Et siis.
Esmaspäeval leidis arst mu paremast ovaariumist peaaegu 15 mm suuruse folliikuli. Seega sain minna vereproove andma ja pidin teisipäeval 10-12 vahel helistama.
Helistasin ja arvasin,et minuga siis räägib sel ajal arst, aga hoopis õde rääkis. Ja rääkis siis seda, et järgmine vastuvõtt aka siirdamine on 10.04. Ja homme, ehk siis täna kolmapäeval pean tegema Ovitrelle süsti. Alates pühapäevast hakkan 3 korda päevas võtma Duphastoni tablette. Info käes, uurisin, mis kell Ovitrelle teha, sest eelmine kord oli ju kindel aeg ja kas mitte 36 tundi enne korjet äkki?! Igaljuhul, õde siis küsis kelleltki, kes siis ilmelt oli arst ja ütles mulle kell 18.00. Niimoodi ma siis koju jäin mõtlema, et õhtupoole lähen siis apteeki.
Apteeki jõudsin kella 15.45 paiku. Ja mida mu isikukoodi küljes ei olnud, olid retseptid!! Päriselt ka, nad unustasid? Seega koheselt helistasin uuesti samal numbril. Ja mis ma sain - pm sõimata. Nüüd on arst juba ära läinud, tema aeg on möödas. Ja üldse oleks ma pidanud kohe rohud ära ostma, kui arsti juurest läksin, kuigi ma ei käinud ju arsti juures. Et siis oleks saanud tagasi tulla või miskit. Üritasin uuesti vahele pista, et ma ju hommikul helistasin ja siis ei öeldud, et ma kohe pean apteeki minema, ma tõesti eeldasin, et kui mulle öeldakse, mis ravimeid mul on vaja võtta, siis on mulle need ka kättesaadavad. Ilmselt olen siis liiga optimistlik. Aga õde siis lõpuks ütles, et nad siis vaatavad teise arstiga ja üritavad mulle selle retsepti teha. Hästi ootasin siis kannatlikult 10 minutit ja seekord olin nutikam ja vaatasin digilugu.ee'st kas mulle mõni retsept on kirjutatud. Oli, oli lausa 3 aga kõik olid duphastonid. Neid mul on ju alles pühapäeval vaja. Aga ovitrellet ju juba kolmapäeval (täna). Ma olin kurb ja kuri ja solvunud ja löödud, kõike korraga. Aga rohkem ma samale numbrile tagasi helistada ei julgenud. Läksin oma Duphastoni karbiga koju ja otsustasin, et kirjutan hoopis oma arstile. Aga kuna ta oli juba esmaspäeval tõbine, siis ma vastust ei lootnud. Õhtul ketrasin veel neid tundeid oma sees. Kas miski astub vahele, et me ei peaks seda katset seekord tegema või mis see siis nüüd on.
Täna siis 10 paiku helistasin hoopis üldisele infonumbrile, ütlesin kes ma olen ja et mulle ei olnud vist kogemata ravimit välja kirjutatud ning inimene teiselt poolt toru ütles ilusti, et laseb teisel arstil siis kirjutada. Ei mingit sõimamist ja minu enda süüdistamist. Ainult ütles, et võib natuke aega minna.
20 minutit hiljem aga oli juba retsept olemas. Jeee. Aitäh!
Siit siis moraal - alati kontrollida kohe, kas retsept on ikka olemas, et kiiresti kõik korda ajada ja oma ja teiste närve ja aega mitte kulutada. Hea tegelikult, et digilugu ikka olemas on. Või noh, kui oleks veel vana paber retsepti majandus, pole sellist asja üldse juhtunud, ma oleks ju pidanud kohale minema.
Lõuna ajal siis lippasin töö ajast apteeki, enne vaatasin ravimiameti lehelt, kas mulle lähimas apteegis on ikka olemas või pean Tõnismäele sõitma. Apteegis makstes oli aga üllatus. Ei olnudki 100% haigekassa toetusega, hoopis 50% oli. Aga no ega ma ei tea, võibolla pidigi nii olema. Aga võibolla mitte, ei tea. 50% soodustusega maksis siis midagi üle 8 euro.
Ja tehtud ong see väike suts, mille pidin tööjuures tualetis tegema. Mis seal siis ikka. Kell oli 18.18, kui lõpetasin. Oli pisut kibe. Aga tegin nii kiiresti nagu jaanuaris siis kui viimaseid süste tegin, ei midagi hullu. Ausalt ka, pole üldse mõtet karta tegelikult.
Aga vahepala, mingi aeg oli mul järjest sellised juhused, et Hesburgeris oli üks burger vähem.
Vahet ei olnud, kus ma käisin Tallinnas või Rakveres. Mul oli 3-4 juhust, kus mul ei olnud burgerit kaasa pandud, mille eest ma maksin. Mingi aeg ma ostsin alati ühe kanaeine mehele ja omale siis kas juustuburgeri või kanaburgeri juurde. Mitte kaks einet. Ja mida ei olnud, minu burgerit. Siis ma olin lõpuks juba paranoiline ja alati vaatasin leti juures, mis kotti pannakse või kiskusin pakitud koti lahti seal samas leti peal. Lihtsalt mõnel korral oli nii, et tellisin ära, käisin korra mujal, tagasi tulles haarasin oma koti ja panin minema. Kodus siis avastasin, et üks burger puudu. Ma ju ei lähe siis enam tagasi. Mõnel korral jõudsin parklasse ja pidin siis tagasi minema. Ükskord anti veel üks burger lisaks. Ma ei tea. Ei ole nagu päris see. Aga see moraal, alati kontrolli - see peab olema igalpool, ka arsti retseptidega.
Mulle muidu see arst väga meeldib. Tundub tore, aga mul on jube kahju, et nad tunduvad seal jube üle koormatud. Või noh, vähemalt need päevad, kui neil on vastuvõtud ja protseduurid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar