Arst avaldas kahetsust, et rasedus edasi ei arenenud ja pakkus, et loodus segas vahele, et enamasti on selle põhjuseks, et embrüo ei arenenud edasi normipäraselt (geenivead).
Aga kuna embrüod on külmas siis järgmises tsüklis saame edasi minna, see on siis nüüd märtsis. Mis siis täna, naistepäeva öösel, tähendab, et uus mens peaks hakkama äpi järgi 13ndal.
Huvitav, kas see nii ka on? Kas mu keha kohaneb nende muudatustega, mis IVF on tekitanud? Mõtlen siis tsüklite edasi lükkumist, kogu nende protseduuride ja väikese raseduse ja muuga.
Ehk küllap ikka.
Arst palus siis ühendust võtta, kui uus mens hakkab ja siis UH 10-12 päeval, et ajatada siirdamine õigesse päeva. 4 embrüot siis ootamas.
Ta tänas mind veelkord ravimiuuringus osalemise eest ja minu aja eest. Kuigi see oli minu jaoks tõesti siiralt põnev ja lootsin, et ehk aitab hoopis kaasa. Samas ei tea ma ju, kas ma sain ravimit või platseebot. Aga natuke oli ikka selline tunne, nagu filmides neid ravimiuuringuid näidatakse. Samas tänu sellele sain oma esimese vereproovi ju anda 7 päeva varem, kui seda muidu tehakse. Muidu poleks ehk teadnudki, et Hcg niigi kõrgele tõusis. Kahe nädala möödudes oli pm 0.
Kuigi olen kindel, et ma ei oleks suutnud 14 päeva oodata ja oleksin nagunii ise Perhis käinud vahepeal.
Aga nüüd mind huvitab, kuidas edasi asi käib? Jah võetakse meie külmutatud embrüo või äkki mitu ja pannakse siis jälle samamoodi emakasse. Aga sel ajal on ju ka eeldatavasti tavaline ovulatsioon. Mis siis sellest munarakust saab? Kas see ei sega kõike? Kas siis võib vahekorras olla? Kas on näiteks 0,1% võimalus, et siirdatakse embrüo ja ka munarakk saab kogemata viljastatud? Või on seks sel ajal keelatud?
Kas need päevad, mis nüüd peale väikese raseduse tekkimist tulid, kas need tõid kaasa ka munaraku arenemise, kasvamise ning ovulatsiooni? Kas võis olla võimalus, et suudame ise hakkama saada. Arvestades, et me 3 aasta jooksul ei ole saanud, siis see on lihtsalt üks armas mõte millega järgmise nädalani mängida.
Ükspäev seisime abikaasaga poes kassa järjekorras ning silm jäi kondoomide peale. Pärast siis kodus arutlesime, kui palju raha me oleks kokku hoidnud, kui oleks juba 13 (mais 14) aastat tagasi teadnud, et meil endal ei õnnestu ühtegi last valmis meisterdada. Aastas ikka päris suur summa. Samas on alates lapse planeerimise ajast meie, hmm, voodielu väga palju muutunud - teeme seda kordades rohkem, see on huvitavam, parem 👸 ja minu tahtmine on peaaegu sama suur kui tema oma.
Parim asi, mis kaitsmata vahekorraga tuli on see, et mul pole sellest ajast peale olnud kordagi enam põiepõletikku. Mitte üks kord enam. Ma loomulikult tean, mis selle põhiline põhjus tegelikult on, aga suunav põhjus on just see.
Tahtsin veel ka oma enesetundest rääkida. See on väga kummaline rahulolu tunne, mis mu sees hetkel valitseb. Mitte mingit pabistamist, üle mõtlemist või mõtlemist sellele üldse, et esimene katse ei õnnestunud. Kõik miksid ja äkki ma ise tegin midagi - on üle läinud. Kuna täpselt esimese ringi ajale sattusid mul tööjuures pikad vabade päevade tsüklid, siis oli aega pabistada ja kuna olin enamasti üksi kodus, siis see ei aidanud kuidagi kaasa. Nüüd paar nädalat olen juba tihedamalt tööl olnud ja ei jää aega endaga üksi rääkida.
Lisaks käisime vähemalt kahel päeval tuttavatel külas. Irooniliselt küll, mõlemas peres väike laps. Ühes siis 4 kuune tirts ja teises peares 8 kuune poisike. Kadedust ei tekitanud, pigem hirm, et reaalselt on ka minul ju tegelikult võimalus.
Aga nii armas oli taaskord näha, et mu abikaasale lapsed meeldivad. 4 kuune vedeles oma toolis ja temaga ei olnud suurt midagi teha, aga mees istus siis tema juures diivanil ja vahtis tõtt. 8 kuusega aga kõndis toas ringi ja sõitis autoga ja hoidis süles. Seega oleks endale kiiresti ka ühte tarvis, parem kui kohe kaks tuleks. Sest arvestades kui keeruline on ühtegi saada, siis teist hiljem veel saada, on ilmselt kordades keerulisem. Aga pole vast kena asjadest ette rutata, kui endal on vahel tunne, et ainult need 4 me veel üle elame ja kui kõik katsed ebaõnnestuvad, siis uue täisringiga ei alusta. Aga see on ümbermõtlemise/ülemõtlemise/alamõtlemise koht. Saatust ma enam ei usu ja võtan vastu mis elu toob. Mis mul üle jääb.
Meil on mehega 15. aprillist puhkus ning kindel plaan minna autoga euroopasse kolmeks nädalaks. Aga mida see teeb meie IVF plaanidega?
Kui 13. märts hakkab mens, siis arstile pean minema 22. Ovulatsiooni on oodata umbes 27, ehk siis ilmselt kusagil seal kandis ka siirdamine. Sellest 14 päeva vereprooviks on siis umbes 10 aprill.
Ja mis siis saab. Ehk see küsimus kerkib üles, kui see katse peaks õnnestuma.
Kui kiiresti peame tagasi tulema. Kas siis ikka kõik läheb hästi? Kas reis võib edasi arenemist segada? Millised riskid võivad tekkida?
Tegu muidugi auto sõiduga, mitte lennureisiga. See peaks siis tähendama, et saame iga õhtu hotellis ööbida ja ei pea üleliia kaua autos istuma.
Oh, miks elu nii keeruline peab olema? Me niigi lükkasime oma puhkuse eelmiselt aastalt siia. Ma vajan seda reisi.Ma ei ole küll metsikult palju reisinud, aga iga aasta ikka paar korda ja see on asi, mida ma vajan, see on nüüd juba kindel. Kas või Soome, aga reis on reis. Uute linnade, riikide janu läheb kodumaal olles alati väga kiiresti väga suureks.
Nüüd siis on vaja oodata jälle järgmist nädalat. Koguaeg peab ootama 👵
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar