Enne muidugi soovitavalt punaseid, mis võiks 11-12 alata. Kui just detsembris õnneks ei läinud, aga ma ei oska absoluutselt oma keha märke lugeda. Seega pigem arvan, et kõik on endine.
Me alustasime nö triibu püüdmisega juba 2016 mai kuus. Enne seda hormonaalseid vahendeid ei kasutanud. Seega pidev ootusärevus juba kaks ja pool aastat.
2013 aasta novembris avastati mu vanaemal pankrease vähk ja see oli kohutav löök. Harjumine mõttega, et siit ei ole tagasiteed ja piinlemise nägemine. Hirmus.
2014 aasta alguses (vist veebruaris) läksin günekoloogi juurde, kuna päevad olid kaks kuud (ma aega enam täpselt ei mäleta) vahele jäänud. Ja rase ma olla ei saanud, vähemalt enda teada mitte. Vahekorrad kõik kaitsevahendeid kasutades ja rasedustest oli ka negatiivne. Seega pidi asi olema millesgi muus. Ja oligi - vereproov näitas kilpnäärme häiret. Naistearst suunas edasi endokrinoloogi juurde. Otsisin siis netist, et kelle juurde peaks minema ja kuhu. Valisin PERHi ja arsti kelle eesnimi on nagu ühel mu tädidest 😉 aga ma ei taha nimesid nimetama hakata. Arst on väga professionaalne ja kui ise oskad küsida, siis võib väga pikalt ja ilmekalt selgitada. Ise rääkima ei kipu, nagu ikka. Aga mulle sobib ja olen tema juures tänaseni.
Aprillis 2014 sain siis lõpuks aja ja diagnoosiks Tür(e)otoksikoos difuusse struumaga, mis see ka ei tähendaks. Lihtsam selgitus oli korralik kilpnäärme ületalitlus. Edasi hakkasin arsti juures käima ja vereproove andma iga kuu aja tagant. Kohe ka 300mg tiotili, mis siis mingi aja peale hakkas vaikselt langema.
Minu sümptomiteks, mille endale alles hiljem teadvustasin:
- pisike kaalukaotus - ei pannud seda tähele, kuna nagunii kaalusin pikemat aeg 48-50 kg (olen 164 cm pikk, seega koguaeg alakaalus olnud ja olin 2014 aastal 27 aastane),
- haprad juuksed - samuti koguaeg olnud,
- sooletegevuse kiirenemine (ka kõhulahtisus) - minu niigi kiire ainevahetus oli tõesti veel kiirem,
- ebaregulaarne või ära jäänud menstruatsioon - muidu mul väga regulaarne, siis jäi korraga hoopis ära,
- südamekloppimine - tundsin aga ei osanud seostada,
- lihaskrambid - samuti juba lapsepõlvest olemas,
- higistamine ja niiske nahk - tundsin ja kahjuks need on siiani alles,
- käte värisemine - ka tundsin, aga arvasin, et ebaregulaarne toitumine vm, ka siiani olemas,
- ootamatud tühja kõhu või suhrupuuduse tunded - väga tugev nõrkuse tunne ja pm kohe on vaja midagi süüa,
- närvilisus, kerge ärritus - see oli ka nagu tavaline, ei saanud muutusest aru.
Kuna vanaema oli sel perioodil pidevalt haiglas ja käisin teda vaatamas peaaegu iga päev, siis tihti saatusid mu enda arsti ajad ja vereproovid ka samasse aega. Vanaema suri aga juulis ja peale seda on siiani üsna ebameeldiv PERHis käia, alati tuletab meelde seda hirmu, mis kogu haiguse kõrvalt läbielamine tekitab. Õnneks see mu enda raviprotsessi väga ei mõjutanud, välja arvatud enesetunne, ma olin vanaemaga väga lähedane.
Käisin iga kuu vereproove andmas ja rohtusid võtsin ka. Oktoobris sõin viimased poolikud tiotili tabletid.
Novembris 2014 andsin siis viimase vereproovi ja kõik oli korras, tagasi alles 6 kuu pärast kontrolli.
Ma ei mäelta, kas tõesti eirasin terve 2015 aasta arste, aga küllap siis nii, sest ühtegi märki analüüside kohta ma tagantjärgi ei leidnud.
Aprill 2016 - perearsti juures analüüsid korras. Alates mai kuust teadlikult siis vahekorrad ilma kaitsevahenditeta. Lootused olid ikka väga suured. Sõbranna just rasestus peale kahte kuud proovimist. Ma arvasin, et ma olen samasugune.
Detsember 2016 - naistearst, analüüsid korras, 6 kuud planeeritud. Arst soovitab foolhapet ja rõõmsat katsetamist, ilma stressamata.
Aprill 2017 - lähen jälle perearstile. Saadab igaks juhuks UH kilpnäärmest tegema ja annab saatekirja endokrinoloogile. Tulemuseks UH kilpnäärmest korras, analüsid ka korras.
Mai 2017 - endokrinooogi aeg, sain jube kiiresti kuna oli arst-resident, mu enda arstile aega ei olnud saada. Aga see endokrinoloog võttis oma tööd väga-väga tõsiselt ja oli tegelikult ka minu arsti õpilane. Sain nii palju uuringuid, mida kunagi varem ei ole tehtud. Käisin ta juures kokku 3 korda 1,5 kuu jooksul erinevate analüüside ja katsete tegemiseks, lisaks ta ise helistas mulle, kui mõni analüüs oli teada või pidin midagi teisiti tegema. Kuna ta aga augustis töö PERHis lõpetas, siis suunas mu enda arsti juurde tagasi.
Juulis analüüsidest: TSH oli kahe kuuga tõusnud 1,79lt 3,46le, muud kilpnäärme näitajad korras. Prolaktiini tase kõrge, seda pidi tõstma näiteks rasedus, mida mul ei olnud või ka hüpofüüsises miski, mille mina kohe kasvajaks nimetasin. Progesterooni ja muude selliste ning anti-mülleri hormoon normis, näit 4,72. AGA prolaktiini taseme tõus ebaselge. Saadeti MRT'le hüpofüüsisest adenoomi otsimiseks, augusti alguses. Kuna mul on olnud alatalitlus siis on minu diagnoosiks elu lõpuni autoimmuunne kilpnäärme haigus. Sellest ja veel TSH 3.46st tingituna määratud alatalitluse rohud, mis peaks TSH näidu alla tooma, aga võivad tekitada ületalitlust või midagi sellist. MRT uuringu tulemused saan juba enda arstilt.
Augustis siis MRT. Ma ei soovita seda googeldada, kuna inimesed on kirjutanud õudusjutte. Aga mulle sobis, ütleksin isegi et see oli väga äge kogemus. Isegi värvaine kanüüli panekut ei tundud ja see oli mu elu esimene kanüül. Uuring ise kestis pea 1,5 tundi, sest noh, tegu ju ikkagi ajuga. Värvaine laskmise ajal oli veidi surve tunnet aga valus ei olnud kusagilt. Klaustrofoobiat ka ei tekkinud. Ja see kopsimine ja kloppimine oli väga äge.
Helistades saan teada, et leiti kolle, mida võib pidada mikroadenoomiks - esimene reaktsioon oli ajuvähk! Aga arst rahustas maha, et ei ei see on ilmselt kaasa sündinud ja kindlasti suurenenud ei ole, aga kuna nüüd uuriti siis tuli välja. Ilmselgelt siis muid sümptomeid mul ei ole. Hüpofüüsi eessagaras paremal väike, umbes 3x4 mm vedelik/vedeliku nivooga kolle. Jälle üks diagnoos juures ja rohud ka.
Augusti lõpus siis uuesti oma endokrinoloogi juurde ja analüüsid. Nende puhul näha ka kiiresti alatalitlusse liikuvat kilpnääret, mistõttu ületalitluse rohud maha võetud ja tõstetud ka bromokriptiini, mis siis hoiab vaos mu mikroadenoomist tulevat suuremat prolaktiini näitu.
Septembris FT4 üle normi ja prolaktiin kõigub normi ülemises otsas. Saan ka ületalitluse rohud peale lisaks ikka bromokriptiin, 2 tabeltti.
Oktoobri vastuvõtu järel jätab võtab kilpnäärme rohult veidi kogust vähemaks.
Novembris kõigepealt naistearst - UH järgi oli näha ka, et ovulatsioon sel kuul toimunud. Soovitab mehe ka arstile saata. Kui mees käinud ja tal korras siis mõne aja pärast võiks mõelda laporoskoopia peale, kuna kilpnääre on endokrinoloogi kontrolli all, siis selles muret ei näe, samuti ka kõrgemas prolaktiini tasemes, kuna rohud hoiavad kontrolli all. Laporoskoopia siis selleks, et oleks kohe lihtsam, kui peaks munajuhadest ummistuse leidma, siis ei ole vaja kahte protseduuri ja saab ka kohe korda teha kõik mis vaja.
Novembri endokrinoloogi analüüsidest selgub, et TSH on nüüd tõusnud normist kõrgemaks, kui varem ei olnud normi alumise piiri lähedalgi ja T4 vastupidi nüüd normi alumise piiri peal - seega normis - vähendab veel kilpnäärme rohtu, kuni poole tabletini. Prolaktiini tase ilusti normi keskel, jätkan 1 tableti võtmisega.
Detsembris juba TSH ka veidi langenud uuesti ja T4 pügala võrra tõusnud. Prolaktiin normis. Arst palub kilpnäärme rohu ära jätta.
Mehe saadan meestekliinikusse detsembris ja saab kõik analüüsid ja rohelise tule jaanuari alguses. Tal on ka kõik korras. Arst küll kirjutab, et kui 6 kuu jooksul ikka ei õnnestu siis tagasi läheks.
Jaanuar 2018 TSH juba normis (tablet ju ära jäetud) ja T4 veidi veel tõusnud, kuid ikka kenasti normi keskel. Prolaktiin normis ja arst otsustab nüüd poole tableti peale minna.
Märtsis käin oma perearstilt kinnitust saamas, et tasub ikka laporoskoopiale minna. Kardsin seda, kuna pole kunagi ühtegi oppi olnud, luumurdu, mitte midagi. Narkoosist tean ainult tarkusehammaste välja tõmbamisel tehtud kohalikku tuimestust.
Aprill 2018 - saan naistearstilt laporoskoopia saatekirja, mu enda arst opereerib. Kuna olen nö algusest peale tema juures käinud ja ta võtab vastu erakas, siis pean ka osaliselt maksma, 250 eurot operatisooni ja majutuse eest.
28.04 siis operatisoon. Hommikul lähen ise kohale autoga ja mees tuleb õhtul järele. Operatsioon läheb arsti sõnul kiiresti. Mul muidugi narkoosi mõjuma hakkamisega probleeme, satun ka pisikesse paanikasse, aga narkoosiarst palub rahulikult hingata ja siis juba ärkan intensiivis või taastuspalatis, ma ei teagi. Kui silmad lahti teen, siis kella järgi paar tundi möödas. Vaatan kuidas patsiente tuuakse ja kõik veel narkoosis magavad. Seal tehakse igasugu iluprotseduure ka, seega seal erinevat rahvast.
Kui tavapalatisse sõidutatakse, siis mõne aja pärast tuleb arst ja räägib, et kõik on korras. Munajuhad on läbitavad ja midagi ei leidnud, mõtlen siis tsüste või koldeid või mida iganes sealt leida saab.
Õhtul saan koju kahe augu võrra rikkamana. Üks naba peal, mille tõttu jään oma nabarõngast ilma ning teine paremal värvli kohal - see ilmselt aastatega kaob päris nähtamatuks. Naba oma ilmselt jääb.
Mai 2018 saan naistearstilt soovituse nüüd 6 kuud proovida. Kuna nad lasid munajuhadest ainet läbi, siis on paar kuud kõrgem tõenäosus rasedaks jääda. Njah! Aa, ja saan ka teada, et emakas ja emakakael on mul pea samapikad, tavaliselt on kael 2/3 emakast, seega mingi patoloogia mul ikkagi on. Lisaks sellele, et emakas on tahapoole kaldu.
Mais siis ka endokrinoloogi vastuvõtul. TSH jälle langenud ja T4 tõuseb, varsti jälle ülemise normi juures. Prolaktiin kõigub seal normi keskel endiselt - võtan pool tabeltti. Uus vastuvõtt sügisel.
Mais käin ka puukensefaliidi vaktsiini saamas - see vist on nüüd juba 3 või 4 süst.
Oktoobri alguses siis, nagu eelnevas postituses kirjutasin, olen endale saanud aja ITK viljatusravikeskusesse Tõnismäel.
Oktoobris veel ka sügisene endokrinoloogi kontroll. TSH jälle veidi langenud aga normi sees, T4 sama mis kevadel, seega huuh! Prolaktiin tugevalt üle normi. Ma ise tean selle põhjust, mul sai bromokriptiin otsa augusti lõpus ja september jäi täielikult vahele, seega ilmselt sealt see tulem. Arstile ei julge öelda, et nii palju vahele jäi seega luiskan et 2-3 nädalat oli rohi otsas. Ta kirjutab mulle uue retsepti ja alustan uuesti pole tabletiga, nagu ta mulle ütles. Kohe peale alustamist juba esimesel ööl ei ole und ja vähkren. Paari ööga aga keha saab jälle aru, et see on tema normaalsus ja kõik läheb normi. Hiljem digiloost lugedes näen, et arst on kirjutanud, et võiks ka võtta 1 tableti aga kuna ta mulle seda ei ütle, siis võtan ikka pool. Ühele tabletile tõstan detsembri teises pooles. Samas viljatusravi arst ei arvanud sellest näidust midagi ja ütles, et võtku ma edasi nii nagu varem. Seega ei teagi ehk järgmisel visiidil siis selgub, palju võtma pean.
Novembris käin ka ikkagi oma naistearsti juures - kindluse mõttes. Ma ju läksin enne ITKsse, kui tema vastuvõtule ja ei teagi, mis ta järgmiseks oleks soovitanud. Samas 2,5 aastat ju oodanud. Igatahes, ta oli positiivne ja tegi ikkagi ka UH - jällegi kõik sama emakas retroversis ehk tahapoole kaldu. Leiab emaka tagant väikese vedeliku kolde, see siis peaks näitama, et ovulatsioon on toimunud aga kindel ei saa olla. Äpi järgi alles peaks tulema, Seega kahtlus, et äkki ei olnud sel kuul. Mainin ka, et testidega ma hakkama ei saa, ehk on ovulatsioon nii piiratud ajal siis - ei tea.
Soovib edu ja kui IVF õnnestub ja beebi ülevaatamist vaja siis kindlasti tagasi tuleksin. Aga mulle väga meeldib mu arst, seega kunagi kindlasti siis ikka tagasi.
Sai sellest alles haiguslugu 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar