armas oli taaskord näha, et mu abikaasale lapsed meeldivad. 4 kuune vedeles oma toolis ja temaga ei olnud suurt midagi teha, aga mees istus siis tema juures diivanil ja vahtis tõtt. 8 kuusega aga kõndis toas ringi ja sõitis autoga ja hoidis süles. Seega oleks endale kiiresti ka ühte tarvis, parem kui kohe kaks tuleks. Sest arvestades kui keeruline on ühtegi saada, siis teist hiljem veel saada, on ilmselt kordades keerulisem. Aga pole vast kena asjadest ette rutata, kui endal on vahel tunne, et ainult need 4 me veel üle elame ja kui kõik katsed ebaõnnestuvad, siis uue täisringiga ei alusta. Aga see on ümbermõtlemise/ülemõtlemise/alamõtlemise koht. Saatust ma enam ei usu ja võtan vastu mis elu toob. Mis mul üle jääb.
Meil on mehega 15. aprillist puhkus ning kindel plaan minna autoga euroopasse kolmeks nädalaks. Aga mida see teeb meie IVF plaanidega?
Kui 13. märts hakkab mens, siis arstile pean minema 22. Ovulatsiooni on oodata umbes 27, ehk siis ilmselt kusagil seal kandis ka siirdamine. Sellest 14 päeva vereprooviks on siis umbes 10 aprill.
Ja mis siis saab. Ehk see küsimus kerkib üles, kui see katse peaks õnnestuma.
Kui kiiresti peame tagasi tulema. Kas siis ikka kõik läheb hästi? Kas reis võib edasi arenemist segada? Millised riskid võivad tekkida?
Tegu muidugi auto sõiduga, mitte lennureisiga. See peaks siis tähendama, et saame iga õhtu hotellis ööbida ja ei pea üleliia kaua autos istuma.
Oh, miks elu nii keeruline peab olema? Me niigi lükkasime oma puhkuse eelmiselt aastalt siia. Ma vajan seda reisi.Ma ei ole küll metsikult palju reisinud, aga iga aasta ikka paar korda ja see on asi, mida ma vajan, see on nüüd juba kindel. Kas või Soome, aga reis on reis. Uute linnade, riikide janu läheb kodumaal olles alati väga kiiresti väga suureks.
Nüüd siis on vaja oodata jälle järgmist nädalat. Koguaeg peab ootama 👵
Arst avaldas kahetsust, et rasedus edasi ei arenenud ja pakkus, et loodus segas vahele, et enamasti on selle põhjuseks, et embrüo ei arenenud edasi normipäraselt (geenivead).
Aga kuna embrüod on külmas siis järgmises tsüklis saame edasi minna, see on siis nüüd märtsis. Mis siis täna, naistepäeva öösel, tähendab, et uus mens peaks hakkama äpi järgi 13ndal.
Huvitav, kas see nii ka on? Kas mu keha kohaneb nende muudatustega, mis IVF on tekitanud? Mõtlen siis tsüklite edasi lükkumist, kogu nende protseduuride ja väikese raseduse ja muuga.
Ehk küllap ikka.
Arst palus siis ühendust võtta, kui uus mens hakkab ja siis UH 10-12 päeval, et ajatada siirdamine õigesse päeva. 4 embrüot siis ootamas.
Ta tänas mind veelkord ravimiuuringus osalemise eest ja minu aja eest. Kuigi see oli minu jaoks tõesti siiralt põnev ja lootsin, et ehk aitab hoopis kaasa. Samas ei tea ma ju, kas ma sain ravimit või platseebot. Aga natuke oli ikka selline tunne, nagu filmides neid ravimiuuringuid näidatakse. Samas tänu sellele sain oma esimese vereproovi ju anda 7 päeva varem, kui seda muidu tehakse. Muidu poleks ehk teadnudki, et Hcg niigi kõrgele tõusis. Kahe nädala möödudes oli pm 0.
Kuigi olen kindel, et ma ei oleks suutnud 14 päeva oodata ja oleksin nagunii ise Perhis käinud vahepeal.
Aga nüüd mind huvitab, kuidas edasi asi käib? Jah võetakse meie külmutatud embrüo või äkki mitu ja pannakse siis jälle samamoodi emakasse. Aga sel ajal on ju ka eeldatavasti tavaline ovulatsioon. Mis siis sellest munarakust saab? Kas see ei sega kõike? Kas siis võib vahekorras olla? Kas on näiteks 0,1% võimalus, et siirdatakse embrüo ja ka munarakk saab kogemata viljastatud? Või on seks sel ajal keelatud?
Kas need päevad, mis nüüd peale väikese raseduse tekkimist tulid, kas need tõid kaasa ka munaraku arenemise, kasvamise ning ovulatsiooni? Kas võis olla võimalus, et suudame ise hakkama saada. Arvestades, et me 3 aasta jooksul ei ole saanud, siis see on lihtsalt üks armas mõte millega järgmise nädalani mängida.
Ükspäev seisime abikaasaga poes kassa järjekorras ning silm jäi kondoomide peale. Pärast siis kodus arutlesime, kui palju raha me oleks kokku hoidnud, kui oleks juba 13 (mais 14) aastat tagasi teadnud, et meil endal ei õnnestu ühtegi last valmis meisterdada. Aastas ikka päris suur summa. Samas on alates lapse planeerimise ajast meie, hmm, voodielu väga palju muutunud - teeme seda kordades rohkem, see on huvitavam, parem 👸 ja minu tahtmine on peaaegu sama suur kui tema oma.
Parim asi, mis kaitsmata vahekorraga tuli on see, et mul pole sellest ajast peale olnud kordagi enam põiepõletikku. Mitte üks kord enam. Ma loomulikult tean, mis selle põhiline põhjus tegelikult on, aga suunav põhjus on just see.
Tahtsin veel ka oma enesetundest rääkida. See on väga kummaline rahulolu tunne, mis mu sees hetkel valitseb. Mitte mingit pabistamist, üle mõtlemist või mõtlemist sellele üldse, et esimene katse ei õnnestunud. Kõik miksid ja äkki ma ise tegin midagi - on üle läinud. Kuna täpselt esimese ringi ajale sattusid mul tööjuures pikad vabade päevade tsüklid, siis oli aega pabistada ja kuna olin enamasti üksi kodus, siis see ei aidanud kuidagi kaasa. Nüüd paar nädalat olen juba tihedamalt tööl olnud ja ei jää aega endaga üksi rääkida.
Lisaks käisime vähemalt kahel päeval tuttavatel külas. Irooniliselt küll, mõlemas peres väike laps. Ühes siis 4 kuune tirts ja teises peares 8 kuune poisike. Kadedust ei tekitanud, pigem hirm, et reaalselt on ka minul ju tegelikult võimalus.
Aga nii armas oli taaskord näha, et mu abikaasale lapsed meeldivad. 4 kuune vedeles oma toolis ja temaga ei olnud suurt midagi teha, aga mees istus siis tema juures diivanil ja vahtis tõtt. 8 kuusega aga kõndis toas ringi ja sõitis autoga ja hoidis süles. Seega oleks endale kiiresti ka ühte tarvis, parem kui kohe kaks tuleks. Sest arvestades kui keeruline on ühtegi saada, siis teist hiljem veel saada, on ilmselt kordades keerulisem. Aga pole vast kena asjadest ette rutata, kui endal on vahel tunne, et ainult need 4 me veel üle elame ja kui kõik katsed ebaõnnestuvad, siis uue täisringiga ei alusta. Aga see on ümbermõtlemise/ülemõtlemise/alamõtlemise koht. Saatust ma enam ei usu ja võtan vastu mis elu toob. Mis mul üle jääb.
Meil on mehega 15. aprillist puhkus ning kindel plaan minna autoga euroopasse kolmeks nädalaks. Aga mida see teeb meie IVF plaanidega?
Kui 13. märts hakkab mens, siis arstile pean minema 22. Ovulatsiooni on oodata umbes 27, ehk siis ilmselt kusagil seal kandis ka siirdamine. Sellest 14 päeva vereprooviks on siis umbes 10 aprill.
Ja mis siis saab. Ehk see küsimus kerkib üles, kui see katse peaks õnnestuma.
Kui kiiresti peame tagasi tulema. Kas siis ikka kõik läheb hästi? Kas reis võib edasi arenemist segada? Millised riskid võivad tekkida?
Tegu muidugi auto sõiduga, mitte lennureisiga. See peaks siis tähendama, et saame iga õhtu hotellis ööbida ja ei pea üleliia kaua autos istuma.
Oh, miks elu nii keeruline peab olema? Me niigi lükkasime oma puhkuse eelmiselt aastalt siia. Ma vajan seda reisi.Ma ei ole küll metsikult palju reisinud, aga iga aasta ikka paar korda ja see on asi, mida ma vajan, see on nüüd juba kindel. Kas või Soome, aga reis on reis. Uute linnade, riikide janu läheb kodumaal olles alati väga kiiresti väga suureks.
Nüüd siis on vaja oodata jälle järgmist nädalat. Koguaeg peab ootama 👵
Niisama
Veretesti hommikul siis enam kahtlust ei olnud, päevad kohal, tegelikult juba eelmisel õhtul. Läksin siiski kohe hommikul Ravi tn kohale. Uksed verekabinetti avatakse 7.30 ja 5 minutit enne oli seal juba üle kümne inimese ootel. Läksin siis hoopis korruse alla pole tagasi ja lugesin ajakirja. Kui uuesti üles läksin, sain numbri 13. Veri antud jäin kõnet ootama. Neljapäeval seda ei tulnud?!.
Hästi, ju asendusarst siis unustas. Reedel ei mallanud enam oodata ja kirjutasin asendusarstile, et käisin verd andmas nagu palutud ja päevad ka hakkasid, ning jätsin proge ära.
Tuli vastus, et verekabinetis midagi segi läinud ja hcg'd ei mõõdetudki. Et tellivad samast verest. Ja võtku ma siis peale 25ndat oma arstiga ühendust. Tore!
Ta ilmselt ei tellinudki mulle 13ndal uut veretesti ja kuna eelmisest jäi üks sinna rippuma, kuigi ma andsin vere, siis ilmselt kasutati siis seda. Aga see ei olnud hcg vaid mingid muud näitajad, mis olid vajalikud süstimise ajal.
Segadus seal igaljuhul on. Ja oma küsimusele, mis edasi saab, ma vastust ei saanud.
ITK haigusloos on näha, et 14.02 hcg ainult 0.8 U/I.
Aga, seekordsed päevad. Need olid küll kõike muud kui toredad. Pole kunagi selliseid valuhoogusid käinud nagu nüüd. Veri oli ka kuidagi erkpunasem. Ei olnud tavapärast seisnud verd. Kuni viimase päevani välja.
Lisaks tekkisid peavalud, mis tänaseks on taandunud. Aga mul üldiselt pea kunagi ei valuta ja nüüd siis mitu päeva peale lõunal hakkas jaõhtuni välja. Omameelest jõin piisavalt ka vedelikku. Tänaseks on vist üle läinud.
Eks ma siis esmaspäeval või pühapäeval kirjutan ja näis, mis edasi saab ja kuidas kõik käib.
Suur kurbus on üle läinud. Paaril päeval kui üksi olin jälle suutsin lihtsalt lambist ka nutma hakata, mitte millegi seotu peale mõeldes, lihtsalt.
Kurbadest ja liigutavatest kohtadest filmides, saadetes on lihtsalt hirmus üle olla. Klomp kohe kurgus iga asja peale.
Tahan oma tavaolekut tagasi, ei taha olla selline nõrk tönniv preili.
Hästi, ju asendusarst siis unustas. Reedel ei mallanud enam oodata ja kirjutasin asendusarstile, et käisin verd andmas nagu palutud ja päevad ka hakkasid, ning jätsin proge ära.
Tuli vastus, et verekabinetis midagi segi läinud ja hcg'd ei mõõdetudki. Et tellivad samast verest. Ja võtku ma siis peale 25ndat oma arstiga ühendust. Tore!
Ta ilmselt ei tellinudki mulle 13ndal uut veretesti ja kuna eelmisest jäi üks sinna rippuma, kuigi ma andsin vere, siis ilmselt kasutati siis seda. Aga see ei olnud hcg vaid mingid muud näitajad, mis olid vajalikud süstimise ajal.
Segadus seal igaljuhul on. Ja oma küsimusele, mis edasi saab, ma vastust ei saanud.
ITK haigusloos on näha, et 14.02 hcg ainult 0.8 U/I.
Aga, seekordsed päevad. Need olid küll kõike muud kui toredad. Pole kunagi selliseid valuhoogusid käinud nagu nüüd. Veri oli ka kuidagi erkpunasem. Ei olnud tavapärast seisnud verd. Kuni viimase päevani välja.
Lisaks tekkisid peavalud, mis tänaseks on taandunud. Aga mul üldiselt pea kunagi ei valuta ja nüüd siis mitu päeva peale lõunal hakkas jaõhtuni välja. Omameelest jõin piisavalt ka vedelikku. Tänaseks on vist üle läinud.
Eks ma siis esmaspäeval või pühapäeval kirjutan ja näis, mis edasi saab ja kuidas kõik käib.
Suur kurbus on üle läinud. Paaril päeval kui üksi olin jälle suutsin lihtsalt lambist ka nutma hakata, mitte millegi seotu peale mõeldes, lihtsalt.
Kurbadest ja liigutavatest kohtadest filmides, saadetes on lihtsalt hirmus üle olla. Klomp kohe kurgus iga asja peale.
Tahan oma tavaolekut tagasi, ei taha olla selline nõrk tönniv preili.
Nagu kardetud, esimene ring ei õnnestu
Niisiis, homme on mu teine veretest, aga paar päeva juba kõhus erinevad valud käinud ja tunne, et ei õnnestunud. Diivanilt tõustes on pea rohkem ringi käinud kui muidu viimasel ajal. Pilt tahab päris mustaks kiskuda. Nagu vahel ikka kui liiga kiiresti püsti karata. Aga nüüd kuidagi väga tugevalt. Bromokriptiin võib seda ka tekitada, aga ma ei ole doosi muutnud.
Eile öösel märkasin koos progesterooniga ka pisikest roosat/pruuni määrimist. Väga minimaalne, aga täna on ka näha. Ilmselt see siis on märk kohe algavatest päevadest.
Seega tegin just koduse testi ära, ei hakka homseni ootama, plaanisin homme enne vereproovile minekut teha, aga täna juba näitaks ka, kui oleks mida näidata. Ja ma just magasin 4 tundi, seega ei oleks ka hommikuse uriini tagaajamisel mõtet.
Negatiivne.
Ei mingit teise triibu varju ka, nagu eelmise testi ajal. Kõik need 50 (47) ühikut on mu verest kadunud. Ei tahtnud veel meie juurde ükski beebi tulla. Aga paratamatult, peale neid aastaid ise proovimist, kas üldse tahabki kui siiani pole tulnud?
Meditsiiniliselt ju otseselt probleemi ei ole, vähemalt keegi ei ole öelnud, et oleks.
Homme peale vereproovi siis kuulen ilmselt arstilt, et võin progesterooni ära jätta ja päevi oodata. Loodan, et need meeletu valuga ei tule. Kunagi ei ole väga hull olnud, on teised pigem leebed mu vastu. Ja ilmselt siis kuulen ka, mis edasi saab. Millal esimese kümaringi esimene siiramine ja kuidas kõik käib.
Kurb on. Aga mul oli juba pisut aega tagasi tunne, et ei õnnestunud. Eile lükkasin lund veidi ja nüüd siis pean suusatama hakkama, nagu lubasin. Lubasin endale veel jõusaali ka minna, et ikka päris katki saada. Õnneks viimane on tööjuures tasuta.
Kurb!
Eile öösel märkasin koos progesterooniga ka pisikest roosat/pruuni määrimist. Väga minimaalne, aga täna on ka näha. Ilmselt see siis on märk kohe algavatest päevadest.
Seega tegin just koduse testi ära, ei hakka homseni ootama, plaanisin homme enne vereproovile minekut teha, aga täna juba näitaks ka, kui oleks mida näidata. Ja ma just magasin 4 tundi, seega ei oleks ka hommikuse uriini tagaajamisel mõtet.
Negatiivne.
Ei mingit teise triibu varju ka, nagu eelmise testi ajal. Kõik need 50 (47) ühikut on mu verest kadunud. Ei tahtnud veel meie juurde ükski beebi tulla. Aga paratamatult, peale neid aastaid ise proovimist, kas üldse tahabki kui siiani pole tulnud?
Meditsiiniliselt ju otseselt probleemi ei ole, vähemalt keegi ei ole öelnud, et oleks.
Homme peale vereproovi siis kuulen ilmselt arstilt, et võin progesterooni ära jätta ja päevi oodata. Loodan, et need meeletu valuga ei tule. Kunagi ei ole väga hull olnud, on teised pigem leebed mu vastu. Ja ilmselt siis kuulen ka, mis edasi saab. Millal esimese kümaringi esimene siiramine ja kuidas kõik käib.
Kurb on. Aga mul oli juba pisut aega tagasi tunne, et ei õnnestunud. Eile lükkasin lund veidi ja nüüd siis pean suusatama hakkama, nagu lubasin. Lubasin endale veel jõusaali ka minna, et ikka päris katki saada. Õnneks viimane on tööjuures tasuta.
Kurb!
Paar päeva juba möödas
Seitsmendal oli siis arsti määratud veretest. Arst helistas juba 14 paiku. Et näit on küll selline, et võiks rasedus olla, aga liiga pisike näit. Ehk see oli 47. Mis on siis 3 ühiku võrra madalam, kui päev varem teises haiglas võetud proovi näit.
Nüüd siis ongi kahetine, kas on laborite erinevus, kas hakkas juba langema, kas peabki algul nii olema minu puhul, kas, kas, kas..
Arst määras uue aja nädala pärast ehk 14.02 lähen hommikul uut vereproovi andma. Siis selgub kogu tõde. Aga nüüd ma enam ei taha koduseid teste ka teha. Ei julge lihtsalt. Mitte et varem väga julgesin.
Rinnad on endiselt pisut valusad. Vahel käivad õrnad valutuiked kõhus, aga tunduvad pigem gaasidena. Ja ma just sain inglisekeelsest logist info, et rinnad teeb valusaks progesterooni kõrvalmõju, nii et aitäh. See siis ka nüüd selge.
Kui neljapäeval oli veel veres hcg näit püsti, siis ilmselt ei tule ka päevad nii öelda õigel ajal, nii et ka see ei näita luhtumist ilmselt enne, kui uus vereproov seda teeb. Seega 5 pikka päeva veel oodata.
Viimasel ajal on tulnud ka sellised õrnad kuumahood. Hommikul on jube palav kui ärkan ja paar korda olen ka öösel selle peale ärganud, et on palav. Mõnel ööl lausa üleni higisena.
Aga viimased öö-vahetused ajasid mul magamisrežiimi nii sassi, et mitu päeva ei saanud korralikult öösel magada. Lambist ärkasin üles ja enam magama ei jäänud. Nüüd juba parem.
Aga kärsitus ei ole ka hea. Sest nüüd ma ei ole ju ikka targem. Tean, et midagi tekkis aga, kas ka alles jäi - seda ei tea. Ei ole lihtsam ka selle teadmisega koos.
Kui vaadata seda lehte, siis minu 47 või 50 on ehk normaalne, kui ta ainult langema ei hakkaks.
hCG Levels in Pregnancy
| From Conception | From LMP | mIU/ML or IU/L |
| 7 days | 3 Weeks | 0 - 5 |
| 14 days | 28 days | 3 to 426 |
| 21 days | 35 days | 18 to 7,340 |
| 28 days | 42 days | 1080 to 56,500 |
| 35 - 42 days | 49 - 56 days | 7,650 to 229,000 |
| 43 - 64 days | 57 - 78 days | 25,700 to 288,000 |
| 57 - 78 days | 79 - 100 days | 13,300 to 253,000 |
| 17-24 weeks | 2nd Trimester | 4060 to 65,400 |
| 25 weeks - birth | 3rd Trimester | 3640 to 117,000 |
| Several Days After Baby | - | < 5 |
Samas on nii:
Mul ei ole veel eelmise perioodi algusest 28 päeva täis saanud. Testi tegemise päeval oli 27 päev. Noh, jah väga lähedal muidugi. Seega ikka peab ootama lihtsalt.
Nõme on see ootamine, arvestades, et mul on jälle ees ootamas vaba nädal. Esmaspäeva ja teisipäeva öösel olen tööl, see tähendab, et päevad olen jälle üksi kodus. Kolmapäeval ja neljapäeval kaks lühikest koolitust ja muu päev jälle üksi kodus ootamiseks. Nii ei saa küll mitte hulluks minna. 😑
 |
| Tahaks praegugi pilvedest kõrgemal aega veeta. |
Peaaegu positiivne test ja vereproov
Follow my blog with Bloglovin
Täna siis on see neljapäev.
Ma suutsin sisse magada!!! Nagu, millal see viimati juhtus? Peale eelmise nädala 3 öövahetust on ööd ja päevad täiesti sassis ja juba mitu õhtut ei suuda ma magama jääda. Eile samamoodi. Kell 23 läksin voodisse ja 1 ajal ikka veel käisin vahepeal ringi jalutamas. Ma ei teagi mis kell ma magama jäin. Äratus oli pandud 7.40ks. Selle kuulmise kohta ei mäleta ma mitte midagi. Aga üles äratas mind telefoni värin - keegi helistas. Vastu ma võtta ei jõudnud, enne katkes ära aga ma nägin kella. 9.06 - ma pidin kell 9 hiljemalt ju juba arsti juures olema.
Pesin kiirelt hambad ja panin riide ja tormasin välja, ise väga väga unine.
Jõudsin ilusti kella 9.31 Rahvusraamatukogu ette ära parkida ja kihutasin Polikliinikusse. Verekabinetis järjekorda ei olnud, seega kohe läksin sisse. Piiksutati mu ID kaart läbi ja küsib, et millised vereproovid teeme.Ma ei osanud midagi arvata. Luges siis ette, et üks on 21.01 (progesteroon, prolaktiin ja veel miski) ja teine 07.02 (uuringus osaleja oma). Ma olin segaduses, käisin ju 21sel verd andmas ja arst isegi ütles, et kõik tulemused olid korras. Ju siis olid.
Otsustasime selle verekabineti õega, et ma lähen siis käin üleval osakonnas ja uurin.
Kihutasin 4ndale ja peaõe kabineti uks oli lahti, koputasin sinna.
Sees oli arst ja õde ja keegi veel. Arst kohe uuris, et kus ma jäin. Täiesti ausalt tunnistasin, et magasin sisse ja kohe kui ärkasin siis tulin. Nemad helistasidki mulle. Ütlesin, et kõne ajas mu üles õnneks, aga vastu ei jõudnud võtta.
Kamandati kohe diivanile ja verd andma. Et ei ole vaja alla tagasi minna, võtavad kõik vered ise. Aga kuna jäin hiljaks, siis ilmselt täna vastust ei saa. Arst oli pisut kuri aga mitte väga. Tegelikult ta vist ei viitsinud minuga tegeleda. Mu oma arst on ju puhkusel. 4 topsikut verd antud, siis pisike küsitlus enesetunde kohta ja vererõhu mõõtmine - 111/67, pulss 78. Normaalne mu puhul ja ma olin just trepist üles jooksnud.
Nüüd siis pean jääma tulemust ootama, äkki ikka jõudis hommikuse laariga laborisse ja saab täna tulemuse teada. Igaljuhul arst lubas helistada hiljemalt esmaspäeval. Nii kaua peab ootama!
Täna lõunasele vastuvõtule ma enam minema ei peagi, sest kõik tegevused uuringu jaoks said tehtud ja küsimused küsitud.
Aga, ma tegin ju teisipäeva hommikul testi, mis oli negatiivne. Teise tegin kolmapäeva hommikul veel. Samasuguse Apotheka kõige odavama ribatesti. Ja mulle tundus, et seal oli õhkõrn teine triip. Ma ei tea, kas see oli viirastus või mitt. Aga midagi seal oli. Seega otsustasin hommikul, et lähen teen veretesti ka, siis saabgi jägmise päeva omaga ka võrrelda tulemust.
Läksin PERHi kohale, ütlesin, et soovin hcg mõõtmist. Õde letis ei saanud kohe aru, seega pidin ennast parandama ja ütlesin, et soovin verest raseduse määramist. Siis kohe mõistis. Veidi paberimäärimist, võeti veri, maksin arve ja võisin koju e-kirja ootama minna. Arve oli 8,72 € ja infoks sooviti, kas lähen ise tagasi tulemuse pärast või nad saadavad mulle e-kirja kas krüpteeritult või tavalise. Olin tavalisega nõus.
Kella 14 paiku oli juba vastus käes, aga avastasin selle alles poole 5 ajal. Tulemuseks oli 50,2 U/L. Ja nüüd ma ei tea, kas see on 8 päeva peale siirdamist vähe või palju.
Ostsin ka kaks uut testi apteegist, aga esimese teen nüüd ilmselt alles laupäeval. Tundub, et on veel liiga vara ja raiskan neid muidu ilma asjata.
Aga nüüd on mul siis vähemalt seda verenäitu võimalik tänasega võrrelda ja ma väga loodan, et tänane on juba suurem. 48-72 tunni jooksul peaks siis vähemalt kahekordistuma, aga ka juba 24h hiljem peaks ju veidi suurem olema.
Tume joon siis kontrolljoon ja vasakul nagu oleks midagi veel. Või on asi ainult mu ettekujutuses?
Tegelikult siit pildilt paistab nagu paremini kui hämaras vannitoas. Niisiis, nüüd kavatesn kaks päeva vastu pidada. Nädalavahetusel olen nagunii tööl, siis pole väga aega pabistamisega tegeleda.
Täna siis on see neljapäev.
Ma suutsin sisse magada!!! Nagu, millal see viimati juhtus? Peale eelmise nädala 3 öövahetust on ööd ja päevad täiesti sassis ja juba mitu õhtut ei suuda ma magama jääda. Eile samamoodi. Kell 23 läksin voodisse ja 1 ajal ikka veel käisin vahepeal ringi jalutamas. Ma ei teagi mis kell ma magama jäin. Äratus oli pandud 7.40ks. Selle kuulmise kohta ei mäleta ma mitte midagi. Aga üles äratas mind telefoni värin - keegi helistas. Vastu ma võtta ei jõudnud, enne katkes ära aga ma nägin kella. 9.06 - ma pidin kell 9 hiljemalt ju juba arsti juures olema.
Pesin kiirelt hambad ja panin riide ja tormasin välja, ise väga väga unine.
Jõudsin ilusti kella 9.31 Rahvusraamatukogu ette ära parkida ja kihutasin Polikliinikusse. Verekabinetis järjekorda ei olnud, seega kohe läksin sisse. Piiksutati mu ID kaart läbi ja küsib, et millised vereproovid teeme.Ma ei osanud midagi arvata. Luges siis ette, et üks on 21.01 (progesteroon, prolaktiin ja veel miski) ja teine 07.02 (uuringus osaleja oma). Ma olin segaduses, käisin ju 21sel verd andmas ja arst isegi ütles, et kõik tulemused olid korras. Ju siis olid.
Otsustasime selle verekabineti õega, et ma lähen siis käin üleval osakonnas ja uurin.
Kihutasin 4ndale ja peaõe kabineti uks oli lahti, koputasin sinna.
Sees oli arst ja õde ja keegi veel. Arst kohe uuris, et kus ma jäin. Täiesti ausalt tunnistasin, et magasin sisse ja kohe kui ärkasin siis tulin. Nemad helistasidki mulle. Ütlesin, et kõne ajas mu üles õnneks, aga vastu ei jõudnud võtta.
Kamandati kohe diivanile ja verd andma. Et ei ole vaja alla tagasi minna, võtavad kõik vered ise. Aga kuna jäin hiljaks, siis ilmselt täna vastust ei saa. Arst oli pisut kuri aga mitte väga. Tegelikult ta vist ei viitsinud minuga tegeleda. Mu oma arst on ju puhkusel. 4 topsikut verd antud, siis pisike küsitlus enesetunde kohta ja vererõhu mõõtmine - 111/67, pulss 78. Normaalne mu puhul ja ma olin just trepist üles jooksnud.
Nüüd siis pean jääma tulemust ootama, äkki ikka jõudis hommikuse laariga laborisse ja saab täna tulemuse teada. Igaljuhul arst lubas helistada hiljemalt esmaspäeval. Nii kaua peab ootama!
Täna lõunasele vastuvõtule ma enam minema ei peagi, sest kõik tegevused uuringu jaoks said tehtud ja küsimused küsitud.
Aga, ma tegin ju teisipäeva hommikul testi, mis oli negatiivne. Teise tegin kolmapäeva hommikul veel. Samasuguse Apotheka kõige odavama ribatesti. Ja mulle tundus, et seal oli õhkõrn teine triip. Ma ei tea, kas see oli viirastus või mitt. Aga midagi seal oli. Seega otsustasin hommikul, et lähen teen veretesti ka, siis saabgi jägmise päeva omaga ka võrrelda tulemust.
Läksin PERHi kohale, ütlesin, et soovin hcg mõõtmist. Õde letis ei saanud kohe aru, seega pidin ennast parandama ja ütlesin, et soovin verest raseduse määramist. Siis kohe mõistis. Veidi paberimäärimist, võeti veri, maksin arve ja võisin koju e-kirja ootama minna. Arve oli 8,72 € ja infoks sooviti, kas lähen ise tagasi tulemuse pärast või nad saadavad mulle e-kirja kas krüpteeritult või tavalise. Olin tavalisega nõus.
Kella 14 paiku oli juba vastus käes, aga avastasin selle alles poole 5 ajal. Tulemuseks oli 50,2 U/L. Ja nüüd ma ei tea, kas see on 8 päeva peale siirdamist vähe või palju.
Ostsin ka kaks uut testi apteegist, aga esimese teen nüüd ilmselt alles laupäeval. Tundub, et on veel liiga vara ja raiskan neid muidu ilma asjata.
Aga nüüd on mul siis vähemalt seda verenäitu võimalik tänasega võrrelda ja ma väga loodan, et tänane on juba suurem. 48-72 tunni jooksul peaks siis vähemalt kahekordistuma, aga ka juba 24h hiljem peaks ju veidi suurem olema.
 |
| 8 päeva peale siirdamist. |
Tume joon siis kontrolljoon ja vasakul nagu oleks midagi veel. Või on asi ainult mu ettekujutuses?
Tegelikult siit pildilt paistab nagu paremini kui hämaras vannitoas. Niisiis, nüüd kavatesn kaks päeva vastu pidada. Nädalavahetusel olen nagunii tööl, siis pole väga aega pabistamisega tegeleda.
Loomulikult negatiivne, mis sa siis arvasid?
Follow my blog with Bloglovin
Tegin siis täna hommikul testi. Loomulikult negatiivne. Vähemalt mina ei näinud küll teist triipu. Veretest on neljapäeva hommikul. Ma arvan, et ma lähen täna ostan apteegist ikkagi mingi eriti kalli testi ja proovin homme hommikul uuesti. Ja kui see midagi äkki näitabki, siis lähen Synlabi ka. Siis on neljapäeval pinged täiesti maas ja saab ilma suurema muretsemiseta negatiivse vastuse arstilt kätte saada.
Ma ikka nii lootsin. Või on ikka test liiga odav? See kõige odavam Apotheka oma noh. Täna on 7 päev peale siirdamist. Või on liiga vara?
Foorumis ju keegi sai juba nädalavahetusel oma triibu ja temal oli siirdamine ainult päev enne mind.
Peale öö vahetusi nüüd juba kaks ööd ei ole öösel und. Tavaliselt nii ei ole. Lihtsalt õhtul 22 paiku lähen magama ja 1 või 2 ajal ärkan üles ja vähkren voodis. Uuesti magama ei jää. Täiesti ajuvaba.
Täna öösel oli veel Bromokriptiini kõrvalmõju ka. Tõusin siis vahepeal voodist üles ja jalutasin wc'sse. Enne sinna jõudmist pidin pikali kukkuma. Pilt kadus täiesti eest ära. Õnneks jäin ikka püsti.
Samas tuli mul meelde, et ma eile ei söönud ühtegi kommi ka. Ainult poolmagusat teed jõin. Äkki veresuhkur oli lihtsalt liiga madal. Igaljuhul sõin siis vähemalt öösel ühe kommi ära 👌.
Aga mingeid sümptomeid ka ei ole. Kõhus ei ole torkeid või, millest nad iganes seal foorumis räägivad. Ei ole olnud ka mingit määrimist, mis näitaks pesastumist, aga seda ei pidanud ka tegelikult kõigil olema. Äkki ikka oli liiga odav test? Või liiga vara?
Kaal ka vaikselt langeb iga päev. Aga see on ilmselt magusa vähendamisest. 5. jaanuaril kaalusin 56,6 kg ja täna hommikul näitas kaal 53,4 kg.
Kui tõesti ongi kogu esimese ringi tulmus negatiivne, siis lähen suusatama - iga päev!
Tegin siis täna hommikul testi. Loomulikult negatiivne. Vähemalt mina ei näinud küll teist triipu. Veretest on neljapäeva hommikul. Ma arvan, et ma lähen täna ostan apteegist ikkagi mingi eriti kalli testi ja proovin homme hommikul uuesti. Ja kui see midagi äkki näitabki, siis lähen Synlabi ka. Siis on neljapäeval pinged täiesti maas ja saab ilma suurema muretsemiseta negatiivse vastuse arstilt kätte saada.
Ma ikka nii lootsin. Või on ikka test liiga odav? See kõige odavam Apotheka oma noh. Täna on 7 päev peale siirdamist. Või on liiga vara?
Foorumis ju keegi sai juba nädalavahetusel oma triibu ja temal oli siirdamine ainult päev enne mind.
Peale öö vahetusi nüüd juba kaks ööd ei ole öösel und. Tavaliselt nii ei ole. Lihtsalt õhtul 22 paiku lähen magama ja 1 või 2 ajal ärkan üles ja vähkren voodis. Uuesti magama ei jää. Täiesti ajuvaba.
Täna öösel oli veel Bromokriptiini kõrvalmõju ka. Tõusin siis vahepeal voodist üles ja jalutasin wc'sse. Enne sinna jõudmist pidin pikali kukkuma. Pilt kadus täiesti eest ära. Õnneks jäin ikka püsti.
Samas tuli mul meelde, et ma eile ei söönud ühtegi kommi ka. Ainult poolmagusat teed jõin. Äkki veresuhkur oli lihtsalt liiga madal. Igaljuhul sõin siis vähemalt öösel ühe kommi ära 👌.
Aga mingeid sümptomeid ka ei ole. Kõhus ei ole torkeid või, millest nad iganes seal foorumis räägivad. Ei ole olnud ka mingit määrimist, mis näitaks pesastumist, aga seda ei pidanud ka tegelikult kõigil olema. Äkki ikka oli liiga odav test? Või liiga vara?
Kaal ka vaikselt langeb iga päev. Aga see on ilmselt magusa vähendamisest. 5. jaanuaril kaalusin 56,6 kg ja täna hommikul näitas kaal 53,4 kg.
Kui tõesti ongi kogu esimese ringi tulmus negatiivne, siis lähen suusatama - iga päev!
 |
| Talvine vetsaviir lõpetuseks. |
IVF on loterii
Follow my blog with Bloglovin
Karusell ja loterii.
Täna on 5. päev peale blasto siirdamist ja erinvad mõtted on igal hetkel külas. Ühel hetkel on tunne, et kõik on hästi ja meie pisike ongi tulemas. Et olengi juba rase. Ja enesetunne on hea ja helge.
Aa siis on jälle, et kuidas mul saaks esimese korraga õnnestuda. Mul ei ole mingeid spetsiifilisi füüsilisi aistinguid ja kõht on ka pigem rahulik tänaseks. Rinnad on küll veidi nagu valusad, aga nädal enne tavaliselt tulevaid päevi on see tavaline. Kuigi, on nagu valusamad/tundlikumad kui tavaliselt. Ei teagi, võibolla ikka öö vahetustest ja rinnahoidja kandmisest.
Ikka on tunne, et see ei saa esimese korraga ju õnnestuda. Ma ei tea. Ma loodan väga et ikka saab. Ma väga väga sooviksin nii.
Millal võiks proovida kodust testi teha? Tahaks vist juba proovida, aga kardan seda vastust. Ilmselt enne esmaspäeva ikka ei tee. Katsun vastu pidada nii. Pühapäev läheb nagunii kiiresti, kuna magan selle pm lihtsalt maha peale öövahetusi.
Teine mõte oli, et läheks teieipäeval või kolmapäeval ja teeks ise kuskil veretesti.Siis oleks kohe teada, mis neljapäeval oodata on. Ma ei tea.
Samas täna juba 3s, kaugel see 7s ka enam on. Siis teen kindlasti hommikul ribatesti.
Follow
Karusell ja loterii.
Täna on 5. päev peale blasto siirdamist ja erinvad mõtted on igal hetkel külas. Ühel hetkel on tunne, et kõik on hästi ja meie pisike ongi tulemas. Et olengi juba rase. Ja enesetunne on hea ja helge.
Aa siis on jälle, et kuidas mul saaks esimese korraga õnnestuda. Mul ei ole mingeid spetsiifilisi füüsilisi aistinguid ja kõht on ka pigem rahulik tänaseks. Rinnad on küll veidi nagu valusad, aga nädal enne tavaliselt tulevaid päevi on see tavaline. Kuigi, on nagu valusamad/tundlikumad kui tavaliselt. Ei teagi, võibolla ikka öö vahetustest ja rinnahoidja kandmisest.
Ikka on tunne, et see ei saa esimese korraga ju õnnestuda. Ma ei tea. Ma loodan väga et ikka saab. Ma väga väga sooviksin nii.
Millal võiks proovida kodust testi teha? Tahaks vist juba proovida, aga kardan seda vastust. Ilmselt enne esmaspäeva ikka ei tee. Katsun vastu pidada nii. Pühapäev läheb nagunii kiiresti, kuna magan selle pm lihtsalt maha peale öövahetusi.
Teine mõte oli, et läheks teieipäeval või kolmapäeval ja teeks ise kuskil veretesti.Siis oleks kohe teada, mis neljapäeval oodata on. Ma ei tea.
Samas täna juba 3s, kaugel see 7s ka enam on. Siis teen kindlasti hommikul ribatesti.
Follow
Teine päev peale siirdamist
Alles teine päev peale siirdamist. Enesetunne on hea, ei tunne midagi erilist. Ilmselt veel ei peagi!
Olen täna pikalt diivanil passinud ja seal kaks korda üles tõustes on pilt tahtnud mustaks minna. Seda pole ammu juhtunud, kuid üldiselt on see mul tavapärane. Peaks õue jalutama minema ilmselt.
Tegelikult on mul tulnud näkku nüüd viimaste päevadega vistrikke. Tavaliselt on mõni üksik tulnud päevade paiku, aga väga üksik. Pole ammu ka oma kosmeetikut külastanud, aga vaevalt see praegu sellest on. Äkki siis ravimid.
Ma väga loodan, et meil õnnestus esimese korraga, väga. Aga kui mitte? Siis ma ei tea. Külma läks 4 blastotsüsti, kui õigesti kuulsin. See pidi hea olema, paljudel ei lähe niigi hästi.
Veretestile lähen siis 7. veebruari hommikul ja arsti juurde 12:30 ajal. Sama päeva hommikul teen ehk esimese rasedustesti ka, ei teagi. Foorumites kõik soovitavad mitte teha, aga ise ikka teevad 😅
Sest noh, 50/50 võimalus on ju. Kas näitab pos või neg. Aga ka võimalus, et näitab negatiivset, kuna on liiga vara. Või ravimitest vale positiivset. Samas Ovitrelle oli mul viimati 36h enne punktsiooni. Nagu aru olen saanud siis selle mõju on arvutatav päevades. Süstisin seda siis 22.01 õhtul.
Embrüote säilitamise arve - Ipatsiendis oli arve tähtaeg eile, 30.01, aga paber arvel oli see käsitsi muudetud hoopis 02.04 peale. Ma siis nüüd ei teagi. Kas maksan ikkagi kohe ära või ootan aprilli? Noh, eile ma ei maksnud.
Eile oli tööpäev ja täna ning järgmised kaks ööd olen öö vahetuses. Töö ei ole raske. Sisuliselt ootan ja jälgin ekraanil võimalikke tekkivaid alarme ning ootan kõnesid. Öösel on neid aga vähe ja seega on rohkem ootamist, kui tegutsemist. Lihtsalt üleval peab olema, muud keerulist ei ole. Üht-teist peab teadma ka, aga sellel ma ei peatu. Töö on IT alane.
Peale neid vahetusi on aga 6 vaba päeva. Nii palju päevi, et mõelda üksi kodus. Abikaasa on ju tööl.
Olen täna pikalt diivanil passinud ja seal kaks korda üles tõustes on pilt tahtnud mustaks minna. Seda pole ammu juhtunud, kuid üldiselt on see mul tavapärane. Peaks õue jalutama minema ilmselt.
Tegelikult on mul tulnud näkku nüüd viimaste päevadega vistrikke. Tavaliselt on mõni üksik tulnud päevade paiku, aga väga üksik. Pole ammu ka oma kosmeetikut külastanud, aga vaevalt see praegu sellest on. Äkki siis ravimid.
Ma väga loodan, et meil õnnestus esimese korraga, väga. Aga kui mitte? Siis ma ei tea. Külma läks 4 blastotsüsti, kui õigesti kuulsin. See pidi hea olema, paljudel ei lähe niigi hästi.
Veretestile lähen siis 7. veebruari hommikul ja arsti juurde 12:30 ajal. Sama päeva hommikul teen ehk esimese rasedustesti ka, ei teagi. Foorumites kõik soovitavad mitte teha, aga ise ikka teevad 😅
Sest noh, 50/50 võimalus on ju. Kas näitab pos või neg. Aga ka võimalus, et näitab negatiivset, kuna on liiga vara. Või ravimitest vale positiivset. Samas Ovitrelle oli mul viimati 36h enne punktsiooni. Nagu aru olen saanud siis selle mõju on arvutatav päevades. Süstisin seda siis 22.01 õhtul.
Embrüote säilitamise arve - Ipatsiendis oli arve tähtaeg eile, 30.01, aga paber arvel oli see käsitsi muudetud hoopis 02.04 peale. Ma siis nüüd ei teagi. Kas maksan ikkagi kohe ära või ootan aprilli? Noh, eile ma ei maksnud.
Eile oli tööpäev ja täna ning järgmised kaks ööd olen öö vahetuses. Töö ei ole raske. Sisuliselt ootan ja jälgin ekraanil võimalikke tekkivaid alarme ning ootan kõnesid. Öösel on neid aga vähe ja seega on rohkem ootamist, kui tegutsemist. Lihtsalt üleval peab olema, muud keerulist ei ole. Üht-teist peab teadma ka, aga sellel ma ei peatu. Töö on IT alane.
Peale neid vahetusi on aga 6 vaba päeva. Nii palju päevi, et mõelda üksi kodus. Abikaasa on ju tööl.
Siirdamine
Kohal siis kell 9.00 nagu plaanitud, kuna pidin uuringu ravimit tarbima 3-4 tundi enne siirdamist. Põhimõtteliselt jõin ühe tassitäie lahustuvaid tablette ja siis selle loputusvee järgi.
Veetsin oma aega raamatuga "Rikkaks saamise õpik" ja jõudsin poole peale selle ajaga kui seal ootasin. Väga palju inimesi käis ka ikka läbi. Nooremaid ja veidi minu silmale vanemaid naisterahvaid.
Hommikul olid punktsiooni inimesed, siis kella 10-11st hakkas tulema uusi patsiente nii arstidele kui ämmaemandatele. Kella 13st siirdamised ja 14st jälle patsiendid. Minu arstil läks punktsioonide ja mulle ravimi kokku leidmisega aega natuke rohkem kui pidi ja siis olid uued patsiendid seal kõik ummikus ootamas - graafikust maas.
Aga hea oli kõrvalt vaadata, kuidas kõik toimub ja vaba hetke nagu ei olnudki neil seal väga. Üks inimene välja, teine sisse.
Ravimi jõin siis lõpuks 9:45 ajal. 12:45 ajal andsin vereproovi ja siirdamine lükkus ka pisut edasi, aga 13:40 olin ka sealt juba väljas ja valmis.
Siirdamine ise ei olnud midagi hullu. Valus ei olnud, ainult ebamugav. Ja see asend ei ole ka just viisakaim. Jalad laiali ja inimesed askeldavad seal - harjumatu. Vahtisin enamuse ajast lage.
Toimus protseduur samas toas, kus punktsioon. Ämmaemand kutsub palatisse ja suunab kahe ukse vahele, palub alumine osa paljaks võtta ja kittel selga ning müts pähe panna, käed steriliseerida. Siis veidi ootamist ja sama ämmaemand võttis teisest uksest uuesti vastu, kontrollides nime, et vale inimene ei tuleks.
Kohe saab pinki ronida. Ämmakas puhastab ja peseb protseduuri ala ja arst otsib ultraheli aparaadiga samal ajal midagi kõhus taga.
Peagi pistab ka embrüoloog oma pea aknast läbi ja uurib, kes ma olen. Selge ja kõva häälega siis tuleb oma nimi jälle ette veerida ja saab teada, kuidas embrüotel läheb. Punkteeriti ju 24ndal mul 10/10. Täna hommikuks siis 5 päevased embrüod. Kolm oli kohe peetunud ja kui õigesti aru sain siis kaks veel millalgi hiljem ja praegu oli alles 5 tervet ja tublit. Seega embrüoloog uuris palju kasutusse läheb?! Arst ütles kohe üks, ikka üks. Ma ei jõudnudki miskit öelda aga olen ka ühega nõus. Seega 4 läks siis külma ootama. Ma väga loodan, et see üks, kes praegu minuga koos ootab on piisavalt visa ja otsustab meiega jääda.
Arst siis paigaldab peegli surgib veel seal sees pisut millegagi. Ilmselt on seal progesterooni kapslitest paras pudru laiali. Veidi aja pärast annab ämmakas arstile kateedri ja tunnen ainult sellist õrna torkivat või liikuvat asja, ei midagi erilist. Emakas endisel retroversios. Veidi ultraheliaparaadiga veel mööda kõhtu sõitmist ja arst ütleb, et me oleme valmis võib välja võtta. Embrüoloog toob sellepeale miskit aknale, mille annab arstile ja siis jälle ultraheliaparaadiga koos ämmakaga vaatavad miskit päris pikalt. Ei leia kohe uuesti vist kateedrit pildilt üles, sest suruvad mu peaaegu täis põie peale ühele ja teisele poole. Laporoskoopiast siis tean, et mul on emaka kael pikk, ilmselt see tekitab pisut segadust. Lõpuks ongi kõik. Kateeder läheb emrüoloogi kätte kontrolli. Arst ütleb, et sai ilusti emakasse küll, aga tuleb ikka üle kontrollida, et kateeder tühi oleks. Palun veel laelt, et kõik täna õnnestuks! Kelleltki muult ei oska paluda.
Ja võibki jälle püsti tõusta. Seal pukis olin täna peaaegu pea alaspidi, seega kohe püsti ei saagi.
Tuleb siis allkirjastada külmutamise arve. 100€ ja maksetähtaeg aprillis, kuna esimesed 3 kuud maksab Haigekassa, kui ma ei eksi.
Ravimiuuringu plaan näeb ette, et pean igaks juhuks veel tunnikese seal olema, juhuks kui halb hakkab. Kuna pean nagunii ka progesterooni juurde saama ja vererõhu tahavad ka ära mõõta, siis ootan uuesti ootesaalis. Peale mind on siirdamine vist veel kolmel naisel. Hommikul punktsioon oli 5 või 6 naisel. Kõiki teeb minu arst, ilmselt on siis eri arstidel erinevad nädalapäevad selleks.
Vererõhk on 105/70 - ülemine pisut mdal, aga olen ka päev otsa ju seal ainult istunud. Vahepeal ainult natuke jalutasin.
Uurin arstilt, kas Medrol võib näo õhetust tekitada. Arst ei tea, küll aga saan teada, et selle ravimi kasutamise võttis ta üle USA kolleegidelt kui seal vist seminaril käis. <ja üldiselt kasutabki 5 päeva tugevat annust. Teised kolleegid pidi madalamat annust ja pikemalt laskma võtta. Ma loodan siis, et see on minu puhul see õige ja juba 7ndal saan teada.
Nimelt uuringu tingimustes on, et esimene vereanalüüs tuleb teha 14 (+-2) päeva peale puntktsiooni. Seega ei ootagi tänasest 14 päeva. Aga vaatame siis mis saama hakkab.
Pean nüüd otsima, kuidas IVFi puhul neid päevi loeti. Perekooli foorumit ka veel uuesti uurima, seal on päris kasulikku infot tihtilugu.
Aga ma unustasin küsida, kas seksida võib peale siirdamist 😅 Ei teagi, mis siis nüüd mehele ütlen.
Tavarasedusega ju tavaliselt ei teadagi kunas see pesastumise aeg on ja võib igasugu asju teha samal ajal.
Veetsin oma aega raamatuga "Rikkaks saamise õpik" ja jõudsin poole peale selle ajaga kui seal ootasin. Väga palju inimesi käis ka ikka läbi. Nooremaid ja veidi minu silmale vanemaid naisterahvaid.
Hommikul olid punktsiooni inimesed, siis kella 10-11st hakkas tulema uusi patsiente nii arstidele kui ämmaemandatele. Kella 13st siirdamised ja 14st jälle patsiendid. Minu arstil läks punktsioonide ja mulle ravimi kokku leidmisega aega natuke rohkem kui pidi ja siis olid uued patsiendid seal kõik ummikus ootamas - graafikust maas.
Aga hea oli kõrvalt vaadata, kuidas kõik toimub ja vaba hetke nagu ei olnudki neil seal väga. Üks inimene välja, teine sisse.
Ravimi jõin siis lõpuks 9:45 ajal. 12:45 ajal andsin vereproovi ja siirdamine lükkus ka pisut edasi, aga 13:40 olin ka sealt juba väljas ja valmis.
Siirdamine ise ei olnud midagi hullu. Valus ei olnud, ainult ebamugav. Ja see asend ei ole ka just viisakaim. Jalad laiali ja inimesed askeldavad seal - harjumatu. Vahtisin enamuse ajast lage.
Toimus protseduur samas toas, kus punktsioon. Ämmaemand kutsub palatisse ja suunab kahe ukse vahele, palub alumine osa paljaks võtta ja kittel selga ning müts pähe panna, käed steriliseerida. Siis veidi ootamist ja sama ämmaemand võttis teisest uksest uuesti vastu, kontrollides nime, et vale inimene ei tuleks.
Kohe saab pinki ronida. Ämmakas puhastab ja peseb protseduuri ala ja arst otsib ultraheli aparaadiga samal ajal midagi kõhus taga.
Peagi pistab ka embrüoloog oma pea aknast läbi ja uurib, kes ma olen. Selge ja kõva häälega siis tuleb oma nimi jälle ette veerida ja saab teada, kuidas embrüotel läheb. Punkteeriti ju 24ndal mul 10/10. Täna hommikuks siis 5 päevased embrüod. Kolm oli kohe peetunud ja kui õigesti aru sain siis kaks veel millalgi hiljem ja praegu oli alles 5 tervet ja tublit. Seega embrüoloog uuris palju kasutusse läheb?! Arst ütles kohe üks, ikka üks. Ma ei jõudnudki miskit öelda aga olen ka ühega nõus. Seega 4 läks siis külma ootama. Ma väga loodan, et see üks, kes praegu minuga koos ootab on piisavalt visa ja otsustab meiega jääda.
Arst siis paigaldab peegli surgib veel seal sees pisut millegagi. Ilmselt on seal progesterooni kapslitest paras pudru laiali. Veidi aja pärast annab ämmakas arstile kateedri ja tunnen ainult sellist õrna torkivat või liikuvat asja, ei midagi erilist. Emakas endisel retroversios. Veidi ultraheliaparaadiga veel mööda kõhtu sõitmist ja arst ütleb, et me oleme valmis võib välja võtta. Embrüoloog toob sellepeale miskit aknale, mille annab arstile ja siis jälle ultraheliaparaadiga koos ämmakaga vaatavad miskit päris pikalt. Ei leia kohe uuesti vist kateedrit pildilt üles, sest suruvad mu peaaegu täis põie peale ühele ja teisele poole. Laporoskoopiast siis tean, et mul on emaka kael pikk, ilmselt see tekitab pisut segadust. Lõpuks ongi kõik. Kateeder läheb emrüoloogi kätte kontrolli. Arst ütleb, et sai ilusti emakasse küll, aga tuleb ikka üle kontrollida, et kateeder tühi oleks. Palun veel laelt, et kõik täna õnnestuks! Kelleltki muult ei oska paluda.
Ja võibki jälle püsti tõusta. Seal pukis olin täna peaaegu pea alaspidi, seega kohe püsti ei saagi.
Tuleb siis allkirjastada külmutamise arve. 100€ ja maksetähtaeg aprillis, kuna esimesed 3 kuud maksab Haigekassa, kui ma ei eksi.
Ravimiuuringu plaan näeb ette, et pean igaks juhuks veel tunnikese seal olema, juhuks kui halb hakkab. Kuna pean nagunii ka progesterooni juurde saama ja vererõhu tahavad ka ära mõõta, siis ootan uuesti ootesaalis. Peale mind on siirdamine vist veel kolmel naisel. Hommikul punktsioon oli 5 või 6 naisel. Kõiki teeb minu arst, ilmselt on siis eri arstidel erinevad nädalapäevad selleks.
Vererõhk on 105/70 - ülemine pisut mdal, aga olen ka päev otsa ju seal ainult istunud. Vahepeal ainult natuke jalutasin.
Uurin arstilt, kas Medrol võib näo õhetust tekitada. Arst ei tea, küll aga saan teada, et selle ravimi kasutamise võttis ta üle USA kolleegidelt kui seal vist seminaril käis. <ja üldiselt kasutabki 5 päeva tugevat annust. Teised kolleegid pidi madalamat annust ja pikemalt laskma võtta. Ma loodan siis, et see on minu puhul see õige ja juba 7ndal saan teada.
Nimelt uuringu tingimustes on, et esimene vereanalüüs tuleb teha 14 (+-2) päeva peale puntktsiooni. Seega ei ootagi tänasest 14 päeva. Aga vaatame siis mis saama hakkab.
Pean nüüd otsima, kuidas IVFi puhul neid päevi loeti. Perekooli foorumit ka veel uuesti uurima, seal on päris kasulikku infot tihtilugu.
Aga ma unustasin küsida, kas seksida võib peale siirdamist 😅 Ei teagi, mis siis nüüd mehele ütlen.
Tavarasedusega ju tavaliselt ei teadagi kunas see pesastumise aeg on ja võib igasugu asju teha samal ajal.
Kõrvalmõjud
Punktsiooni päeva õhtul pean juba koos söögiga võtma Medrol nimelist ravimit. Apteegist anti ainult lehed ilma juhiseta, õigemini ma ütlesin, et ei ole vaja, vaatan internetist.
Eile siis vaatasin.
Nimelt mu nägu õhetab juba reedest saadik, punastan koguaeg. Nagu oleks peas palavik. Muidu on enesetunne väga hea, aga nägu on punane ja kuum. Eeldasin, et seda tunnet tekitab kas Medrol või progesteroon. Kuna progesterooni hakkasin kasutama reede hommikul.
Medrol siis, kui lugeda seda ravimi infolehte, siis võib päris ära ehmatada. Väga kange kraam paistab olevat.
Mis ravim on MEDROL ja milleks seda kasutatakse?
Näidustused
Neerupealise koore puudulikkus (asendusdoosis). Põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi vajavate haiguste (nt reumaatilised jt autoimmuunsed haigused, astma, nefrootiline sündroom, anafülaksia, allergilised reaktsioonid, äge leukeemia) sümptomaatiline ravi. Organite siirdamine. Glükokortikosteroididel on oluline mõju põletiku- ja immuunprotsessidele, samuti mõjutavad nad süsivesikute, valkude ja rasvade ainevahetust. Lisaks toimivad glükokortikosteroidid südame- ja vereringesüsteemile, skeletilihastele ja kesknärvisüsteemile. Metüülprednisoloonil on põletiku- ja allergiavastane ning immuunsust allasuruv e immuunsupresseeriv toime.
Siit jäi mulle siis silma organite siirdamine, mis võib siis minu puhul tähendada embrüo siirdmist.
Ja ma ütleks, et kõrvalmõjude nimekiri on ka väga pikk, ei hakka seda täies ulatuses siia kopeerima. Kogu jutt on olemas SIIN. Aga üks lause siis:Korduv ja sage ravimi manustamine pikema ajaperioodi vältel võib põhjustada Cushing'i sündroomi (peamised ilmingud nn "täiskuunäo" teke, rasvumine, luude hõrenemine ja lihaste kõhetumine, naha õhenemine, vererõhu tõus, ainevahetuse muutused) jt kõrvaltoimete ilmnemist.
Ma küll täpselt ei tea, mis on "täiskuunägu" aga veidi googledamist ja ma ei tahagi rohkem teada 😳 Ma eeldan, et mu õhetav nägu on siis ka sinna poole teel. Hea, et ma seda ravimit vaid 5 päeva praegu võtan, kuigi kahe päeva varu jääb veel koju alles. Võimalik, et peale siirdamist pean siis kaks päeva veel võtma. Aga erinevatest foorumitest tuli välja, et need inimesed, kes seda on haiguse pärast võtavad, peavad võtma ravimit aastaid jutti. Ja kellel tekitas see söögiisu ja kaalutõusu ja kellel unetust, jm sellist. Ja kui ma hästi meenutan, siis mu reumat põdev sugulane võttis ka sama ravimit mingil ajal.
Samas leidsin ka inglisekeelse artikli Medroli ja IVFi kohta, mida saab lugeda SIIT. Ja seal on öeldud, et see ravim aitab kehal tagasi pandud embrüoga leppida ja selle ravimi kasutamisega langeb katkemise võimalus. Samuti on see põletikuvastane ja võib leevendada teistest ravimitest põhjustatud vaevusi. Üldjuhul kirjutatakse (selles artikli põhjal vähemalt) naistele, kellel on juba varasemast mõni raseduse katkemine või väga tugevad teiste ravimite kõrvalmõjud. Mul pole kumbagi. Aga eeldan, et see on siiski vajalik.
Sama artikli lõpus on ka kasutajate kogemuste näited ning seal on ühel naisel olnud just samuti näo õhetus, punetus, nagu oleks just jooksmast tulnud. Ja mul on see samamoodi.
Lisaks on see ravim kohutavalt kibe, seega tuleb kiiresti alla neelata.
Ühestki teisest ravimist mul kõrvalmõjusid ei ole tekkinud. Siiani olen siis kasutanud:
29. jaanuaril on siirdamine kell 13.00 ja kohal pean olema kell 9.00, kuna pean tarbima ära selle ravimiuuringu ravimi. Enne ei või süüa-juua vähemalt 2 tundi.Tavaliselt siirdamisega võib süüa ja juua.
Eile siis vaatasin.
Nimelt mu nägu õhetab juba reedest saadik, punastan koguaeg. Nagu oleks peas palavik. Muidu on enesetunne väga hea, aga nägu on punane ja kuum. Eeldasin, et seda tunnet tekitab kas Medrol või progesteroon. Kuna progesterooni hakkasin kasutama reede hommikul.
Medrol siis, kui lugeda seda ravimi infolehte, siis võib päris ära ehmatada. Väga kange kraam paistab olevat.
Mis ravim on MEDROL ja milleks seda kasutatakse?
Näidustused
Neerupealise koore puudulikkus (asendusdoosis). Põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi vajavate haiguste (nt reumaatilised jt autoimmuunsed haigused, astma, nefrootiline sündroom, anafülaksia, allergilised reaktsioonid, äge leukeemia) sümptomaatiline ravi. Organite siirdamine. Glükokortikosteroididel on oluline mõju põletiku- ja immuunprotsessidele, samuti mõjutavad nad süsivesikute, valkude ja rasvade ainevahetust. Lisaks toimivad glükokortikosteroidid südame- ja vereringesüsteemile, skeletilihastele ja kesknärvisüsteemile. Metüülprednisoloonil on põletiku- ja allergiavastane ning immuunsust allasuruv e immuunsupresseeriv toime.
Siit jäi mulle siis silma organite siirdamine, mis võib siis minu puhul tähendada embrüo siirdmist.
Ja ma ütleks, et kõrvalmõjude nimekiri on ka väga pikk, ei hakka seda täies ulatuses siia kopeerima. Kogu jutt on olemas SIIN. Aga üks lause siis:Korduv ja sage ravimi manustamine pikema ajaperioodi vältel võib põhjustada Cushing'i sündroomi (peamised ilmingud nn "täiskuunäo" teke, rasvumine, luude hõrenemine ja lihaste kõhetumine, naha õhenemine, vererõhu tõus, ainevahetuse muutused) jt kõrvaltoimete ilmnemist.
Ma küll täpselt ei tea, mis on "täiskuunägu" aga veidi googledamist ja ma ei tahagi rohkem teada 😳 Ma eeldan, et mu õhetav nägu on siis ka sinna poole teel. Hea, et ma seda ravimit vaid 5 päeva praegu võtan, kuigi kahe päeva varu jääb veel koju alles. Võimalik, et peale siirdamist pean siis kaks päeva veel võtma. Aga erinevatest foorumitest tuli välja, et need inimesed, kes seda on haiguse pärast võtavad, peavad võtma ravimit aastaid jutti. Ja kellel tekitas see söögiisu ja kaalutõusu ja kellel unetust, jm sellist. Ja kui ma hästi meenutan, siis mu reumat põdev sugulane võttis ka sama ravimit mingil ajal.
Samas leidsin ka inglisekeelse artikli Medroli ja IVFi kohta, mida saab lugeda SIIT. Ja seal on öeldud, et see ravim aitab kehal tagasi pandud embrüoga leppida ja selle ravimi kasutamisega langeb katkemise võimalus. Samuti on see põletikuvastane ja võib leevendada teistest ravimitest põhjustatud vaevusi. Üldjuhul kirjutatakse (selles artikli põhjal vähemalt) naistele, kellel on juba varasemast mõni raseduse katkemine või väga tugevad teiste ravimite kõrvalmõjud. Mul pole kumbagi. Aga eeldan, et see on siiski vajalik.
Sama artikli lõpus on ka kasutajate kogemuste näited ning seal on ühel naisel olnud just samuti näo õhetus, punetus, nagu oleks just jooksmast tulnud. Ja mul on see samamoodi.
Lisaks on see ravim kohutavalt kibe, seega tuleb kiiresti alla neelata.
Ühestki teisest ravimist mul kõrvalmõjusid ei ole tekkinud. Siiani olen siis kasutanud:
- Bromogriptiin (seda võtan ajuripatsi adenoomi pärast juba aastaid, et prolaktiin all hoida)
- Gonal-F süstid
- Cetrotide süstid
- Ovitrelle süst
- Medrol tabletid
- Progesteroon kapslitena.
29. jaanuaril on siirdamine kell 13.00 ja kohal pean olema kell 9.00, kuna pean tarbima ära selle ravimiuuringu ravimi. Enne ei või süüa-juua vähemalt 2 tundi.Tavaliselt siirdamisega võib süüa ja juua.
 |
| 26.01.2019 talvepilt |
Punktsioon
24.01 hommikul natuke enne kella 8 oleme haiglas kohal. Jätan abikaasa oma asjade kotiga koridori seisma ja ise käin kiirelt veel wc. Enne välja tulekut juba kuulen, et mees räägib kellegagi. Koridoris näen, et ämmaemand on ta kätte saanud.
Seega , mees saadetakse kohe oma protseduurile ja mind juhatab ämmaemand palatisse riietuma. Kuna arst käskis kaasa võtta mehe, t-särgi ja sokid, siis nii saigi. Panen särgi selga ja puhtad sokid ka ja jään oma voodi juurde ootama. Natukese aja pärast tuleb teine ämmaemand ja paneb kanüüli. Pisike torge ja pärast veidi surumise tunne, aga mitte midagi valusat.
Mees saab ka päris kiiresti hakkama ja lubatakse ka minuga koos ootama. Kuigi minu aeg oli 8.30, siis polnud esimene veel 8.20 sissegi läinud. Lubasin mehel tööle ära minna, saan ka üksi kenasti oodatud.
8.40 midagi toodi eelmine inimene välja voodiga aga ta oli ärkvel. Ja ina kohe siis sisse. Ühest uksest sisse koridori, kus sain mütsi ja kitli ning pidin käed des ainega puhtaks tegema. Siis edasi järgmisest uksest otse protseduuri ruumi. Kõik käis nii kiiresti, et ma ei saanud täpselt arugi, kui palju seal inimesi oli, 4-5 kindlasti. Kohe kamandati pukile istuma. Ühelt poolt meesterahvas võttis vasaku käe, et vererõhu aparaat panna ja parema käe võttis naisterahvas ning kohe vist süstis midagi ka kanüüli, sest lagi hakkas keerlema ja kurgus oli narkoosile iseloomulik maitse/tunne. Samal ajal veel pidin korra oma seljaalust kohendama. Puhastati ning pandi peegel, see oli veidi ebamugav ja edasi ma enam ei tea. Järelikult jäin magama.
Äratati, mulle tundus, et kohe kui magama jäin, ja paluti puki kõrval olevale voodile oma jalg tõsta. Ma ei mäleta, et oleksin täielikult ise sinna roninud, ilmselt aidati ikka. Voodiga sõitu ka ei mäleta, aga järgmine hetk olin juba oma kardinataguses ja kuulsin, kui järgmine sisse kutsuti. Kirjutasin mehele, et juba valmis, Kell oli 9.06.
Kohe mu kõrval olijad lasid veel mingit muusikat. Selle naise mees, kes just sisse läks, rääkis kellegagi messengeris, telefon ei olnud hääletu peal ja piiksus seal. Veidi häiris, et nii ebaviisakad olid. Aga võib-olla olen lihtsalt vanamoodne ja usun, et minu tegevused peaksid teise võimalikult vähe häirima. Ja kui tean, et on vaiksem koht ja ma ei ole üksi, siis on alati telefon hääletu peal ja muusikat kuulan klappidest vajadusel. Vanamoodne jah!
Ilmselt olin poolunes aga päris ei maganud, kuigi aeg läks päris kiiresti. Umbes pool tundi hiljem tuli juba ämmaemand mulle mu edasist plaani ja rohte tutvustama. Veidi hiljem võttis kanüüli ka ära ja see ei olnud ka valus. Aga mõni minut peale plaastri panekut hakkas päris tugevalt kipitama ja tulitama.
Pean siis Medrol tablette võtma 5 päeva alates tänasest 4 tükki korraga õhtuti. Alates homme hommikust Progesterooni geel. nagu aru sain, siis seni kaua kuni veretestini.
Valu korral kaks paratsetamooli tabletti korraga. Võib võtta ka No-Spad ja vajadusel Espumisani.
Tulemustest rääkis ka muidugi. Aspireeriti 10 folliikulit ja saadi 10 munarakku. See pidi olema väga hea tulemus. Kuigi UH näitas enamvähem suuruses 14 folliikulit, siis ilmselt arstilt saan üle küsida siirdamise päeval. Aga see ei olegi nii tähtis. 10 munarakku peaks väga hästi olema ja kui esimese korraga ei õnnestu siis on ka külmast hiljem midagi võtta. Loodan, et õnnestub esimese korraga.
Siirdamine on planeeritud mul 29.01 kell 13.00. Siirdatakse 5 päevased blastod. Ravimi uuringu jaoks on ka ette nähtud, et 5 päevased, mitte varajasemad. Pean kohal olema juba kell 9 hommikul ja enne 7 võin süüa juua hiljem mitte. Seega on oodata nälgimist kuni kella 14ni ilmselt.
Huvitav oli see, et naiselt, kes peale mind käis protseduuril saadi ka 10/10. Loodan,et midagi sassi ei aetud. Ja tema siirdamine on ka 29ndal, aga ma ei kuulnud, et ta uuringus osaleks. Raviarst oli meil sama.
Palat on kella 10.20ks juba tühi aga kuna mul kusagile kiiret ei ole, siis vedelen seal edasi. Samas hakkab imelik, kuna enesetunne on tegelikult väga hea, ainult pisut uimane ja kõhus toimuvat valuks ei nimetaks. Pisut tuikab lihtsalt. Aga nii oli juba täna hommikul.
Panen end ka riidesse ja liigun edasi apteegi poole. Kuna enne unustasin ämmakale öelda, et soovin haiguslehte, siis astun ta kabinetist ka läbi. Ta räägib selle üle arstile ja siis kinnitab, et arst teeb hiljem lehe ära. Ehk siis teeb. Töö juurde annan ka teada, et haigusleht 2 päeva olemas on, juhiga rääkisin juba ette ära ja oma öise vahetuse, mis täna pidi olema andsin kolleegile.
Apteegis on kaks inimest juba ees ootamas ja seal läheb üsna palju aega. Valin omale uue B kompleks vitamiini purgi ja vahin niisama ringi. Patsient, kes parasjagu rohte ostab alles alustab süstimisega. Tunnen rohud ära, aga saan ka aru, et tal ei ole esimene IVF, vaid mitmes. Sellegi poolest läheb tal seal jube palju aega. Üks vanem naisterahvas ka veel peale teda ja siis on minu kord oma rohud kätte saada. Koos vitamiinide ja hematogeeniga läheb pea 9 eurot, ravim sealhulas 2,56.
Alla jõudes jõuan hetkeks fuajees istuda kui mees juba raporteerib, et ta on kohe kohal. Võtan jope ja saangi koju ära. Kodus söön ja võtan ennetavalt ka kaks paratsetamooli kohe ära.
Mingeid valusid ma ei tähelda eriti tegelikult, selline veidi punnis tunne on juba mitu päeva ja püsib. Vahel liigutades käivad hetkelised pisikesed valusööstud nagu aegajalt päevade ajal, seega ilmselt ei tule valu ka hiljem. Ainult natuke ebamugav. Narkoosist on ka selline pisut uimase pea tunne, aga iiveldama ei aja.
Seega , mees saadetakse kohe oma protseduurile ja mind juhatab ämmaemand palatisse riietuma. Kuna arst käskis kaasa võtta mehe, t-särgi ja sokid, siis nii saigi. Panen särgi selga ja puhtad sokid ka ja jään oma voodi juurde ootama. Natukese aja pärast tuleb teine ämmaemand ja paneb kanüüli. Pisike torge ja pärast veidi surumise tunne, aga mitte midagi valusat.
Mees saab ka päris kiiresti hakkama ja lubatakse ka minuga koos ootama. Kuigi minu aeg oli 8.30, siis polnud esimene veel 8.20 sissegi läinud. Lubasin mehel tööle ära minna, saan ka üksi kenasti oodatud.
8.40 midagi toodi eelmine inimene välja voodiga aga ta oli ärkvel. Ja ina kohe siis sisse. Ühest uksest sisse koridori, kus sain mütsi ja kitli ning pidin käed des ainega puhtaks tegema. Siis edasi järgmisest uksest otse protseduuri ruumi. Kõik käis nii kiiresti, et ma ei saanud täpselt arugi, kui palju seal inimesi oli, 4-5 kindlasti. Kohe kamandati pukile istuma. Ühelt poolt meesterahvas võttis vasaku käe, et vererõhu aparaat panna ja parema käe võttis naisterahvas ning kohe vist süstis midagi ka kanüüli, sest lagi hakkas keerlema ja kurgus oli narkoosile iseloomulik maitse/tunne. Samal ajal veel pidin korra oma seljaalust kohendama. Puhastati ning pandi peegel, see oli veidi ebamugav ja edasi ma enam ei tea. Järelikult jäin magama.
Äratati, mulle tundus, et kohe kui magama jäin, ja paluti puki kõrval olevale voodile oma jalg tõsta. Ma ei mäleta, et oleksin täielikult ise sinna roninud, ilmselt aidati ikka. Voodiga sõitu ka ei mäleta, aga järgmine hetk olin juba oma kardinataguses ja kuulsin, kui järgmine sisse kutsuti. Kirjutasin mehele, et juba valmis, Kell oli 9.06.
Kohe mu kõrval olijad lasid veel mingit muusikat. Selle naise mees, kes just sisse läks, rääkis kellegagi messengeris, telefon ei olnud hääletu peal ja piiksus seal. Veidi häiris, et nii ebaviisakad olid. Aga võib-olla olen lihtsalt vanamoodne ja usun, et minu tegevused peaksid teise võimalikult vähe häirima. Ja kui tean, et on vaiksem koht ja ma ei ole üksi, siis on alati telefon hääletu peal ja muusikat kuulan klappidest vajadusel. Vanamoodne jah!
Ilmselt olin poolunes aga päris ei maganud, kuigi aeg läks päris kiiresti. Umbes pool tundi hiljem tuli juba ämmaemand mulle mu edasist plaani ja rohte tutvustama. Veidi hiljem võttis kanüüli ka ära ja see ei olnud ka valus. Aga mõni minut peale plaastri panekut hakkas päris tugevalt kipitama ja tulitama.
Pean siis Medrol tablette võtma 5 päeva alates tänasest 4 tükki korraga õhtuti. Alates homme hommikust Progesterooni geel. nagu aru sain, siis seni kaua kuni veretestini.
Valu korral kaks paratsetamooli tabletti korraga. Võib võtta ka No-Spad ja vajadusel Espumisani.
Tulemustest rääkis ka muidugi. Aspireeriti 10 folliikulit ja saadi 10 munarakku. See pidi olema väga hea tulemus. Kuigi UH näitas enamvähem suuruses 14 folliikulit, siis ilmselt arstilt saan üle küsida siirdamise päeval. Aga see ei olegi nii tähtis. 10 munarakku peaks väga hästi olema ja kui esimese korraga ei õnnestu siis on ka külmast hiljem midagi võtta. Loodan, et õnnestub esimese korraga.
Siirdamine on planeeritud mul 29.01 kell 13.00. Siirdatakse 5 päevased blastod. Ravimi uuringu jaoks on ka ette nähtud, et 5 päevased, mitte varajasemad. Pean kohal olema juba kell 9 hommikul ja enne 7 võin süüa juua hiljem mitte. Seega on oodata nälgimist kuni kella 14ni ilmselt.
Huvitav oli see, et naiselt, kes peale mind käis protseduuril saadi ka 10/10. Loodan,et midagi sassi ei aetud. Ja tema siirdamine on ka 29ndal, aga ma ei kuulnud, et ta uuringus osaleks. Raviarst oli meil sama.
Palat on kella 10.20ks juba tühi aga kuna mul kusagile kiiret ei ole, siis vedelen seal edasi. Samas hakkab imelik, kuna enesetunne on tegelikult väga hea, ainult pisut uimane ja kõhus toimuvat valuks ei nimetaks. Pisut tuikab lihtsalt. Aga nii oli juba täna hommikul.
Panen end ka riidesse ja liigun edasi apteegi poole. Kuna enne unustasin ämmakale öelda, et soovin haiguslehte, siis astun ta kabinetist ka läbi. Ta räägib selle üle arstile ja siis kinnitab, et arst teeb hiljem lehe ära. Ehk siis teeb. Töö juurde annan ka teada, et haigusleht 2 päeva olemas on, juhiga rääkisin juba ette ära ja oma öise vahetuse, mis täna pidi olema andsin kolleegile.
Apteegis on kaks inimest juba ees ootamas ja seal läheb üsna palju aega. Valin omale uue B kompleks vitamiini purgi ja vahin niisama ringi. Patsient, kes parasjagu rohte ostab alles alustab süstimisega. Tunnen rohud ära, aga saan ka aru, et tal ei ole esimene IVF, vaid mitmes. Sellegi poolest läheb tal seal jube palju aega. Üks vanem naisterahvas ka veel peale teda ja siis on minu kord oma rohud kätte saada. Koos vitamiinide ja hematogeeniga läheb pea 9 eurot, ravim sealhulas 2,56.
Alla jõudes jõuan hetkeks fuajees istuda kui mees juba raporteerib, et ta on kohe kohal. Võtan jope ja saangi koju ära. Kodus söön ja võtan ennetavalt ka kaks paratsetamooli kohe ära.
Mingeid valusid ma ei tähelda eriti tegelikult, selline veidi punnis tunne on juba mitu päeva ja püsib. Vahel liigutades käivad hetkelised pisikesed valusööstud nagu aegajalt päevade ajal, seega ilmselt ei tule valu ka hiljem. Ainult natuke ebamugav. Narkoosist on ka selline pisut uimase pea tunne, aga iiveldama ei aja.
UH ja Ovitrelle
Vereproov hommikul. Arst on kirjutanud lehele, et 7.30-8.00. Jõuan Ravi tänavale vist 7.40 paiku ja saan numbri 31. Selleks ajaks on minu ees juba üle 30 inimese, uudis. Näen, et vereproovile reaalselt läheb sel hetkel alles number 12. Seega jään peale registreerumist ootama. Ja inimesi tuleb ikka juurde. Õnneks kümmekonna minuti pärast alustab vere võtmisega ka veel teinegi õde, sega hakkab järjekord kiiremini minema. Vereproove ma enam ammu ei karda, aga otseselt peale ka ei vaata kui tehakse. Seal läheb kiiresti, sest võetakse ainult üks katsut. Tulemused siis peaks õhtul arstil juba olemas olema. Kiman koju tagasi, et teha viimane Certrotide süst ja siis koolitusele.
21.01 kell 16.00 arsti visiit UH jaoks. Olen siis süstinud 7 õhtut Gonal-Fi ja 3 hommikut Cetrotide'i. Enesetunne on hea, mingeid vaevusi ei oska välja lugeda ja lähen rõõmsalt arstile.
Olen püüdnud nii palju juua, kui vähegi võimalik, kuid ilmselt pigem ikka liiga vähe, arvestades, et vedeliku väljutamiseks ma väga tihti vajalikku ruumi ei ole kasutanud.
Arst vaatab uuesti haigusloo ja mu plaani ning vereproovi tulemuste pealt arvab, et folliikleid on palju. Kui liiga palju on , siis ei saa ravimiuuringus ka osaleda. Teeb siis kõigepealt ikka UH ära.
Algul nagu arstid mu kuuldes esimese asjana ikka ütlevad, kui ultraheli tegema hakkavad, emakas retroversis või retroversioonis - see ei ole uudis. Siis midagi endomeedrium folliikulises faasis 12 mm - ei tea mida see tähendab. Siis hakkab folliikuleid loendama.
Algul ütleb, vasak vaatab ja toksib arvutil pikka aega ja siis ütleb 13, ma mõtlesin et luges folliikuleid aga siis loeb veel erinevaid numbreid ette ja alla kümne, alla kümne - nii mitu korda. Üks on ka 18 ja mõni veel 16, 13, 15. Siis kontrollib õega, said kokku vist 5 suuremat ja mitu väiksemat. Siis parem ja sealt samamoodi erinevate suurustega ja jälle ports pisemaid. Pärast loen epikriisist, et 7 ja 7. No ilmselt siis veel jõuavad veidi kasvada ka teised järgi. Kuna on nii suured erinevused, siis ei saa kindlasti kauem stimuleerida ja punktsioon läheb 24nda jaanuari peale, nagu algul plaanis oli.
Plaanile siis kirjutab juurde sama päeva ühtuks veel ühe 125 ühikut Gonalit ja järgmiseks hommikuks 1 doosi Certrotide'i. Seega jälle apteeki minek.
Lisaks siis Ovitrelle 250 mg, mis tuleb süstida täpselt 36 tundi enne punktsiooni, seega 22.01 õhtul kell 20.30, kuna punktsioon on 24.01 kell 8.30 hommikul.
24 pean siis kohal olema vähemalt 8.15 ja kaasa käsib arst võtta mehe, öösärgi või suurema T-särgi ja sokid.
Kuna olin nõus ravimiuuringus osalema, siis pean järgmisel päeval veelkord tagasi tulema, et analüüsid anda ja nõusolek ning küsitlus täita. 22. 01 Võetakse 4 katsutit verd ja uriiniproov. Ühtlasi näen oma neljapäevase palati ka ära.
22.01 õhtul siis Ovitrelle süst. Tegu täpselt samasuguse süstliga, nagu Gonal ainult see on roheline. Sees ongi üks doos ehk 250 mg ja see tuleb kõik ära süstida. Jällegi, valus ei ole, kibe ka mitte.
Sellega ka süstimine kõik, rohkem ei ole vaja mul endal midagi teha. 23 on täiesti süstivaba päev.
24.01 hommikul lähme siis mehega kohale ja vaatame kuidas seal asjad käivad. Mees saab oma osa kohe ära anda ja mina siis jään oma ootama ning hiljem siis vaatan enesetunde pealt, kuidas koju lähen. Kas äkki lähen taksoga või bussiga kui enesetunne enamvähem hea on.
21.01 kell 16.00 arsti visiit UH jaoks. Olen siis süstinud 7 õhtut Gonal-Fi ja 3 hommikut Cetrotide'i. Enesetunne on hea, mingeid vaevusi ei oska välja lugeda ja lähen rõõmsalt arstile.
Olen püüdnud nii palju juua, kui vähegi võimalik, kuid ilmselt pigem ikka liiga vähe, arvestades, et vedeliku väljutamiseks ma väga tihti vajalikku ruumi ei ole kasutanud.
Arst vaatab uuesti haigusloo ja mu plaani ning vereproovi tulemuste pealt arvab, et folliikleid on palju. Kui liiga palju on , siis ei saa ravimiuuringus ka osaleda. Teeb siis kõigepealt ikka UH ära.
Algul nagu arstid mu kuuldes esimese asjana ikka ütlevad, kui ultraheli tegema hakkavad, emakas retroversis või retroversioonis - see ei ole uudis. Siis midagi endomeedrium folliikulises faasis 12 mm - ei tea mida see tähendab. Siis hakkab folliikuleid loendama.
Algul ütleb, vasak vaatab ja toksib arvutil pikka aega ja siis ütleb 13, ma mõtlesin et luges folliikuleid aga siis loeb veel erinevaid numbreid ette ja alla kümne, alla kümne - nii mitu korda. Üks on ka 18 ja mõni veel 16, 13, 15. Siis kontrollib õega, said kokku vist 5 suuremat ja mitu väiksemat. Siis parem ja sealt samamoodi erinevate suurustega ja jälle ports pisemaid. Pärast loen epikriisist, et 7 ja 7. No ilmselt siis veel jõuavad veidi kasvada ka teised järgi. Kuna on nii suured erinevused, siis ei saa kindlasti kauem stimuleerida ja punktsioon läheb 24nda jaanuari peale, nagu algul plaanis oli.
Plaanile siis kirjutab juurde sama päeva ühtuks veel ühe 125 ühikut Gonalit ja järgmiseks hommikuks 1 doosi Certrotide'i. Seega jälle apteeki minek.
Lisaks siis Ovitrelle 250 mg, mis tuleb süstida täpselt 36 tundi enne punktsiooni, seega 22.01 õhtul kell 20.30, kuna punktsioon on 24.01 kell 8.30 hommikul.
24 pean siis kohal olema vähemalt 8.15 ja kaasa käsib arst võtta mehe, öösärgi või suurema T-särgi ja sokid.
Kuna olin nõus ravimiuuringus osalema, siis pean järgmisel päeval veelkord tagasi tulema, et analüüsid anda ja nõusolek ning küsitlus täita. 22. 01 Võetakse 4 katsutit verd ja uriiniproov. Ühtlasi näen oma neljapäevase palati ka ära.
22.01 õhtul siis Ovitrelle süst. Tegu täpselt samasuguse süstliga, nagu Gonal ainult see on roheline. Sees ongi üks doos ehk 250 mg ja see tuleb kõik ära süstida. Jällegi, valus ei ole, kibe ka mitte.
Sellega ka süstimine kõik, rohkem ei ole vaja mul endal midagi teha. 23 on täiesti süstivaba päev.
24.01 hommikul lähme siis mehega kohale ja vaatame kuidas seal asjad käivad. Mees saab oma osa kohe ära anda ja mina siis jään oma ootama ning hiljem siis vaatan enesetunde pealt, kuidas koju lähen. Kas äkki lähen taksoga või bussiga kui enesetunne enamvähem hea on.
Cetrotide süstimine
Cetrotide süstimisega alustasin 19.01 hommikul. Plaani järgi siis kolm hommikut järjest enne UHd esmaspäeval. Arst kirjutaskiesialgu kolm karpi mulle.
Vaatasi ka ühe video youtube'ist jälle - selle, kuigi seekord sattusin erinevate vlogerite peale ka ja jäin ka neid veidi vaatama - inglise keelsed siis. Päris huvitav, palju emotsioone on neil ja erinevad lood.
Cetrotide 0,25 mg süstlad:
Vastu 20.01 on veel üks öö vahetus ja pühapäeval siis puhkepäev. Esmaspäeva hommikul varakult vereproovile.
20-21. 01 enesetunne hea.
Vaatasi ka ühe video youtube'ist jälle - selle, kuigi seekord sattusin erinevate vlogerite peale ka ja jäin ka neid veidi vaatama - inglise keelsed siis. Päris huvitav, palju emotsioone on neil ja erinevad lood.
 |
| Kasutatud Cetrotide komplekt |
Cetrotide 0,25 mg süstlad:
- päev 19.01 - süstin esimest korda peale öö vahetust hommikul ehk olen öö otsa üleval olnud. Jälle on hirm. Seda tuleb ise kokku segada. Süstlas on vedelik (vesi) ja pudelikeses pulber. Kaasas kaks nõela, millest suuremaga (kollane) tuleb kõigepealt vedelik pudelisse süstida ja siis oodata kuni see lahustub. Mul läks sinna kohe veidi rohke õhku ja see pulber jäi vedeliku peale ega tahtnud sulada. Kuna raputada ei tohi siis loksutasin ja keerutasin seda õrnalt. Süstalt välja ei võtnud, nii ütles juhend, kuigi video mida vaatasin lubas seda teha. Siis vahetasin nõela, hall on süstimiseks ja see on tegelikult sama pisike kui on Ginali oma, ei midagi hullu. Aga, süstimine on teistmoodi, sellest pisikesest süstlast on see vedelik näha ja tuleb suruda teistmoodi. Valisin süstekoha ja nõla jälle absoluutselt ei tundnud, surusin vedeliku aeglaselt kõhtu ja tõmbasin nõela välja. Pisike tilk tuli sealt süsteaugust välja. Paari hetke pärast tundus selline ebameeldib tunne, mitte just valus aga ebamugav. Lõpetasin selle protseduuri kell 8.20, mässasin seal vist pea pool tundi kokku, ajataju võib magamatusest ka mitte objektiivne olla. Pärast läksin kohe magama. Süstekoht ikka pitsitas ja veidi kiheles. Aga seda lubas ka juhend. 4 tundi hiljem ärgates ei olnud midagi tunda.
- päev 20.01 - süstin jälle peale öö vahetust. Käed värisevad kui segamisea mässan. Aga tunne on kindlam ja süstini jõuan ka hulga kiiremini. Süsti enast jälle absoluutselt ei tunne. Mu kõht on vist tundetu või olen ma sündinud proff, kes teab. Süstin aeglaselt vedeliku kõhtu tõmban süstla välja. Seekord hõõrun veidi süstekohta nagu eile teises videos tehti. Pisut kipitab ja kiheleb. Magama jäädes otsin asendit ja süstekoht on selline ebameeldiv tunne, ei ütleks et valus aga miski annb tunda. Ärgates on jälle kõik korras.
- päev 21.01 - tõusen varem, et minna Ravi tn vereproovi andma sealt tagasi tulles süstin kell 8.39 ja lähen edasi töö juurde koolitusele. Süst jälle valutu ja peale süstimist mudin süstekohta ning pärast ei tunne ka mitte midagi.
- päev 22.01 - lisasüst, mille arst peale eilset visiiti juurde lisas, teen kell 7.31, enne tööle minekut. Taaskord valutu ja peale mudimist jälle midagi ei tunne. Tööl hiljem peeglist näen õrna punast laiku, mis mõni tund hiljem kaob.
Vastu 20.01 on veel üks öö vahetus ja pühapäeval siis puhkepäev. Esmaspäeva hommikul varakult vereproovile.
20-21. 01 enesetunne hea.
Gonal-F 6 päev ja edasi
Kirjutan igapäevaselt üles oma tegevused, mõtted ja enesetunde ja avaldan siis paari päeva kaupa. Ilmselt siis satuvad postitused segamini ja erinevate teemade all on sama päeva kohta juttu.
125RÜ Gonal-F õhtul kella 20 ajal:
Enesetunne kõik päevad väga hea. Ei saa midagi aru. Kõht on ka pigem tavaline, pisut ainult rohkem punnis.
125RÜ Gonal-F õhtul kella 20 ajal:
- 6. päev. 19.01 - süstin enne tööle minekut kella 19.30 ajal. Peale hommikust Cetrotide süsti on jälle väike blokk ees ja kuna süstin nüüd vasakule poole naba, siis on jälle peas tunne, et on valus. Ma ei tea, millal aju aru saab, et ei ole ju tegelikult. Täiesti arusaamatu 😉Aga olen mõistnud, kui nõel mingi nurga all välja tõmmata, siis on ebamugav, kui ilusti otse nagu sisse läks, siis ei tunne miskit. Suts siis kenasti tehtud. Kõhul juba palju pisikesi täpikesi. Verevalumeid mul ei ole õnnestunud tekitada. Kõhul ka tunda, et torgitud kui kogemata suva ajal käega vastu minna.
- 7. päev. 20.01 - süst kella 20.10 ajal. Seekord oli juba väga lihtne. Nagu oleks juba pikemalt kui 7 päeva süstinud. Rinnad ikka tundlikud ja täna veidi kõhus ka pisut pinges tunne.
- 8. päev. 21.01 - süst kell 20.27. Viimane süst. Jällegi täiest valutu.
Ravimi uuring
Reedel helistas arst ja esialgu ehmusin, et midagi on valesti läinud mu raviga. Aga tegelikult ta soovis mulle pakkuda võimalust osaleda ravimi uuringus. Saatis meilile paberid tutvumiseks ning nüüd ma kaalungi ehk on hea mõte osaleda.
Tegu siis ravimi platseebokontrollitud uuringuga, et suurendada IVF protseduuri läbivate naiste rasestumismäära.
"Kliinilised uuringud on vajalikud teadmiste saamiseks või täiendamiseks, kas ravimid, mida pole veel registreeritud, on tõhusad ja ohutud. Vastavalt seadusele tuleb enne uue ravimi registreerimist läbi viia kliinilised uuringud. Uute ravimite arendamine ja kliinilised uuringud toimuvad kooskõlas kehtivate õigusaktide, rahvusvaheliste juhiste ja eetiliste põhimõtetega. Nagu kohalikud seadused nõuavad on käesoleva kliinilise uuringu läbiviimine kooskõlastatud Ravimiametiga ja Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega.
Uuring viiakse läbi umbes 40 Euroopa, Kanada ja Venemaa uurimiskeskuses. Selle uuringu eesmärk on testida, kas ravimi kasutamine aitab parandada rasestumismäära pärast embrüo siirdamise protseduuri. Samuti soovime jätkuvalt välja selgitada selle ravimi ohtust ja kas ravim põhjustab kõrvalnähtusid."
Katsete käigus antakse IVF patsiendile vees lahustuv tablet. Osad katses osalejad saavad ravimit ja teised platseebot. Kes mida saab valib välja robot ja raviarst ei tea ka mida manustati. Hädaolukorras saab arst teha päringu, et selgitada välja, kas oli ravim või mitte.
Üldjuhul midagi erilist juurde ei lisandu. Embrüo siirdamise päeval peab enne protseduuri jooma selle ravimi ja hiljem on siis vereproovid. Olenevalt, kas siirdamine õnnestus või mitte, kestab ka katsetus. Kui rasedus tekib ja elus sünnini välja jõuab, siis päritakse infot sünnitusmajast ja lisaks kui laps on 6 kuune, tuleb täita küsimustik arengu kohta.
Hirmsaid kõrvalnähte ei ole ja kirjas on samad, mida tekitavad kõik teised ravimid, mida nagunii IVFi ajal manustatakse.
Seega miks mitte osaleda, kui see võib tuleviku IVFitajaid aidata.
Tegu siis ravimi platseebokontrollitud uuringuga, et suurendada IVF protseduuri läbivate naiste rasestumismäära.
"Kliinilised uuringud on vajalikud teadmiste saamiseks või täiendamiseks, kas ravimid, mida pole veel registreeritud, on tõhusad ja ohutud. Vastavalt seadusele tuleb enne uue ravimi registreerimist läbi viia kliinilised uuringud. Uute ravimite arendamine ja kliinilised uuringud toimuvad kooskõlas kehtivate õigusaktide, rahvusvaheliste juhiste ja eetiliste põhimõtetega. Nagu kohalikud seadused nõuavad on käesoleva kliinilise uuringu läbiviimine kooskõlastatud Ravimiametiga ja Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega.
Uuring viiakse läbi umbes 40 Euroopa, Kanada ja Venemaa uurimiskeskuses. Selle uuringu eesmärk on testida, kas ravimi kasutamine aitab parandada rasestumismäära pärast embrüo siirdamise protseduuri. Samuti soovime jätkuvalt välja selgitada selle ravimi ohtust ja kas ravim põhjustab kõrvalnähtusid."
Katsete käigus antakse IVF patsiendile vees lahustuv tablet. Osad katses osalejad saavad ravimit ja teised platseebot. Kes mida saab valib välja robot ja raviarst ei tea ka mida manustati. Hädaolukorras saab arst teha päringu, et selgitada välja, kas oli ravim või mitte.
Üldjuhul midagi erilist juurde ei lisandu. Embrüo siirdamise päeval peab enne protseduuri jooma selle ravimi ja hiljem on siis vereproovid. Olenevalt, kas siirdamine õnnestus või mitte, kestab ka katsetus. Kui rasedus tekib ja elus sünnini välja jõuab, siis päritakse infot sünnitusmajast ja lisaks kui laps on 6 kuune, tuleb täita küsimustik arengu kohta.
Hirmsaid kõrvalnähte ei ole ja kirjas on samad, mida tekitavad kõik teised ravimid, mida nagunii IVFi ajal manustatakse.
Seega miks mitte osaleda, kui see võib tuleviku IVFitajaid aidata.
 |
| PETER DAZELEY/GETTY |
Gonal-F ja esimesed 5 päeva süstimist
Olen tänaseks juba 5 päeva Gonal-F'i süstinud, esmaspäevast reedeni.
Iga kord ikka hingan ja valmistun, mõni päev on ühtmoodi ja teine kord teistmoodi.
125RÜ Gonal-F õhtul kella 20 ajal:
Gonalit süstin esialgu 7 päeva. Viimane süst enne UHd on pühapäeva õhtul. Järgmisel visiidil annab arst siis uue plaani edasiseks.
youtube'i video mida vaatasin enne süstima hakkamist, et ämmaka juttu meelde tuletada.
Hommikuseks süstiks on siis Certrotide. Esialgu kolm päeva enne esimest UHd. Aga ilmselt siis kuni punktsioonini välja. Certrodite on ovulatsiooni tagasi hoidmise jaoks.
Enesetunne ei ole kuidagi teistmoodi kui muidu oleks. Selles suhtes on hästi. Hetkel ei tunne ühtegi kõrvalmõju sümptomit. Ainuke ebameeldiv asi on, et pärast süstimist tunnen enda juures rohu lõhna. Ei teagi, kas olen siis riietele ajanud (nädala algusest koduriided samad peale tööd) või reaalselt tuleb see lõhn iga kord mu küljest. Abikaasa ei saa midagi aru. Aga mu nina ongi selline pigem tundlik erinevatele lõhnadele.
Iga kord ikka hingan ja valmistun, mõni päev on ühtmoodi ja teine kord teistmoodi.
125RÜ Gonal-F õhtul kella 20 ajal:
Gonalit süstin esialgu 7 päeva. Viimane süst enne UHd on pühapäeva õhtul. Järgmisel visiidil annab arst siis uue plaani edasiseks.
youtube'i video mida vaatasin enne süstima hakkamist, et ämmaka juttu meelde tuletada.
- päev. 14.01 - süstimine hirmutav ja võtab esialgu julguse kogumiseks aega. Süstin paremale poole naba, nahavoldi olen tugevalt teise käe haardesse võtnud. Olen venitanud kuni kella 20.30ni, pikemalt ei saa, siis ei sobi aeg enam järgmistel päevadel.
- päev. 15.01 - ikka hirmutav, kuigi esimene kord ei olnud ju valus. Süstin nüüd teisele poole naba. Jälle samamoodi hingan hirmu eemale. Teen süsti ära ja pärast jälle tunne, nagu pole ju miskit, miks ma kardan. Kella 20.05 ajal on süst tehtud.
- päev. 16.01 - täna olen kohe julge ja liigutan kiirelt nõela, seekord ütleksin, et on valus. Ilmselt lihtsalt liiga kiiresti torkasin. Juhend ütleb ka, et aeglaselt tuleks seda teha. Torkan nõela täiesti lõppu ja ebamugav on, välja tõmmates on ka nagu veidi valus. Pärast on väike punane täpp järgi.
- päev. 17.01 - süvenen seekord. Süstin aeglaselt ja jälgin, mis teen. Ainuke valuhaistingut tekitav hetk on torge läbi naha, kui nõela edasi liigutada, siis ei tunne mitte midagi. Hoian süstalt rahulikult ja ei suru liiga tugevalt lõpuni vastu nahka, kuid kogu nõel on ikkagi kenasti naha alla viidud. Ootan juba ilusti rohkem kui 5 sekundit, siis kui näidikul juba 0 ees on. Mingit hirmu ei ole. Tõmban nõela välja ja kõik on hästi. Kellaajaks jälle sama mis eelmistel kell 20.05.
- päev. 18.01 - täna õhtul lähen tööle, seega teen süsti tunnikese varem, juba kella 19.10 paiku. Tunnen ennast juba süstides hästi. Täna ei ole üldse midagi tunda, ka torget mitte ja ootan jälle ilusti rohkem kui 5 sekundit, nii igaks juhuks. Ka välja tõmmates ei ole midagi tunda.
Hommikuseks süstiks on siis Certrotide. Esialgu kolm päeva enne esimest UHd. Aga ilmselt siis kuni punktsioonini välja. Certrodite on ovulatsiooni tagasi hoidmise jaoks.
Enesetunne ei ole kuidagi teistmoodi kui muidu oleks. Selles suhtes on hästi. Hetkel ei tunne ühtegi kõrvalmõju sümptomit. Ainuke ebameeldiv asi on, et pärast süstimist tunnen enda juures rohu lõhna. Ei teagi, kas olen siis riietele ajanud (nädala algusest koduriided samad peale tööd) või reaalselt tuleb see lõhn iga kord mu küljest. Abikaasa ei saa midagi aru. Aga mu nina ongi selline pigem tundlik erinevatele lõhnadele.
IVF ja lühike skeem
Ja nüüd alustangi oma kunstliku viljastamise teekonda. Kohe päris algusest peale.
Jaanuari päevad algavad kenasti oodatult 12ndal, seega loomulikul teel jälle ei õnnestunud. Ühest küljest hea tunne, sest siis ei lükku jälle midagi edasi. Detsembri ootamine oli väga kahetisi tundeid tekitav. Ühest küljest ootus, et äkki nüüd viimaks ja teisest küljest, et mul on ju juba IVF'iga plaanid.
14. jaanuar on arsti aeg kell 16.00. Olen selle ja ka järgmise päeva endale tööl vabaks teinud.
Arstile jõuan jälle enne enda aega. Kella kolme ajal olen juba kesklinnas, teen ümber kvartali jalutamisega aega parajaks. Otsustan siiski varem sisse minna, et eesruumis veidi raamatut lugeda.
Käin ka registratuurist läbi. Mulle on siiani selgusetuks jöönud, kas peaksin kohe üles minema või igakord ka registratuurist läbi käima. Registratuuri tädi ütleb, et ikka tuleks registratuuris ka käia. Nad kontrollivad, kas olen iga kolme kuu tagant ikka uuesti 5 eurot maksnud. Kuna esimene kord käisin oktoobris, siis on kolm kuud täis saanud ja maksan oma visiiditasu jälle ära.
Üles jõuan aga ikkagi 20 minutit varem ja saan vaevalt 5 minutit istuda, kui sisse kutsutakse. Meeldiv üllatus, kuna valmistusin jälle pikemalt ootama.
Arst vaatab kiirelt mu haiguslugu ja esiti ei saa arugi, miks ma tulin. Õnneks jõuab kiirelt ree peale ja siis saan oma lühikese skeemi kätte. Mainib iseendale, et samamoodi nagu eelmisega. Tuli vist jah, keegi kabinetist välja, kui ootasin. Annan ka oma täidetud dokumendid ära.
Kohe samal õhtul pean hakkama süstima Gonal-F 'i 125 ühikut. 6-7 päeva hommikul lisaks Certrotide hommikuti ja esmaspäeval, 21.01 hommikul vereanalüüs Ravi tänaval ja lõunal arsti vastuvõtt ning UH.
Arst annab mulle tabeli ja kirjutab sinna kõik vajaliku sisse. Annab kaasa ka nõelte kogumise topsiku, kirjutab retseptid ja soovitab samast majast apteegist läbi kohe käia. Seal pidavat olema kõik vajalikud ravimid ja hea mugav ka. Ütleb, et alustame 125 ühikuga, et see on kõige madalam doos. Vaatab mulle otsa ja nagu küsiks, et mu munasarjad ju reageerivad hästi. Naeratan ja ütlen, et ei oska öelda, pole kogemust olnud. Ilmselt ütleb seda tegelikult selle pärast, et ma olen siiski veel ainult 31 aastane. Selgitab siis ka üle, et see on mu päris esimene IVF'i ring.
Mingit läbivaatust ei toimu ja analüüsid ka kõik oktoobri kuust, ju siis nii peabki. Küsimusi jälle väga ei oska esitada, kuid õnneks arst ütleb ise, et süstid peaks olema enamvähem ühel ajal, aga nii umbes 2 tundi erinevust on ok. See on hea, kuna ma töötan vahetustega. Mõni päev lähen tööle kella 8ks hommikul ja teine päev 20ks õhtul. Seega saan kenasti enam-vähem ühel ajal süstid teha.
Samal õhtul see hirmutav süstimine. Otsustan, et teen süstid ise ja ei hakka meest sellega piinama. Plaanin siis jätta nad kella 20 paiku tegemiseks. Esimesel päeval venitan kella 20.30ni ära.
Vaatan youtub'ist ühe tutvustava video, et ämmaka juttu meelde tuletada ja loen läbi ka Gonaliga kaasas oleva juhendi. Väga põnev ja samas ikka väga hirmus.
Süstal või see suur pliiats ehk pen on sarnane diabeetikute omale, mida olen näinud ja millega tädi ka mu vanaema lõpus süstis.
Asun siis tegutsema nagu just loetud. Algul nõel pen'i külge ja kohe algul peaks sealt tulema üks tilk, aga ma ei näe, et oleks. Kui kõige esimesel süstimisel seda ei ole, siis peab olema õhk ees ja tuleb tegutseda teisiti. Hakkan siis seda juhendit uurima. Keeran väikese doosi edasi ja tilk ilmub, õnneks ei pea siiski eriprotseduuri tegema hakkama.
Seejärel siis doos 125 ühikut peale, kõht antiseptikuga süste kohalt puhtaks, nahk näppude vahele võetud ja ... ei julge. Hingan ikka päris mitu korda sisse välja, enne kui julgen torgata. Kogemata lähen nõelaga naha vastu ja no torkas ju, valus. Veidi aja pärast on julgus kokku võetud ja torkan juba teadlikult. Esiti see torke hetk on tunda, kui nõela edasi liigutada siis ei tunne midagi, mitte midagi. Vajutan nupu alla ja ootan. Juhend ütleb, et tuleb 5 sekundit hoida. Loen mõttes 5ni, aga ilmselgelt kiiremini. Hoian nuppu all kuni nõela kõhunahast välja tõmban. Enne veendusin, et doos on 0i tagasi jooksnud. Tehtud! Minu päris esimene süst. Ja pärast tundub, et polegi nii hullu midagi.
Jaanuari päevad algavad kenasti oodatult 12ndal, seega loomulikul teel jälle ei õnnestunud. Ühest küljest hea tunne, sest siis ei lükku jälle midagi edasi. Detsembri ootamine oli väga kahetisi tundeid tekitav. Ühest küljest ootus, et äkki nüüd viimaks ja teisest küljest, et mul on ju juba IVF'iga plaanid.
14. jaanuar on arsti aeg kell 16.00. Olen selle ja ka järgmise päeva endale tööl vabaks teinud.
Arstile jõuan jälle enne enda aega. Kella kolme ajal olen juba kesklinnas, teen ümber kvartali jalutamisega aega parajaks. Otsustan siiski varem sisse minna, et eesruumis veidi raamatut lugeda.
Käin ka registratuurist läbi. Mulle on siiani selgusetuks jöönud, kas peaksin kohe üles minema või igakord ka registratuurist läbi käima. Registratuuri tädi ütleb, et ikka tuleks registratuuris ka käia. Nad kontrollivad, kas olen iga kolme kuu tagant ikka uuesti 5 eurot maksnud. Kuna esimene kord käisin oktoobris, siis on kolm kuud täis saanud ja maksan oma visiiditasu jälle ära.
Üles jõuan aga ikkagi 20 minutit varem ja saan vaevalt 5 minutit istuda, kui sisse kutsutakse. Meeldiv üllatus, kuna valmistusin jälle pikemalt ootama.
Arst vaatab kiirelt mu haiguslugu ja esiti ei saa arugi, miks ma tulin. Õnneks jõuab kiirelt ree peale ja siis saan oma lühikese skeemi kätte. Mainib iseendale, et samamoodi nagu eelmisega. Tuli vist jah, keegi kabinetist välja, kui ootasin. Annan ka oma täidetud dokumendid ära.
Kohe samal õhtul pean hakkama süstima Gonal-F 'i 125 ühikut. 6-7 päeva hommikul lisaks Certrotide hommikuti ja esmaspäeval, 21.01 hommikul vereanalüüs Ravi tänaval ja lõunal arsti vastuvõtt ning UH.
Arst annab mulle tabeli ja kirjutab sinna kõik vajaliku sisse. Annab kaasa ka nõelte kogumise topsiku, kirjutab retseptid ja soovitab samast majast apteegist läbi kohe käia. Seal pidavat olema kõik vajalikud ravimid ja hea mugav ka. Ütleb, et alustame 125 ühikuga, et see on kõige madalam doos. Vaatab mulle otsa ja nagu küsiks, et mu munasarjad ju reageerivad hästi. Naeratan ja ütlen, et ei oska öelda, pole kogemust olnud. Ilmselt ütleb seda tegelikult selle pärast, et ma olen siiski veel ainult 31 aastane. Selgitab siis ka üle, et see on mu päris esimene IVF'i ring.
Mingit läbivaatust ei toimu ja analüüsid ka kõik oktoobri kuust, ju siis nii peabki. Küsimusi jälle väga ei oska esitada, kuid õnneks arst ütleb ise, et süstid peaks olema enamvähem ühel ajal, aga nii umbes 2 tundi erinevust on ok. See on hea, kuna ma töötan vahetustega. Mõni päev lähen tööle kella 8ks hommikul ja teine päev 20ks õhtul. Seega saan kenasti enam-vähem ühel ajal süstid teha.
Samal õhtul see hirmutav süstimine. Otsustan, et teen süstid ise ja ei hakka meest sellega piinama. Plaanin siis jätta nad kella 20 paiku tegemiseks. Esimesel päeval venitan kella 20.30ni ära.
Vaatan youtub'ist ühe tutvustava video, et ämmaka juttu meelde tuletada ja loen läbi ka Gonaliga kaasas oleva juhendi. Väga põnev ja samas ikka väga hirmus.
Süstal või see suur pliiats ehk pen on sarnane diabeetikute omale, mida olen näinud ja millega tädi ka mu vanaema lõpus süstis.
Asun siis tegutsema nagu just loetud. Algul nõel pen'i külge ja kohe algul peaks sealt tulema üks tilk, aga ma ei näe, et oleks. Kui kõige esimesel süstimisel seda ei ole, siis peab olema õhk ees ja tuleb tegutseda teisiti. Hakkan siis seda juhendit uurima. Keeran väikese doosi edasi ja tilk ilmub, õnneks ei pea siiski eriprotseduuri tegema hakkama.
Seejärel siis doos 125 ühikut peale, kõht antiseptikuga süste kohalt puhtaks, nahk näppude vahele võetud ja ... ei julge. Hingan ikka päris mitu korda sisse välja, enne kui julgen torgata. Kogemata lähen nõelaga naha vastu ja no torkas ju, valus. Veidi aja pärast on julgus kokku võetud ja torkan juba teadlikult. Esiti see torke hetk on tunda, kui nõela edasi liigutada siis ei tunne midagi, mitte midagi. Vajutan nupu alla ja ootan. Juhend ütleb, et tuleb 5 sekundit hoida. Loen mõttes 5ni, aga ilmselgelt kiiremini. Hoian nuppu all kuni nõela kõhunahast välja tõmban. Enne veendusin, et doos on 0i tagasi jooksnud. Tehtud! Minu päris esimene süst. Ja pärast tundub, et polegi nii hullu midagi.
Juhuslikult räägin kogu haigusloo ära
Ootan 14. jaanuari.
Enne muidugi soovitavalt punaseid, mis võiks 11-12 alata. Kui just detsembris õnneks ei läinud, aga ma ei oska absoluutselt oma keha märke lugeda. Seega pigem arvan, et kõik on endine.
Me alustasime nö triibu püüdmisega juba 2016 mai kuus. Enne seda hormonaalseid vahendeid ei kasutanud. Seega pidev ootusärevus juba kaks ja pool aastat.
2013 aasta novembris avastati mu vanaemal pankrease vähk ja see oli kohutav löök. Harjumine mõttega, et siit ei ole tagasiteed ja piinlemise nägemine. Hirmus.
2014 aasta alguses (vist veebruaris) läksin günekoloogi juurde, kuna päevad olid kaks kuud (ma aega enam täpselt ei mäleta) vahele jäänud. Ja rase ma olla ei saanud, vähemalt enda teada mitte. Vahekorrad kõik kaitsevahendeid kasutades ja rasedustest oli ka negatiivne. Seega pidi asi olema millesgi muus. Ja oligi - vereproov näitas kilpnäärme häiret. Naistearst suunas edasi endokrinoloogi juurde. Otsisin siis netist, et kelle juurde peaks minema ja kuhu. Valisin PERHi ja arsti kelle eesnimi on nagu ühel mu tädidest 😉 aga ma ei taha nimesid nimetama hakata. Arst on väga professionaalne ja kui ise oskad küsida, siis võib väga pikalt ja ilmekalt selgitada. Ise rääkima ei kipu, nagu ikka. Aga mulle sobib ja olen tema juures tänaseni.
Aprillis 2014 sain siis lõpuks aja ja diagnoosiks Tür(e)otoksikoos difuusse struumaga, mis see ka ei tähendaks. Lihtsam selgitus oli korralik kilpnäärme ületalitlus. Edasi hakkasin arsti juures käima ja vereproove andma iga kuu aja tagant. Kohe ka 300mg tiotili, mis siis mingi aja peale hakkas vaikselt langema.
Minu sümptomiteks, mille endale alles hiljem teadvustasin:
Kuna vanaema oli sel perioodil pidevalt haiglas ja käisin teda vaatamas peaaegu iga päev, siis tihti saatusid mu enda arsti ajad ja vereproovid ka samasse aega. Vanaema suri aga juulis ja peale seda on siiani üsna ebameeldiv PERHis käia, alati tuletab meelde seda hirmu, mis kogu haiguse kõrvalt läbielamine tekitab. Õnneks see mu enda raviprotsessi väga ei mõjutanud, välja arvatud enesetunne, ma olin vanaemaga väga lähedane.
Käisin iga kuu vereproove andmas ja rohtusid võtsin ka. Oktoobris sõin viimased poolikud tiotili tabletid.
Novembris 2014 andsin siis viimase vereproovi ja kõik oli korras, tagasi alles 6 kuu pärast kontrolli.
Ma ei mäelta, kas tõesti eirasin terve 2015 aasta arste, aga küllap siis nii, sest ühtegi märki analüüside kohta ma tagantjärgi ei leidnud.
Aprill 2016 - perearsti juures analüüsid korras. Alates mai kuust teadlikult siis vahekorrad ilma kaitsevahenditeta. Lootused olid ikka väga suured. Sõbranna just rasestus peale kahte kuud proovimist. Ma arvasin, et ma olen samasugune.
Detsember 2016 - naistearst, analüüsid korras, 6 kuud planeeritud. Arst soovitab foolhapet ja rõõmsat katsetamist, ilma stressamata.
Aprill 2017 - lähen jälle perearstile. Saadab igaks juhuks UH kilpnäärmest tegema ja annab saatekirja endokrinoloogile. Tulemuseks UH kilpnäärmest korras, analüsid ka korras.
Mai 2017 - endokrinooogi aeg, sain jube kiiresti kuna oli arst-resident, mu enda arstile aega ei olnud saada. Aga see endokrinoloog võttis oma tööd väga-väga tõsiselt ja oli tegelikult ka minu arsti õpilane. Sain nii palju uuringuid, mida kunagi varem ei ole tehtud. Käisin ta juures kokku 3 korda 1,5 kuu jooksul erinevate analüüside ja katsete tegemiseks, lisaks ta ise helistas mulle, kui mõni analüüs oli teada või pidin midagi teisiti tegema. Kuna ta aga augustis töö PERHis lõpetas, siis suunas mu enda arsti juurde tagasi.
Juulis analüüsidest: TSH oli kahe kuuga tõusnud 1,79lt 3,46le, muud kilpnäärme näitajad korras. Prolaktiini tase kõrge, seda pidi tõstma näiteks rasedus, mida mul ei olnud või ka hüpofüüsises miski, mille mina kohe kasvajaks nimetasin. Progesterooni ja muude selliste ning anti-mülleri hormoon normis, näit 4,72. AGA prolaktiini taseme tõus ebaselge. Saadeti MRT'le hüpofüüsisest adenoomi otsimiseks, augusti alguses. Kuna mul on olnud alatalitlus siis on minu diagnoosiks elu lõpuni autoimmuunne kilpnäärme haigus. Sellest ja veel TSH 3.46st tingituna määratud alatalitluse rohud, mis peaks TSH näidu alla tooma, aga võivad tekitada ületalitlust või midagi sellist. MRT uuringu tulemused saan juba enda arstilt.
Augustis siis MRT. Ma ei soovita seda googeldada, kuna inimesed on kirjutanud õudusjutte. Aga mulle sobis, ütleksin isegi et see oli väga äge kogemus. Isegi värvaine kanüüli panekut ei tundud ja see oli mu elu esimene kanüül. Uuring ise kestis pea 1,5 tundi, sest noh, tegu ju ikkagi ajuga. Värvaine laskmise ajal oli veidi surve tunnet aga valus ei olnud kusagilt. Klaustrofoobiat ka ei tekkinud. Ja see kopsimine ja kloppimine oli väga äge.
Helistades saan teada, et leiti kolle, mida võib pidada mikroadenoomiks - esimene reaktsioon oli ajuvähk! Aga arst rahustas maha, et ei ei see on ilmselt kaasa sündinud ja kindlasti suurenenud ei ole, aga kuna nüüd uuriti siis tuli välja. Ilmselgelt siis muid sümptomeid mul ei ole. Hüpofüüsi eessagaras paremal väike, umbes 3x4 mm vedelik/vedeliku nivooga kolle. Jälle üks diagnoos juures ja rohud ka.
Augusti lõpus siis uuesti oma endokrinoloogi juurde ja analüüsid. Nende puhul näha ka kiiresti alatalitlusse liikuvat kilpnääret, mistõttu ületalitluse rohud maha võetud ja tõstetud ka bromokriptiini, mis siis hoiab vaos mu mikroadenoomist tulevat suuremat prolaktiini näitu.
Septembris FT4 üle normi ja prolaktiin kõigub normi ülemises otsas. Saan ka ületalitluse rohud peale lisaks ikka bromokriptiin, 2 tabeltti.
Oktoobri vastuvõtu järel jätab võtab kilpnäärme rohult veidi kogust vähemaks.
Novembris kõigepealt naistearst - UH järgi oli näha ka, et ovulatsioon sel kuul toimunud. Soovitab mehe ka arstile saata. Kui mees käinud ja tal korras siis mõne aja pärast võiks mõelda laporoskoopia peale, kuna kilpnääre on endokrinoloogi kontrolli all, siis selles muret ei näe, samuti ka kõrgemas prolaktiini tasemes, kuna rohud hoiavad kontrolli all. Laporoskoopia siis selleks, et oleks kohe lihtsam, kui peaks munajuhadest ummistuse leidma, siis ei ole vaja kahte protseduuri ja saab ka kohe korda teha kõik mis vaja.
Novembri endokrinoloogi analüüsidest selgub, et TSH on nüüd tõusnud normist kõrgemaks, kui varem ei olnud normi alumise piiri lähedalgi ja T4 vastupidi nüüd normi alumise piiri peal - seega normis - vähendab veel kilpnäärme rohtu, kuni poole tabletini. Prolaktiini tase ilusti normi keskel, jätkan 1 tableti võtmisega.
Detsembris juba TSH ka veidi langenud uuesti ja T4 pügala võrra tõusnud. Prolaktiin normis. Arst palub kilpnäärme rohu ära jätta.
Mehe saadan meestekliinikusse detsembris ja saab kõik analüüsid ja rohelise tule jaanuari alguses. Tal on ka kõik korras. Arst küll kirjutab, et kui 6 kuu jooksul ikka ei õnnestu siis tagasi läheks.
Jaanuar 2018 TSH juba normis (tablet ju ära jäetud) ja T4 veidi veel tõusnud, kuid ikka kenasti normi keskel. Prolaktiin normis ja arst otsustab nüüd poole tableti peale minna.
Märtsis käin oma perearstilt kinnitust saamas, et tasub ikka laporoskoopiale minna. Kardsin seda, kuna pole kunagi ühtegi oppi olnud, luumurdu, mitte midagi. Narkoosist tean ainult tarkusehammaste välja tõmbamisel tehtud kohalikku tuimestust.
Aprill 2018 - saan naistearstilt laporoskoopia saatekirja, mu enda arst opereerib. Kuna olen nö algusest peale tema juures käinud ja ta võtab vastu erakas, siis pean ka osaliselt maksma, 250 eurot operatisooni ja majutuse eest.
28.04 siis operatisoon. Hommikul lähen ise kohale autoga ja mees tuleb õhtul järele. Operatsioon läheb arsti sõnul kiiresti. Mul muidugi narkoosi mõjuma hakkamisega probleeme, satun ka pisikesse paanikasse, aga narkoosiarst palub rahulikult hingata ja siis juba ärkan intensiivis või taastuspalatis, ma ei teagi. Kui silmad lahti teen, siis kella järgi paar tundi möödas. Vaatan kuidas patsiente tuuakse ja kõik veel narkoosis magavad. Seal tehakse igasugu iluprotseduure ka, seega seal erinevat rahvast.
Kui tavapalatisse sõidutatakse, siis mõne aja pärast tuleb arst ja räägib, et kõik on korras. Munajuhad on läbitavad ja midagi ei leidnud, mõtlen siis tsüste või koldeid või mida iganes sealt leida saab.
Õhtul saan koju kahe augu võrra rikkamana. Üks naba peal, mille tõttu jään oma nabarõngast ilma ning teine paremal värvli kohal - see ilmselt aastatega kaob päris nähtamatuks. Naba oma ilmselt jääb.
Mai 2018 saan naistearstilt soovituse nüüd 6 kuud proovida. Kuna nad lasid munajuhadest ainet läbi, siis on paar kuud kõrgem tõenäosus rasedaks jääda. Njah! Aa, ja saan ka teada, et emakas ja emakakael on mul pea samapikad, tavaliselt on kael 2/3 emakast, seega mingi patoloogia mul ikkagi on. Lisaks sellele, et emakas on tahapoole kaldu.
Mais siis ka endokrinoloogi vastuvõtul. TSH jälle langenud ja T4 tõuseb, varsti jälle ülemise normi juures. Prolaktiin kõigub seal normi keskel endiselt - võtan pool tabeltti. Uus vastuvõtt sügisel.
Mais käin ka puukensefaliidi vaktsiini saamas - see vist on nüüd juba 3 või 4 süst.
Oktoobri alguses siis, nagu eelnevas postituses kirjutasin, olen endale saanud aja ITK viljatusravikeskusesse Tõnismäel.
Oktoobris veel ka sügisene endokrinoloogi kontroll. TSH jälle veidi langenud aga normi sees, T4 sama mis kevadel, seega huuh! Prolaktiin tugevalt üle normi. Ma ise tean selle põhjust, mul sai bromokriptiin otsa augusti lõpus ja september jäi täielikult vahele, seega ilmselt sealt see tulem. Arstile ei julge öelda, et nii palju vahele jäi seega luiskan et 2-3 nädalat oli rohi otsas. Ta kirjutab mulle uue retsepti ja alustan uuesti pole tabletiga, nagu ta mulle ütles. Kohe peale alustamist juba esimesel ööl ei ole und ja vähkren. Paari ööga aga keha saab jälle aru, et see on tema normaalsus ja kõik läheb normi. Hiljem digiloost lugedes näen, et arst on kirjutanud, et võiks ka võtta 1 tableti aga kuna ta mulle seda ei ütle, siis võtan ikka pool. Ühele tabletile tõstan detsembri teises pooles. Samas viljatusravi arst ei arvanud sellest näidust midagi ja ütles, et võtku ma edasi nii nagu varem. Seega ei teagi ehk järgmisel visiidil siis selgub, palju võtma pean.
Novembris käin ka ikkagi oma naistearsti juures - kindluse mõttes. Ma ju läksin enne ITKsse, kui tema vastuvõtule ja ei teagi, mis ta järgmiseks oleks soovitanud. Samas 2,5 aastat ju oodanud. Igatahes, ta oli positiivne ja tegi ikkagi ka UH - jällegi kõik sama emakas retroversis ehk tahapoole kaldu. Leiab emaka tagant väikese vedeliku kolde, see siis peaks näitama, et ovulatsioon on toimunud aga kindel ei saa olla. Äpi järgi alles peaks tulema, Seega kahtlus, et äkki ei olnud sel kuul. Mainin ka, et testidega ma hakkama ei saa, ehk on ovulatsioon nii piiratud ajal siis - ei tea.
Soovib edu ja kui IVF õnnestub ja beebi ülevaatamist vaja siis kindlasti tagasi tuleksin. Aga mulle väga meeldib mu arst, seega kunagi kindlasti siis ikka tagasi.
Sai sellest alles haiguslugu 😊
Enne muidugi soovitavalt punaseid, mis võiks 11-12 alata. Kui just detsembris õnneks ei läinud, aga ma ei oska absoluutselt oma keha märke lugeda. Seega pigem arvan, et kõik on endine.
Me alustasime nö triibu püüdmisega juba 2016 mai kuus. Enne seda hormonaalseid vahendeid ei kasutanud. Seega pidev ootusärevus juba kaks ja pool aastat.
2013 aasta novembris avastati mu vanaemal pankrease vähk ja see oli kohutav löök. Harjumine mõttega, et siit ei ole tagasiteed ja piinlemise nägemine. Hirmus.
2014 aasta alguses (vist veebruaris) läksin günekoloogi juurde, kuna päevad olid kaks kuud (ma aega enam täpselt ei mäleta) vahele jäänud. Ja rase ma olla ei saanud, vähemalt enda teada mitte. Vahekorrad kõik kaitsevahendeid kasutades ja rasedustest oli ka negatiivne. Seega pidi asi olema millesgi muus. Ja oligi - vereproov näitas kilpnäärme häiret. Naistearst suunas edasi endokrinoloogi juurde. Otsisin siis netist, et kelle juurde peaks minema ja kuhu. Valisin PERHi ja arsti kelle eesnimi on nagu ühel mu tädidest 😉 aga ma ei taha nimesid nimetama hakata. Arst on väga professionaalne ja kui ise oskad küsida, siis võib väga pikalt ja ilmekalt selgitada. Ise rääkima ei kipu, nagu ikka. Aga mulle sobib ja olen tema juures tänaseni.
Aprillis 2014 sain siis lõpuks aja ja diagnoosiks Tür(e)otoksikoos difuusse struumaga, mis see ka ei tähendaks. Lihtsam selgitus oli korralik kilpnäärme ületalitlus. Edasi hakkasin arsti juures käima ja vereproove andma iga kuu aja tagant. Kohe ka 300mg tiotili, mis siis mingi aja peale hakkas vaikselt langema.
Minu sümptomiteks, mille endale alles hiljem teadvustasin:
- pisike kaalukaotus - ei pannud seda tähele, kuna nagunii kaalusin pikemat aeg 48-50 kg (olen 164 cm pikk, seega koguaeg alakaalus olnud ja olin 2014 aastal 27 aastane),
- haprad juuksed - samuti koguaeg olnud,
- sooletegevuse kiirenemine (ka kõhulahtisus) - minu niigi kiire ainevahetus oli tõesti veel kiirem,
- ebaregulaarne või ära jäänud menstruatsioon - muidu mul väga regulaarne, siis jäi korraga hoopis ära,
- südamekloppimine - tundsin aga ei osanud seostada,
- lihaskrambid - samuti juba lapsepõlvest olemas,
- higistamine ja niiske nahk - tundsin ja kahjuks need on siiani alles,
- käte värisemine - ka tundsin, aga arvasin, et ebaregulaarne toitumine vm, ka siiani olemas,
- ootamatud tühja kõhu või suhrupuuduse tunded - väga tugev nõrkuse tunne ja pm kohe on vaja midagi süüa,
- närvilisus, kerge ärritus - see oli ka nagu tavaline, ei saanud muutusest aru.
Kuna vanaema oli sel perioodil pidevalt haiglas ja käisin teda vaatamas peaaegu iga päev, siis tihti saatusid mu enda arsti ajad ja vereproovid ka samasse aega. Vanaema suri aga juulis ja peale seda on siiani üsna ebameeldiv PERHis käia, alati tuletab meelde seda hirmu, mis kogu haiguse kõrvalt läbielamine tekitab. Õnneks see mu enda raviprotsessi väga ei mõjutanud, välja arvatud enesetunne, ma olin vanaemaga väga lähedane.
Käisin iga kuu vereproove andmas ja rohtusid võtsin ka. Oktoobris sõin viimased poolikud tiotili tabletid.
Novembris 2014 andsin siis viimase vereproovi ja kõik oli korras, tagasi alles 6 kuu pärast kontrolli.
Ma ei mäelta, kas tõesti eirasin terve 2015 aasta arste, aga küllap siis nii, sest ühtegi märki analüüside kohta ma tagantjärgi ei leidnud.
Aprill 2016 - perearsti juures analüüsid korras. Alates mai kuust teadlikult siis vahekorrad ilma kaitsevahenditeta. Lootused olid ikka väga suured. Sõbranna just rasestus peale kahte kuud proovimist. Ma arvasin, et ma olen samasugune.
Detsember 2016 - naistearst, analüüsid korras, 6 kuud planeeritud. Arst soovitab foolhapet ja rõõmsat katsetamist, ilma stressamata.
Aprill 2017 - lähen jälle perearstile. Saadab igaks juhuks UH kilpnäärmest tegema ja annab saatekirja endokrinoloogile. Tulemuseks UH kilpnäärmest korras, analüsid ka korras.
Mai 2017 - endokrinooogi aeg, sain jube kiiresti kuna oli arst-resident, mu enda arstile aega ei olnud saada. Aga see endokrinoloog võttis oma tööd väga-väga tõsiselt ja oli tegelikult ka minu arsti õpilane. Sain nii palju uuringuid, mida kunagi varem ei ole tehtud. Käisin ta juures kokku 3 korda 1,5 kuu jooksul erinevate analüüside ja katsete tegemiseks, lisaks ta ise helistas mulle, kui mõni analüüs oli teada või pidin midagi teisiti tegema. Kuna ta aga augustis töö PERHis lõpetas, siis suunas mu enda arsti juurde tagasi.
Juulis analüüsidest: TSH oli kahe kuuga tõusnud 1,79lt 3,46le, muud kilpnäärme näitajad korras. Prolaktiini tase kõrge, seda pidi tõstma näiteks rasedus, mida mul ei olnud või ka hüpofüüsises miski, mille mina kohe kasvajaks nimetasin. Progesterooni ja muude selliste ning anti-mülleri hormoon normis, näit 4,72. AGA prolaktiini taseme tõus ebaselge. Saadeti MRT'le hüpofüüsisest adenoomi otsimiseks, augusti alguses. Kuna mul on olnud alatalitlus siis on minu diagnoosiks elu lõpuni autoimmuunne kilpnäärme haigus. Sellest ja veel TSH 3.46st tingituna määratud alatalitluse rohud, mis peaks TSH näidu alla tooma, aga võivad tekitada ületalitlust või midagi sellist. MRT uuringu tulemused saan juba enda arstilt.
Augustis siis MRT. Ma ei soovita seda googeldada, kuna inimesed on kirjutanud õudusjutte. Aga mulle sobis, ütleksin isegi et see oli väga äge kogemus. Isegi värvaine kanüüli panekut ei tundud ja see oli mu elu esimene kanüül. Uuring ise kestis pea 1,5 tundi, sest noh, tegu ju ikkagi ajuga. Värvaine laskmise ajal oli veidi surve tunnet aga valus ei olnud kusagilt. Klaustrofoobiat ka ei tekkinud. Ja see kopsimine ja kloppimine oli väga äge.
Helistades saan teada, et leiti kolle, mida võib pidada mikroadenoomiks - esimene reaktsioon oli ajuvähk! Aga arst rahustas maha, et ei ei see on ilmselt kaasa sündinud ja kindlasti suurenenud ei ole, aga kuna nüüd uuriti siis tuli välja. Ilmselgelt siis muid sümptomeid mul ei ole. Hüpofüüsi eessagaras paremal väike, umbes 3x4 mm vedelik/vedeliku nivooga kolle. Jälle üks diagnoos juures ja rohud ka.
Augusti lõpus siis uuesti oma endokrinoloogi juurde ja analüüsid. Nende puhul näha ka kiiresti alatalitlusse liikuvat kilpnääret, mistõttu ületalitluse rohud maha võetud ja tõstetud ka bromokriptiini, mis siis hoiab vaos mu mikroadenoomist tulevat suuremat prolaktiini näitu.
Septembris FT4 üle normi ja prolaktiin kõigub normi ülemises otsas. Saan ka ületalitluse rohud peale lisaks ikka bromokriptiin, 2 tabeltti.
Oktoobri vastuvõtu järel jätab võtab kilpnäärme rohult veidi kogust vähemaks.
Novembris kõigepealt naistearst - UH järgi oli näha ka, et ovulatsioon sel kuul toimunud. Soovitab mehe ka arstile saata. Kui mees käinud ja tal korras siis mõne aja pärast võiks mõelda laporoskoopia peale, kuna kilpnääre on endokrinoloogi kontrolli all, siis selles muret ei näe, samuti ka kõrgemas prolaktiini tasemes, kuna rohud hoiavad kontrolli all. Laporoskoopia siis selleks, et oleks kohe lihtsam, kui peaks munajuhadest ummistuse leidma, siis ei ole vaja kahte protseduuri ja saab ka kohe korda teha kõik mis vaja.
Novembri endokrinoloogi analüüsidest selgub, et TSH on nüüd tõusnud normist kõrgemaks, kui varem ei olnud normi alumise piiri lähedalgi ja T4 vastupidi nüüd normi alumise piiri peal - seega normis - vähendab veel kilpnäärme rohtu, kuni poole tabletini. Prolaktiini tase ilusti normi keskel, jätkan 1 tableti võtmisega.
Detsembris juba TSH ka veidi langenud uuesti ja T4 pügala võrra tõusnud. Prolaktiin normis. Arst palub kilpnäärme rohu ära jätta.
Mehe saadan meestekliinikusse detsembris ja saab kõik analüüsid ja rohelise tule jaanuari alguses. Tal on ka kõik korras. Arst küll kirjutab, et kui 6 kuu jooksul ikka ei õnnestu siis tagasi läheks.
Jaanuar 2018 TSH juba normis (tablet ju ära jäetud) ja T4 veidi veel tõusnud, kuid ikka kenasti normi keskel. Prolaktiin normis ja arst otsustab nüüd poole tableti peale minna.
Märtsis käin oma perearstilt kinnitust saamas, et tasub ikka laporoskoopiale minna. Kardsin seda, kuna pole kunagi ühtegi oppi olnud, luumurdu, mitte midagi. Narkoosist tean ainult tarkusehammaste välja tõmbamisel tehtud kohalikku tuimestust.
Aprill 2018 - saan naistearstilt laporoskoopia saatekirja, mu enda arst opereerib. Kuna olen nö algusest peale tema juures käinud ja ta võtab vastu erakas, siis pean ka osaliselt maksma, 250 eurot operatisooni ja majutuse eest.
28.04 siis operatisoon. Hommikul lähen ise kohale autoga ja mees tuleb õhtul järele. Operatsioon läheb arsti sõnul kiiresti. Mul muidugi narkoosi mõjuma hakkamisega probleeme, satun ka pisikesse paanikasse, aga narkoosiarst palub rahulikult hingata ja siis juba ärkan intensiivis või taastuspalatis, ma ei teagi. Kui silmad lahti teen, siis kella järgi paar tundi möödas. Vaatan kuidas patsiente tuuakse ja kõik veel narkoosis magavad. Seal tehakse igasugu iluprotseduure ka, seega seal erinevat rahvast.
Kui tavapalatisse sõidutatakse, siis mõne aja pärast tuleb arst ja räägib, et kõik on korras. Munajuhad on läbitavad ja midagi ei leidnud, mõtlen siis tsüste või koldeid või mida iganes sealt leida saab.
Õhtul saan koju kahe augu võrra rikkamana. Üks naba peal, mille tõttu jään oma nabarõngast ilma ning teine paremal värvli kohal - see ilmselt aastatega kaob päris nähtamatuks. Naba oma ilmselt jääb.
Mai 2018 saan naistearstilt soovituse nüüd 6 kuud proovida. Kuna nad lasid munajuhadest ainet läbi, siis on paar kuud kõrgem tõenäosus rasedaks jääda. Njah! Aa, ja saan ka teada, et emakas ja emakakael on mul pea samapikad, tavaliselt on kael 2/3 emakast, seega mingi patoloogia mul ikkagi on. Lisaks sellele, et emakas on tahapoole kaldu.
Mais siis ka endokrinoloogi vastuvõtul. TSH jälle langenud ja T4 tõuseb, varsti jälle ülemise normi juures. Prolaktiin kõigub seal normi keskel endiselt - võtan pool tabeltti. Uus vastuvõtt sügisel.
Mais käin ka puukensefaliidi vaktsiini saamas - see vist on nüüd juba 3 või 4 süst.
Oktoobri alguses siis, nagu eelnevas postituses kirjutasin, olen endale saanud aja ITK viljatusravikeskusesse Tõnismäel.
Oktoobris veel ka sügisene endokrinoloogi kontroll. TSH jälle veidi langenud aga normi sees, T4 sama mis kevadel, seega huuh! Prolaktiin tugevalt üle normi. Ma ise tean selle põhjust, mul sai bromokriptiin otsa augusti lõpus ja september jäi täielikult vahele, seega ilmselt sealt see tulem. Arstile ei julge öelda, et nii palju vahele jäi seega luiskan et 2-3 nädalat oli rohi otsas. Ta kirjutab mulle uue retsepti ja alustan uuesti pole tabletiga, nagu ta mulle ütles. Kohe peale alustamist juba esimesel ööl ei ole und ja vähkren. Paari ööga aga keha saab jälle aru, et see on tema normaalsus ja kõik läheb normi. Hiljem digiloost lugedes näen, et arst on kirjutanud, et võiks ka võtta 1 tableti aga kuna ta mulle seda ei ütle, siis võtan ikka pool. Ühele tabletile tõstan detsembri teises pooles. Samas viljatusravi arst ei arvanud sellest näidust midagi ja ütles, et võtku ma edasi nii nagu varem. Seega ei teagi ehk järgmisel visiidil siis selgub, palju võtma pean.
Novembris käin ka ikkagi oma naistearsti juures - kindluse mõttes. Ma ju läksin enne ITKsse, kui tema vastuvõtule ja ei teagi, mis ta järgmiseks oleks soovitanud. Samas 2,5 aastat ju oodanud. Igatahes, ta oli positiivne ja tegi ikkagi ka UH - jällegi kõik sama emakas retroversis ehk tahapoole kaldu. Leiab emaka tagant väikese vedeliku kolde, see siis peaks näitama, et ovulatsioon on toimunud aga kindel ei saa olla. Äpi järgi alles peaks tulema, Seega kahtlus, et äkki ei olnud sel kuul. Mainin ka, et testidega ma hakkama ei saa, ehk on ovulatsioon nii piiratud ajal siis - ei tea.
Soovib edu ja kui IVF õnnestub ja beebi ülevaatamist vaja siis kindlasti tagasi tuleksin. Aga mulle väga meeldib mu arst, seega kunagi kindlasti siis ikka tagasi.
Sai sellest alles haiguslugu 😊
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)