Ja nüüd alustangi oma kunstliku viljastamise teekonda. Kohe päris algusest peale.
Jaanuari päevad algavad kenasti oodatult 12ndal, seega loomulikul teel jälle ei õnnestunud. Ühest küljest hea tunne, sest siis ei lükku jälle midagi edasi. Detsembri ootamine oli väga kahetisi tundeid tekitav. Ühest küljest ootus, et äkki nüüd viimaks ja teisest küljest, et mul on ju juba IVF'iga plaanid.
14. jaanuar on arsti aeg kell 16.00. Olen selle ja ka järgmise päeva endale tööl vabaks teinud.
Arstile jõuan jälle enne enda aega. Kella kolme ajal olen juba kesklinnas, teen ümber kvartali jalutamisega aega parajaks. Otsustan siiski varem sisse minna, et eesruumis veidi raamatut lugeda.
Käin ka registratuurist läbi. Mulle on siiani selgusetuks jöönud, kas peaksin kohe üles minema või igakord ka registratuurist läbi käima. Registratuuri tädi ütleb, et ikka tuleks registratuuris ka käia. Nad kontrollivad, kas olen iga kolme kuu tagant ikka uuesti 5 eurot maksnud. Kuna esimene kord käisin oktoobris, siis on kolm kuud täis saanud ja maksan oma visiiditasu jälle ära.
Üles jõuan aga ikkagi 20 minutit varem ja saan vaevalt 5 minutit istuda, kui sisse kutsutakse. Meeldiv üllatus, kuna valmistusin jälle pikemalt ootama.
Arst vaatab kiirelt mu haiguslugu ja esiti ei saa arugi, miks ma tulin. Õnneks jõuab kiirelt ree peale ja siis saan oma lühikese skeemi kätte. Mainib iseendale, et samamoodi nagu eelmisega. Tuli vist jah, keegi kabinetist välja, kui ootasin. Annan ka oma täidetud dokumendid ära.
Kohe samal õhtul pean hakkama süstima Gonal-F 'i 125 ühikut. 6-7 päeva hommikul lisaks Certrotide hommikuti ja esmaspäeval, 21.01 hommikul vereanalüüs Ravi tänaval ja lõunal arsti vastuvõtt ning UH.
Arst annab mulle tabeli ja kirjutab sinna kõik vajaliku sisse. Annab kaasa ka nõelte kogumise topsiku, kirjutab retseptid ja soovitab samast majast apteegist läbi kohe käia. Seal pidavat olema kõik vajalikud ravimid ja hea mugav ka. Ütleb, et alustame 125 ühikuga, et see on kõige madalam doos. Vaatab mulle otsa ja nagu küsiks, et mu munasarjad ju reageerivad hästi. Naeratan ja ütlen, et ei oska öelda, pole kogemust olnud. Ilmselt ütleb seda tegelikult selle pärast, et ma olen siiski veel ainult 31 aastane. Selgitab siis ka üle, et see on mu päris esimene IVF'i ring.
Mingit läbivaatust ei toimu ja analüüsid ka kõik oktoobri kuust, ju siis nii peabki. Küsimusi jälle väga ei oska esitada, kuid õnneks arst ütleb ise, et süstid peaks olema enamvähem ühel ajal, aga nii umbes 2 tundi erinevust on ok. See on hea, kuna ma töötan vahetustega. Mõni päev lähen tööle kella 8ks hommikul ja teine päev 20ks õhtul. Seega saan kenasti enam-vähem ühel ajal süstid teha.
Samal õhtul see hirmutav süstimine. Otsustan, et teen süstid ise ja ei hakka meest sellega piinama. Plaanin siis jätta nad kella 20 paiku tegemiseks. Esimesel päeval venitan kella 20.30ni ära.
Vaatan youtub'ist ühe tutvustava video, et ämmaka juttu meelde tuletada ja loen läbi ka Gonaliga kaasas oleva juhendi. Väga põnev ja samas ikka väga hirmus.
Süstal või see suur pliiats ehk pen on sarnane diabeetikute omale, mida olen näinud ja millega tädi ka mu vanaema lõpus süstis.
Asun siis tegutsema nagu just loetud. Algul nõel pen'i külge ja kohe algul peaks sealt tulema üks tilk, aga ma ei näe, et oleks. Kui kõige esimesel süstimisel seda ei ole, siis peab olema õhk ees ja tuleb tegutseda teisiti. Hakkan siis seda juhendit uurima. Keeran väikese doosi edasi ja tilk ilmub, õnneks ei pea siiski eriprotseduuri tegema hakkama.
Seejärel siis doos 125 ühikut peale, kõht antiseptikuga süste kohalt puhtaks, nahk näppude vahele võetud ja ... ei julge. Hingan ikka päris mitu korda sisse välja, enne kui julgen torgata. Kogemata lähen nõelaga naha vastu ja no torkas ju, valus. Veidi aja pärast on julgus kokku võetud ja torkan juba teadlikult. Esiti see torke hetk on tunda, kui nõela edasi liigutada siis ei tunne midagi, mitte midagi. Vajutan nupu alla ja ootan. Juhend ütleb, et tuleb 5 sekundit hoida. Loen mõttes 5ni, aga ilmselgelt kiiremini. Hoian nuppu all kuni nõela kõhunahast välja tõmban. Enne veendusin, et doos on 0i tagasi jooksnud. Tehtud! Minu päris esimene süst. Ja pärast tundub, et polegi nii hullu midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar