Alles teine päev peale siirdamist. Enesetunne on hea, ei tunne midagi erilist. Ilmselt veel ei peagi!
Olen täna pikalt diivanil passinud ja seal kaks korda üles tõustes on pilt tahtnud mustaks minna. Seda pole ammu juhtunud, kuid üldiselt on see mul tavapärane. Peaks õue jalutama minema ilmselt.
Tegelikult on mul tulnud näkku nüüd viimaste päevadega vistrikke. Tavaliselt on mõni üksik tulnud päevade paiku, aga väga üksik. Pole ammu ka oma kosmeetikut külastanud, aga vaevalt see praegu sellest on. Äkki siis ravimid.
Ma väga loodan, et meil õnnestus esimese korraga, väga. Aga kui mitte? Siis ma ei tea. Külma läks 4 blastotsüsti, kui õigesti kuulsin. See pidi hea olema, paljudel ei lähe niigi hästi.
Veretestile lähen siis 7. veebruari hommikul ja arsti juurde 12:30 ajal. Sama päeva hommikul teen ehk esimese rasedustesti ka, ei teagi. Foorumites kõik soovitavad mitte teha, aga ise ikka teevad 😅
Sest noh, 50/50 võimalus on ju. Kas näitab pos või neg. Aga ka võimalus, et näitab negatiivset, kuna on liiga vara. Või ravimitest vale positiivset. Samas Ovitrelle oli mul viimati 36h enne punktsiooni. Nagu aru olen saanud siis selle mõju on arvutatav päevades. Süstisin seda siis 22.01 õhtul.
Embrüote säilitamise arve - Ipatsiendis oli arve tähtaeg eile, 30.01, aga paber arvel oli see käsitsi muudetud hoopis 02.04 peale. Ma siis nüüd ei teagi. Kas maksan ikkagi kohe ära või ootan aprilli? Noh, eile ma ei maksnud.
Eile oli tööpäev ja täna ning järgmised kaks ööd olen öö vahetuses. Töö ei ole raske. Sisuliselt ootan ja jälgin ekraanil võimalikke tekkivaid alarme ning ootan kõnesid. Öösel on neid aga vähe ja seega on rohkem ootamist, kui tegutsemist. Lihtsalt üleval peab olema, muud keerulist ei ole. Üht-teist peab teadma ka, aga sellel ma ei peatu. Töö on IT alane.
Peale neid vahetusi on aga 6 vaba päeva. Nii palju päevi, et mõelda üksi kodus. Abikaasa on ju tööl.
Siirdamine
Kohal siis kell 9.00 nagu plaanitud, kuna pidin uuringu ravimit tarbima 3-4 tundi enne siirdamist. Põhimõtteliselt jõin ühe tassitäie lahustuvaid tablette ja siis selle loputusvee järgi.
Veetsin oma aega raamatuga "Rikkaks saamise õpik" ja jõudsin poole peale selle ajaga kui seal ootasin. Väga palju inimesi käis ka ikka läbi. Nooremaid ja veidi minu silmale vanemaid naisterahvaid.
Hommikul olid punktsiooni inimesed, siis kella 10-11st hakkas tulema uusi patsiente nii arstidele kui ämmaemandatele. Kella 13st siirdamised ja 14st jälle patsiendid. Minu arstil läks punktsioonide ja mulle ravimi kokku leidmisega aega natuke rohkem kui pidi ja siis olid uued patsiendid seal kõik ummikus ootamas - graafikust maas.
Aga hea oli kõrvalt vaadata, kuidas kõik toimub ja vaba hetke nagu ei olnudki neil seal väga. Üks inimene välja, teine sisse.
Ravimi jõin siis lõpuks 9:45 ajal. 12:45 ajal andsin vereproovi ja siirdamine lükkus ka pisut edasi, aga 13:40 olin ka sealt juba väljas ja valmis.
Siirdamine ise ei olnud midagi hullu. Valus ei olnud, ainult ebamugav. Ja see asend ei ole ka just viisakaim. Jalad laiali ja inimesed askeldavad seal - harjumatu. Vahtisin enamuse ajast lage.
Toimus protseduur samas toas, kus punktsioon. Ämmaemand kutsub palatisse ja suunab kahe ukse vahele, palub alumine osa paljaks võtta ja kittel selga ning müts pähe panna, käed steriliseerida. Siis veidi ootamist ja sama ämmaemand võttis teisest uksest uuesti vastu, kontrollides nime, et vale inimene ei tuleks.
Kohe saab pinki ronida. Ämmakas puhastab ja peseb protseduuri ala ja arst otsib ultraheli aparaadiga samal ajal midagi kõhus taga.
Peagi pistab ka embrüoloog oma pea aknast läbi ja uurib, kes ma olen. Selge ja kõva häälega siis tuleb oma nimi jälle ette veerida ja saab teada, kuidas embrüotel läheb. Punkteeriti ju 24ndal mul 10/10. Täna hommikuks siis 5 päevased embrüod. Kolm oli kohe peetunud ja kui õigesti aru sain siis kaks veel millalgi hiljem ja praegu oli alles 5 tervet ja tublit. Seega embrüoloog uuris palju kasutusse läheb?! Arst ütles kohe üks, ikka üks. Ma ei jõudnudki miskit öelda aga olen ka ühega nõus. Seega 4 läks siis külma ootama. Ma väga loodan, et see üks, kes praegu minuga koos ootab on piisavalt visa ja otsustab meiega jääda.
Arst siis paigaldab peegli surgib veel seal sees pisut millegagi. Ilmselt on seal progesterooni kapslitest paras pudru laiali. Veidi aja pärast annab ämmakas arstile kateedri ja tunnen ainult sellist õrna torkivat või liikuvat asja, ei midagi erilist. Emakas endisel retroversios. Veidi ultraheliaparaadiga veel mööda kõhtu sõitmist ja arst ütleb, et me oleme valmis võib välja võtta. Embrüoloog toob sellepeale miskit aknale, mille annab arstile ja siis jälle ultraheliaparaadiga koos ämmakaga vaatavad miskit päris pikalt. Ei leia kohe uuesti vist kateedrit pildilt üles, sest suruvad mu peaaegu täis põie peale ühele ja teisele poole. Laporoskoopiast siis tean, et mul on emaka kael pikk, ilmselt see tekitab pisut segadust. Lõpuks ongi kõik. Kateeder läheb emrüoloogi kätte kontrolli. Arst ütleb, et sai ilusti emakasse küll, aga tuleb ikka üle kontrollida, et kateeder tühi oleks. Palun veel laelt, et kõik täna õnnestuks! Kelleltki muult ei oska paluda.
Ja võibki jälle püsti tõusta. Seal pukis olin täna peaaegu pea alaspidi, seega kohe püsti ei saagi.
Tuleb siis allkirjastada külmutamise arve. 100€ ja maksetähtaeg aprillis, kuna esimesed 3 kuud maksab Haigekassa, kui ma ei eksi.
Ravimiuuringu plaan näeb ette, et pean igaks juhuks veel tunnikese seal olema, juhuks kui halb hakkab. Kuna pean nagunii ka progesterooni juurde saama ja vererõhu tahavad ka ära mõõta, siis ootan uuesti ootesaalis. Peale mind on siirdamine vist veel kolmel naisel. Hommikul punktsioon oli 5 või 6 naisel. Kõiki teeb minu arst, ilmselt on siis eri arstidel erinevad nädalapäevad selleks.
Vererõhk on 105/70 - ülemine pisut mdal, aga olen ka päev otsa ju seal ainult istunud. Vahepeal ainult natuke jalutasin.
Uurin arstilt, kas Medrol võib näo õhetust tekitada. Arst ei tea, küll aga saan teada, et selle ravimi kasutamise võttis ta üle USA kolleegidelt kui seal vist seminaril käis. <ja üldiselt kasutabki 5 päeva tugevat annust. Teised kolleegid pidi madalamat annust ja pikemalt laskma võtta. Ma loodan siis, et see on minu puhul see õige ja juba 7ndal saan teada.
Nimelt uuringu tingimustes on, et esimene vereanalüüs tuleb teha 14 (+-2) päeva peale puntktsiooni. Seega ei ootagi tänasest 14 päeva. Aga vaatame siis mis saama hakkab.
Pean nüüd otsima, kuidas IVFi puhul neid päevi loeti. Perekooli foorumit ka veel uuesti uurima, seal on päris kasulikku infot tihtilugu.
Aga ma unustasin küsida, kas seksida võib peale siirdamist 😅 Ei teagi, mis siis nüüd mehele ütlen.
Tavarasedusega ju tavaliselt ei teadagi kunas see pesastumise aeg on ja võib igasugu asju teha samal ajal.
Veetsin oma aega raamatuga "Rikkaks saamise õpik" ja jõudsin poole peale selle ajaga kui seal ootasin. Väga palju inimesi käis ka ikka läbi. Nooremaid ja veidi minu silmale vanemaid naisterahvaid.
Hommikul olid punktsiooni inimesed, siis kella 10-11st hakkas tulema uusi patsiente nii arstidele kui ämmaemandatele. Kella 13st siirdamised ja 14st jälle patsiendid. Minu arstil läks punktsioonide ja mulle ravimi kokku leidmisega aega natuke rohkem kui pidi ja siis olid uued patsiendid seal kõik ummikus ootamas - graafikust maas.
Aga hea oli kõrvalt vaadata, kuidas kõik toimub ja vaba hetke nagu ei olnudki neil seal väga. Üks inimene välja, teine sisse.
Ravimi jõin siis lõpuks 9:45 ajal. 12:45 ajal andsin vereproovi ja siirdamine lükkus ka pisut edasi, aga 13:40 olin ka sealt juba väljas ja valmis.
Siirdamine ise ei olnud midagi hullu. Valus ei olnud, ainult ebamugav. Ja see asend ei ole ka just viisakaim. Jalad laiali ja inimesed askeldavad seal - harjumatu. Vahtisin enamuse ajast lage.
Toimus protseduur samas toas, kus punktsioon. Ämmaemand kutsub palatisse ja suunab kahe ukse vahele, palub alumine osa paljaks võtta ja kittel selga ning müts pähe panna, käed steriliseerida. Siis veidi ootamist ja sama ämmaemand võttis teisest uksest uuesti vastu, kontrollides nime, et vale inimene ei tuleks.
Kohe saab pinki ronida. Ämmakas puhastab ja peseb protseduuri ala ja arst otsib ultraheli aparaadiga samal ajal midagi kõhus taga.
Peagi pistab ka embrüoloog oma pea aknast läbi ja uurib, kes ma olen. Selge ja kõva häälega siis tuleb oma nimi jälle ette veerida ja saab teada, kuidas embrüotel läheb. Punkteeriti ju 24ndal mul 10/10. Täna hommikuks siis 5 päevased embrüod. Kolm oli kohe peetunud ja kui õigesti aru sain siis kaks veel millalgi hiljem ja praegu oli alles 5 tervet ja tublit. Seega embrüoloog uuris palju kasutusse läheb?! Arst ütles kohe üks, ikka üks. Ma ei jõudnudki miskit öelda aga olen ka ühega nõus. Seega 4 läks siis külma ootama. Ma väga loodan, et see üks, kes praegu minuga koos ootab on piisavalt visa ja otsustab meiega jääda.
Arst siis paigaldab peegli surgib veel seal sees pisut millegagi. Ilmselt on seal progesterooni kapslitest paras pudru laiali. Veidi aja pärast annab ämmakas arstile kateedri ja tunnen ainult sellist õrna torkivat või liikuvat asja, ei midagi erilist. Emakas endisel retroversios. Veidi ultraheliaparaadiga veel mööda kõhtu sõitmist ja arst ütleb, et me oleme valmis võib välja võtta. Embrüoloog toob sellepeale miskit aknale, mille annab arstile ja siis jälle ultraheliaparaadiga koos ämmakaga vaatavad miskit päris pikalt. Ei leia kohe uuesti vist kateedrit pildilt üles, sest suruvad mu peaaegu täis põie peale ühele ja teisele poole. Laporoskoopiast siis tean, et mul on emaka kael pikk, ilmselt see tekitab pisut segadust. Lõpuks ongi kõik. Kateeder läheb emrüoloogi kätte kontrolli. Arst ütleb, et sai ilusti emakasse küll, aga tuleb ikka üle kontrollida, et kateeder tühi oleks. Palun veel laelt, et kõik täna õnnestuks! Kelleltki muult ei oska paluda.
Ja võibki jälle püsti tõusta. Seal pukis olin täna peaaegu pea alaspidi, seega kohe püsti ei saagi.
Tuleb siis allkirjastada külmutamise arve. 100€ ja maksetähtaeg aprillis, kuna esimesed 3 kuud maksab Haigekassa, kui ma ei eksi.
Ravimiuuringu plaan näeb ette, et pean igaks juhuks veel tunnikese seal olema, juhuks kui halb hakkab. Kuna pean nagunii ka progesterooni juurde saama ja vererõhu tahavad ka ära mõõta, siis ootan uuesti ootesaalis. Peale mind on siirdamine vist veel kolmel naisel. Hommikul punktsioon oli 5 või 6 naisel. Kõiki teeb minu arst, ilmselt on siis eri arstidel erinevad nädalapäevad selleks.
Vererõhk on 105/70 - ülemine pisut mdal, aga olen ka päev otsa ju seal ainult istunud. Vahepeal ainult natuke jalutasin.
Uurin arstilt, kas Medrol võib näo õhetust tekitada. Arst ei tea, küll aga saan teada, et selle ravimi kasutamise võttis ta üle USA kolleegidelt kui seal vist seminaril käis. <ja üldiselt kasutabki 5 päeva tugevat annust. Teised kolleegid pidi madalamat annust ja pikemalt laskma võtta. Ma loodan siis, et see on minu puhul see õige ja juba 7ndal saan teada.
Nimelt uuringu tingimustes on, et esimene vereanalüüs tuleb teha 14 (+-2) päeva peale puntktsiooni. Seega ei ootagi tänasest 14 päeva. Aga vaatame siis mis saama hakkab.
Pean nüüd otsima, kuidas IVFi puhul neid päevi loeti. Perekooli foorumit ka veel uuesti uurima, seal on päris kasulikku infot tihtilugu.
Aga ma unustasin küsida, kas seksida võib peale siirdamist 😅 Ei teagi, mis siis nüüd mehele ütlen.
Tavarasedusega ju tavaliselt ei teadagi kunas see pesastumise aeg on ja võib igasugu asju teha samal ajal.
Kõrvalmõjud
Punktsiooni päeva õhtul pean juba koos söögiga võtma Medrol nimelist ravimit. Apteegist anti ainult lehed ilma juhiseta, õigemini ma ütlesin, et ei ole vaja, vaatan internetist.
Eile siis vaatasin.
Nimelt mu nägu õhetab juba reedest saadik, punastan koguaeg. Nagu oleks peas palavik. Muidu on enesetunne väga hea, aga nägu on punane ja kuum. Eeldasin, et seda tunnet tekitab kas Medrol või progesteroon. Kuna progesterooni hakkasin kasutama reede hommikul.
Medrol siis, kui lugeda seda ravimi infolehte, siis võib päris ära ehmatada. Väga kange kraam paistab olevat.
Mis ravim on MEDROL ja milleks seda kasutatakse?
Näidustused
Neerupealise koore puudulikkus (asendusdoosis). Põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi vajavate haiguste (nt reumaatilised jt autoimmuunsed haigused, astma, nefrootiline sündroom, anafülaksia, allergilised reaktsioonid, äge leukeemia) sümptomaatiline ravi. Organite siirdamine. Glükokortikosteroididel on oluline mõju põletiku- ja immuunprotsessidele, samuti mõjutavad nad süsivesikute, valkude ja rasvade ainevahetust. Lisaks toimivad glükokortikosteroidid südame- ja vereringesüsteemile, skeletilihastele ja kesknärvisüsteemile. Metüülprednisoloonil on põletiku- ja allergiavastane ning immuunsust allasuruv e immuunsupresseeriv toime.
Siit jäi mulle siis silma organite siirdamine, mis võib siis minu puhul tähendada embrüo siirdmist.
Ja ma ütleks, et kõrvalmõjude nimekiri on ka väga pikk, ei hakka seda täies ulatuses siia kopeerima. Kogu jutt on olemas SIIN. Aga üks lause siis:Korduv ja sage ravimi manustamine pikema ajaperioodi vältel võib põhjustada Cushing'i sündroomi (peamised ilmingud nn "täiskuunäo" teke, rasvumine, luude hõrenemine ja lihaste kõhetumine, naha õhenemine, vererõhu tõus, ainevahetuse muutused) jt kõrvaltoimete ilmnemist.
Ma küll täpselt ei tea, mis on "täiskuunägu" aga veidi googledamist ja ma ei tahagi rohkem teada 😳 Ma eeldan, et mu õhetav nägu on siis ka sinna poole teel. Hea, et ma seda ravimit vaid 5 päeva praegu võtan, kuigi kahe päeva varu jääb veel koju alles. Võimalik, et peale siirdamist pean siis kaks päeva veel võtma. Aga erinevatest foorumitest tuli välja, et need inimesed, kes seda on haiguse pärast võtavad, peavad võtma ravimit aastaid jutti. Ja kellel tekitas see söögiisu ja kaalutõusu ja kellel unetust, jm sellist. Ja kui ma hästi meenutan, siis mu reumat põdev sugulane võttis ka sama ravimit mingil ajal.
Samas leidsin ka inglisekeelse artikli Medroli ja IVFi kohta, mida saab lugeda SIIT. Ja seal on öeldud, et see ravim aitab kehal tagasi pandud embrüoga leppida ja selle ravimi kasutamisega langeb katkemise võimalus. Samuti on see põletikuvastane ja võib leevendada teistest ravimitest põhjustatud vaevusi. Üldjuhul kirjutatakse (selles artikli põhjal vähemalt) naistele, kellel on juba varasemast mõni raseduse katkemine või väga tugevad teiste ravimite kõrvalmõjud. Mul pole kumbagi. Aga eeldan, et see on siiski vajalik.
Sama artikli lõpus on ka kasutajate kogemuste näited ning seal on ühel naisel olnud just samuti näo õhetus, punetus, nagu oleks just jooksmast tulnud. Ja mul on see samamoodi.
Lisaks on see ravim kohutavalt kibe, seega tuleb kiiresti alla neelata.
Ühestki teisest ravimist mul kõrvalmõjusid ei ole tekkinud. Siiani olen siis kasutanud:
29. jaanuaril on siirdamine kell 13.00 ja kohal pean olema kell 9.00, kuna pean tarbima ära selle ravimiuuringu ravimi. Enne ei või süüa-juua vähemalt 2 tundi.Tavaliselt siirdamisega võib süüa ja juua.
Eile siis vaatasin.
Nimelt mu nägu õhetab juba reedest saadik, punastan koguaeg. Nagu oleks peas palavik. Muidu on enesetunne väga hea, aga nägu on punane ja kuum. Eeldasin, et seda tunnet tekitab kas Medrol või progesteroon. Kuna progesterooni hakkasin kasutama reede hommikul.
Medrol siis, kui lugeda seda ravimi infolehte, siis võib päris ära ehmatada. Väga kange kraam paistab olevat.
Mis ravim on MEDROL ja milleks seda kasutatakse?
Näidustused
Neerupealise koore puudulikkus (asendusdoosis). Põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi vajavate haiguste (nt reumaatilised jt autoimmuunsed haigused, astma, nefrootiline sündroom, anafülaksia, allergilised reaktsioonid, äge leukeemia) sümptomaatiline ravi. Organite siirdamine. Glükokortikosteroididel on oluline mõju põletiku- ja immuunprotsessidele, samuti mõjutavad nad süsivesikute, valkude ja rasvade ainevahetust. Lisaks toimivad glükokortikosteroidid südame- ja vereringesüsteemile, skeletilihastele ja kesknärvisüsteemile. Metüülprednisoloonil on põletiku- ja allergiavastane ning immuunsust allasuruv e immuunsupresseeriv toime.
Siit jäi mulle siis silma organite siirdamine, mis võib siis minu puhul tähendada embrüo siirdmist.
Ja ma ütleks, et kõrvalmõjude nimekiri on ka väga pikk, ei hakka seda täies ulatuses siia kopeerima. Kogu jutt on olemas SIIN. Aga üks lause siis:Korduv ja sage ravimi manustamine pikema ajaperioodi vältel võib põhjustada Cushing'i sündroomi (peamised ilmingud nn "täiskuunäo" teke, rasvumine, luude hõrenemine ja lihaste kõhetumine, naha õhenemine, vererõhu tõus, ainevahetuse muutused) jt kõrvaltoimete ilmnemist.
Ma küll täpselt ei tea, mis on "täiskuunägu" aga veidi googledamist ja ma ei tahagi rohkem teada 😳 Ma eeldan, et mu õhetav nägu on siis ka sinna poole teel. Hea, et ma seda ravimit vaid 5 päeva praegu võtan, kuigi kahe päeva varu jääb veel koju alles. Võimalik, et peale siirdamist pean siis kaks päeva veel võtma. Aga erinevatest foorumitest tuli välja, et need inimesed, kes seda on haiguse pärast võtavad, peavad võtma ravimit aastaid jutti. Ja kellel tekitas see söögiisu ja kaalutõusu ja kellel unetust, jm sellist. Ja kui ma hästi meenutan, siis mu reumat põdev sugulane võttis ka sama ravimit mingil ajal.
Samas leidsin ka inglisekeelse artikli Medroli ja IVFi kohta, mida saab lugeda SIIT. Ja seal on öeldud, et see ravim aitab kehal tagasi pandud embrüoga leppida ja selle ravimi kasutamisega langeb katkemise võimalus. Samuti on see põletikuvastane ja võib leevendada teistest ravimitest põhjustatud vaevusi. Üldjuhul kirjutatakse (selles artikli põhjal vähemalt) naistele, kellel on juba varasemast mõni raseduse katkemine või väga tugevad teiste ravimite kõrvalmõjud. Mul pole kumbagi. Aga eeldan, et see on siiski vajalik.
Sama artikli lõpus on ka kasutajate kogemuste näited ning seal on ühel naisel olnud just samuti näo õhetus, punetus, nagu oleks just jooksmast tulnud. Ja mul on see samamoodi.
Lisaks on see ravim kohutavalt kibe, seega tuleb kiiresti alla neelata.
Ühestki teisest ravimist mul kõrvalmõjusid ei ole tekkinud. Siiani olen siis kasutanud:
- Bromogriptiin (seda võtan ajuripatsi adenoomi pärast juba aastaid, et prolaktiin all hoida)
- Gonal-F süstid
- Cetrotide süstid
- Ovitrelle süst
- Medrol tabletid
- Progesteroon kapslitena.
29. jaanuaril on siirdamine kell 13.00 ja kohal pean olema kell 9.00, kuna pean tarbima ära selle ravimiuuringu ravimi. Enne ei või süüa-juua vähemalt 2 tundi.Tavaliselt siirdamisega võib süüa ja juua.
 |
| 26.01.2019 talvepilt |
Punktsioon
24.01 hommikul natuke enne kella 8 oleme haiglas kohal. Jätan abikaasa oma asjade kotiga koridori seisma ja ise käin kiirelt veel wc. Enne välja tulekut juba kuulen, et mees räägib kellegagi. Koridoris näen, et ämmaemand on ta kätte saanud.
Seega , mees saadetakse kohe oma protseduurile ja mind juhatab ämmaemand palatisse riietuma. Kuna arst käskis kaasa võtta mehe, t-särgi ja sokid, siis nii saigi. Panen särgi selga ja puhtad sokid ka ja jään oma voodi juurde ootama. Natukese aja pärast tuleb teine ämmaemand ja paneb kanüüli. Pisike torge ja pärast veidi surumise tunne, aga mitte midagi valusat.
Mees saab ka päris kiiresti hakkama ja lubatakse ka minuga koos ootama. Kuigi minu aeg oli 8.30, siis polnud esimene veel 8.20 sissegi läinud. Lubasin mehel tööle ära minna, saan ka üksi kenasti oodatud.
8.40 midagi toodi eelmine inimene välja voodiga aga ta oli ärkvel. Ja ina kohe siis sisse. Ühest uksest sisse koridori, kus sain mütsi ja kitli ning pidin käed des ainega puhtaks tegema. Siis edasi järgmisest uksest otse protseduuri ruumi. Kõik käis nii kiiresti, et ma ei saanud täpselt arugi, kui palju seal inimesi oli, 4-5 kindlasti. Kohe kamandati pukile istuma. Ühelt poolt meesterahvas võttis vasaku käe, et vererõhu aparaat panna ja parema käe võttis naisterahvas ning kohe vist süstis midagi ka kanüüli, sest lagi hakkas keerlema ja kurgus oli narkoosile iseloomulik maitse/tunne. Samal ajal veel pidin korra oma seljaalust kohendama. Puhastati ning pandi peegel, see oli veidi ebamugav ja edasi ma enam ei tea. Järelikult jäin magama.
Äratati, mulle tundus, et kohe kui magama jäin, ja paluti puki kõrval olevale voodile oma jalg tõsta. Ma ei mäleta, et oleksin täielikult ise sinna roninud, ilmselt aidati ikka. Voodiga sõitu ka ei mäleta, aga järgmine hetk olin juba oma kardinataguses ja kuulsin, kui järgmine sisse kutsuti. Kirjutasin mehele, et juba valmis, Kell oli 9.06.
Kohe mu kõrval olijad lasid veel mingit muusikat. Selle naise mees, kes just sisse läks, rääkis kellegagi messengeris, telefon ei olnud hääletu peal ja piiksus seal. Veidi häiris, et nii ebaviisakad olid. Aga võib-olla olen lihtsalt vanamoodne ja usun, et minu tegevused peaksid teise võimalikult vähe häirima. Ja kui tean, et on vaiksem koht ja ma ei ole üksi, siis on alati telefon hääletu peal ja muusikat kuulan klappidest vajadusel. Vanamoodne jah!
Ilmselt olin poolunes aga päris ei maganud, kuigi aeg läks päris kiiresti. Umbes pool tundi hiljem tuli juba ämmaemand mulle mu edasist plaani ja rohte tutvustama. Veidi hiljem võttis kanüüli ka ära ja see ei olnud ka valus. Aga mõni minut peale plaastri panekut hakkas päris tugevalt kipitama ja tulitama.
Pean siis Medrol tablette võtma 5 päeva alates tänasest 4 tükki korraga õhtuti. Alates homme hommikust Progesterooni geel. nagu aru sain, siis seni kaua kuni veretestini.
Valu korral kaks paratsetamooli tabletti korraga. Võib võtta ka No-Spad ja vajadusel Espumisani.
Tulemustest rääkis ka muidugi. Aspireeriti 10 folliikulit ja saadi 10 munarakku. See pidi olema väga hea tulemus. Kuigi UH näitas enamvähem suuruses 14 folliikulit, siis ilmselt arstilt saan üle küsida siirdamise päeval. Aga see ei olegi nii tähtis. 10 munarakku peaks väga hästi olema ja kui esimese korraga ei õnnestu siis on ka külmast hiljem midagi võtta. Loodan, et õnnestub esimese korraga.
Siirdamine on planeeritud mul 29.01 kell 13.00. Siirdatakse 5 päevased blastod. Ravimi uuringu jaoks on ka ette nähtud, et 5 päevased, mitte varajasemad. Pean kohal olema juba kell 9 hommikul ja enne 7 võin süüa juua hiljem mitte. Seega on oodata nälgimist kuni kella 14ni ilmselt.
Huvitav oli see, et naiselt, kes peale mind käis protseduuril saadi ka 10/10. Loodan,et midagi sassi ei aetud. Ja tema siirdamine on ka 29ndal, aga ma ei kuulnud, et ta uuringus osaleks. Raviarst oli meil sama.
Palat on kella 10.20ks juba tühi aga kuna mul kusagile kiiret ei ole, siis vedelen seal edasi. Samas hakkab imelik, kuna enesetunne on tegelikult väga hea, ainult pisut uimane ja kõhus toimuvat valuks ei nimetaks. Pisut tuikab lihtsalt. Aga nii oli juba täna hommikul.
Panen end ka riidesse ja liigun edasi apteegi poole. Kuna enne unustasin ämmakale öelda, et soovin haiguslehte, siis astun ta kabinetist ka läbi. Ta räägib selle üle arstile ja siis kinnitab, et arst teeb hiljem lehe ära. Ehk siis teeb. Töö juurde annan ka teada, et haigusleht 2 päeva olemas on, juhiga rääkisin juba ette ära ja oma öise vahetuse, mis täna pidi olema andsin kolleegile.
Apteegis on kaks inimest juba ees ootamas ja seal läheb üsna palju aega. Valin omale uue B kompleks vitamiini purgi ja vahin niisama ringi. Patsient, kes parasjagu rohte ostab alles alustab süstimisega. Tunnen rohud ära, aga saan ka aru, et tal ei ole esimene IVF, vaid mitmes. Sellegi poolest läheb tal seal jube palju aega. Üks vanem naisterahvas ka veel peale teda ja siis on minu kord oma rohud kätte saada. Koos vitamiinide ja hematogeeniga läheb pea 9 eurot, ravim sealhulas 2,56.
Alla jõudes jõuan hetkeks fuajees istuda kui mees juba raporteerib, et ta on kohe kohal. Võtan jope ja saangi koju ära. Kodus söön ja võtan ennetavalt ka kaks paratsetamooli kohe ära.
Mingeid valusid ma ei tähelda eriti tegelikult, selline veidi punnis tunne on juba mitu päeva ja püsib. Vahel liigutades käivad hetkelised pisikesed valusööstud nagu aegajalt päevade ajal, seega ilmselt ei tule valu ka hiljem. Ainult natuke ebamugav. Narkoosist on ka selline pisut uimase pea tunne, aga iiveldama ei aja.
Seega , mees saadetakse kohe oma protseduurile ja mind juhatab ämmaemand palatisse riietuma. Kuna arst käskis kaasa võtta mehe, t-särgi ja sokid, siis nii saigi. Panen särgi selga ja puhtad sokid ka ja jään oma voodi juurde ootama. Natukese aja pärast tuleb teine ämmaemand ja paneb kanüüli. Pisike torge ja pärast veidi surumise tunne, aga mitte midagi valusat.
Mees saab ka päris kiiresti hakkama ja lubatakse ka minuga koos ootama. Kuigi minu aeg oli 8.30, siis polnud esimene veel 8.20 sissegi läinud. Lubasin mehel tööle ära minna, saan ka üksi kenasti oodatud.
8.40 midagi toodi eelmine inimene välja voodiga aga ta oli ärkvel. Ja ina kohe siis sisse. Ühest uksest sisse koridori, kus sain mütsi ja kitli ning pidin käed des ainega puhtaks tegema. Siis edasi järgmisest uksest otse protseduuri ruumi. Kõik käis nii kiiresti, et ma ei saanud täpselt arugi, kui palju seal inimesi oli, 4-5 kindlasti. Kohe kamandati pukile istuma. Ühelt poolt meesterahvas võttis vasaku käe, et vererõhu aparaat panna ja parema käe võttis naisterahvas ning kohe vist süstis midagi ka kanüüli, sest lagi hakkas keerlema ja kurgus oli narkoosile iseloomulik maitse/tunne. Samal ajal veel pidin korra oma seljaalust kohendama. Puhastati ning pandi peegel, see oli veidi ebamugav ja edasi ma enam ei tea. Järelikult jäin magama.
Äratati, mulle tundus, et kohe kui magama jäin, ja paluti puki kõrval olevale voodile oma jalg tõsta. Ma ei mäleta, et oleksin täielikult ise sinna roninud, ilmselt aidati ikka. Voodiga sõitu ka ei mäleta, aga järgmine hetk olin juba oma kardinataguses ja kuulsin, kui järgmine sisse kutsuti. Kirjutasin mehele, et juba valmis, Kell oli 9.06.
Kohe mu kõrval olijad lasid veel mingit muusikat. Selle naise mees, kes just sisse läks, rääkis kellegagi messengeris, telefon ei olnud hääletu peal ja piiksus seal. Veidi häiris, et nii ebaviisakad olid. Aga võib-olla olen lihtsalt vanamoodne ja usun, et minu tegevused peaksid teise võimalikult vähe häirima. Ja kui tean, et on vaiksem koht ja ma ei ole üksi, siis on alati telefon hääletu peal ja muusikat kuulan klappidest vajadusel. Vanamoodne jah!
Ilmselt olin poolunes aga päris ei maganud, kuigi aeg läks päris kiiresti. Umbes pool tundi hiljem tuli juba ämmaemand mulle mu edasist plaani ja rohte tutvustama. Veidi hiljem võttis kanüüli ka ära ja see ei olnud ka valus. Aga mõni minut peale plaastri panekut hakkas päris tugevalt kipitama ja tulitama.
Pean siis Medrol tablette võtma 5 päeva alates tänasest 4 tükki korraga õhtuti. Alates homme hommikust Progesterooni geel. nagu aru sain, siis seni kaua kuni veretestini.
Valu korral kaks paratsetamooli tabletti korraga. Võib võtta ka No-Spad ja vajadusel Espumisani.
Tulemustest rääkis ka muidugi. Aspireeriti 10 folliikulit ja saadi 10 munarakku. See pidi olema väga hea tulemus. Kuigi UH näitas enamvähem suuruses 14 folliikulit, siis ilmselt arstilt saan üle küsida siirdamise päeval. Aga see ei olegi nii tähtis. 10 munarakku peaks väga hästi olema ja kui esimese korraga ei õnnestu siis on ka külmast hiljem midagi võtta. Loodan, et õnnestub esimese korraga.
Siirdamine on planeeritud mul 29.01 kell 13.00. Siirdatakse 5 päevased blastod. Ravimi uuringu jaoks on ka ette nähtud, et 5 päevased, mitte varajasemad. Pean kohal olema juba kell 9 hommikul ja enne 7 võin süüa juua hiljem mitte. Seega on oodata nälgimist kuni kella 14ni ilmselt.
Huvitav oli see, et naiselt, kes peale mind käis protseduuril saadi ka 10/10. Loodan,et midagi sassi ei aetud. Ja tema siirdamine on ka 29ndal, aga ma ei kuulnud, et ta uuringus osaleks. Raviarst oli meil sama.
Palat on kella 10.20ks juba tühi aga kuna mul kusagile kiiret ei ole, siis vedelen seal edasi. Samas hakkab imelik, kuna enesetunne on tegelikult väga hea, ainult pisut uimane ja kõhus toimuvat valuks ei nimetaks. Pisut tuikab lihtsalt. Aga nii oli juba täna hommikul.
Panen end ka riidesse ja liigun edasi apteegi poole. Kuna enne unustasin ämmakale öelda, et soovin haiguslehte, siis astun ta kabinetist ka läbi. Ta räägib selle üle arstile ja siis kinnitab, et arst teeb hiljem lehe ära. Ehk siis teeb. Töö juurde annan ka teada, et haigusleht 2 päeva olemas on, juhiga rääkisin juba ette ära ja oma öise vahetuse, mis täna pidi olema andsin kolleegile.
Apteegis on kaks inimest juba ees ootamas ja seal läheb üsna palju aega. Valin omale uue B kompleks vitamiini purgi ja vahin niisama ringi. Patsient, kes parasjagu rohte ostab alles alustab süstimisega. Tunnen rohud ära, aga saan ka aru, et tal ei ole esimene IVF, vaid mitmes. Sellegi poolest läheb tal seal jube palju aega. Üks vanem naisterahvas ka veel peale teda ja siis on minu kord oma rohud kätte saada. Koos vitamiinide ja hematogeeniga läheb pea 9 eurot, ravim sealhulas 2,56.
Alla jõudes jõuan hetkeks fuajees istuda kui mees juba raporteerib, et ta on kohe kohal. Võtan jope ja saangi koju ära. Kodus söön ja võtan ennetavalt ka kaks paratsetamooli kohe ära.
Mingeid valusid ma ei tähelda eriti tegelikult, selline veidi punnis tunne on juba mitu päeva ja püsib. Vahel liigutades käivad hetkelised pisikesed valusööstud nagu aegajalt päevade ajal, seega ilmselt ei tule valu ka hiljem. Ainult natuke ebamugav. Narkoosist on ka selline pisut uimase pea tunne, aga iiveldama ei aja.
UH ja Ovitrelle
Vereproov hommikul. Arst on kirjutanud lehele, et 7.30-8.00. Jõuan Ravi tänavale vist 7.40 paiku ja saan numbri 31. Selleks ajaks on minu ees juba üle 30 inimese, uudis. Näen, et vereproovile reaalselt läheb sel hetkel alles number 12. Seega jään peale registreerumist ootama. Ja inimesi tuleb ikka juurde. Õnneks kümmekonna minuti pärast alustab vere võtmisega ka veel teinegi õde, sega hakkab järjekord kiiremini minema. Vereproove ma enam ammu ei karda, aga otseselt peale ka ei vaata kui tehakse. Seal läheb kiiresti, sest võetakse ainult üks katsut. Tulemused siis peaks õhtul arstil juba olemas olema. Kiman koju tagasi, et teha viimane Certrotide süst ja siis koolitusele.
21.01 kell 16.00 arsti visiit UH jaoks. Olen siis süstinud 7 õhtut Gonal-Fi ja 3 hommikut Cetrotide'i. Enesetunne on hea, mingeid vaevusi ei oska välja lugeda ja lähen rõõmsalt arstile.
Olen püüdnud nii palju juua, kui vähegi võimalik, kuid ilmselt pigem ikka liiga vähe, arvestades, et vedeliku väljutamiseks ma väga tihti vajalikku ruumi ei ole kasutanud.
Arst vaatab uuesti haigusloo ja mu plaani ning vereproovi tulemuste pealt arvab, et folliikleid on palju. Kui liiga palju on , siis ei saa ravimiuuringus ka osaleda. Teeb siis kõigepealt ikka UH ära.
Algul nagu arstid mu kuuldes esimese asjana ikka ütlevad, kui ultraheli tegema hakkavad, emakas retroversis või retroversioonis - see ei ole uudis. Siis midagi endomeedrium folliikulises faasis 12 mm - ei tea mida see tähendab. Siis hakkab folliikuleid loendama.
Algul ütleb, vasak vaatab ja toksib arvutil pikka aega ja siis ütleb 13, ma mõtlesin et luges folliikuleid aga siis loeb veel erinevaid numbreid ette ja alla kümne, alla kümne - nii mitu korda. Üks on ka 18 ja mõni veel 16, 13, 15. Siis kontrollib õega, said kokku vist 5 suuremat ja mitu väiksemat. Siis parem ja sealt samamoodi erinevate suurustega ja jälle ports pisemaid. Pärast loen epikriisist, et 7 ja 7. No ilmselt siis veel jõuavad veidi kasvada ka teised järgi. Kuna on nii suured erinevused, siis ei saa kindlasti kauem stimuleerida ja punktsioon läheb 24nda jaanuari peale, nagu algul plaanis oli.
Plaanile siis kirjutab juurde sama päeva ühtuks veel ühe 125 ühikut Gonalit ja järgmiseks hommikuks 1 doosi Certrotide'i. Seega jälle apteeki minek.
Lisaks siis Ovitrelle 250 mg, mis tuleb süstida täpselt 36 tundi enne punktsiooni, seega 22.01 õhtul kell 20.30, kuna punktsioon on 24.01 kell 8.30 hommikul.
24 pean siis kohal olema vähemalt 8.15 ja kaasa käsib arst võtta mehe, öösärgi või suurema T-särgi ja sokid.
Kuna olin nõus ravimiuuringus osalema, siis pean järgmisel päeval veelkord tagasi tulema, et analüüsid anda ja nõusolek ning küsitlus täita. 22. 01 Võetakse 4 katsutit verd ja uriiniproov. Ühtlasi näen oma neljapäevase palati ka ära.
22.01 õhtul siis Ovitrelle süst. Tegu täpselt samasuguse süstliga, nagu Gonal ainult see on roheline. Sees ongi üks doos ehk 250 mg ja see tuleb kõik ära süstida. Jällegi, valus ei ole, kibe ka mitte.
Sellega ka süstimine kõik, rohkem ei ole vaja mul endal midagi teha. 23 on täiesti süstivaba päev.
24.01 hommikul lähme siis mehega kohale ja vaatame kuidas seal asjad käivad. Mees saab oma osa kohe ära anda ja mina siis jään oma ootama ning hiljem siis vaatan enesetunde pealt, kuidas koju lähen. Kas äkki lähen taksoga või bussiga kui enesetunne enamvähem hea on.
21.01 kell 16.00 arsti visiit UH jaoks. Olen siis süstinud 7 õhtut Gonal-Fi ja 3 hommikut Cetrotide'i. Enesetunne on hea, mingeid vaevusi ei oska välja lugeda ja lähen rõõmsalt arstile.
Olen püüdnud nii palju juua, kui vähegi võimalik, kuid ilmselt pigem ikka liiga vähe, arvestades, et vedeliku väljutamiseks ma väga tihti vajalikku ruumi ei ole kasutanud.
Arst vaatab uuesti haigusloo ja mu plaani ning vereproovi tulemuste pealt arvab, et folliikleid on palju. Kui liiga palju on , siis ei saa ravimiuuringus ka osaleda. Teeb siis kõigepealt ikka UH ära.
Algul nagu arstid mu kuuldes esimese asjana ikka ütlevad, kui ultraheli tegema hakkavad, emakas retroversis või retroversioonis - see ei ole uudis. Siis midagi endomeedrium folliikulises faasis 12 mm - ei tea mida see tähendab. Siis hakkab folliikuleid loendama.
Algul ütleb, vasak vaatab ja toksib arvutil pikka aega ja siis ütleb 13, ma mõtlesin et luges folliikuleid aga siis loeb veel erinevaid numbreid ette ja alla kümne, alla kümne - nii mitu korda. Üks on ka 18 ja mõni veel 16, 13, 15. Siis kontrollib õega, said kokku vist 5 suuremat ja mitu väiksemat. Siis parem ja sealt samamoodi erinevate suurustega ja jälle ports pisemaid. Pärast loen epikriisist, et 7 ja 7. No ilmselt siis veel jõuavad veidi kasvada ka teised järgi. Kuna on nii suured erinevused, siis ei saa kindlasti kauem stimuleerida ja punktsioon läheb 24nda jaanuari peale, nagu algul plaanis oli.
Plaanile siis kirjutab juurde sama päeva ühtuks veel ühe 125 ühikut Gonalit ja järgmiseks hommikuks 1 doosi Certrotide'i. Seega jälle apteeki minek.
Lisaks siis Ovitrelle 250 mg, mis tuleb süstida täpselt 36 tundi enne punktsiooni, seega 22.01 õhtul kell 20.30, kuna punktsioon on 24.01 kell 8.30 hommikul.
24 pean siis kohal olema vähemalt 8.15 ja kaasa käsib arst võtta mehe, öösärgi või suurema T-särgi ja sokid.
Kuna olin nõus ravimiuuringus osalema, siis pean järgmisel päeval veelkord tagasi tulema, et analüüsid anda ja nõusolek ning küsitlus täita. 22. 01 Võetakse 4 katsutit verd ja uriiniproov. Ühtlasi näen oma neljapäevase palati ka ära.
22.01 õhtul siis Ovitrelle süst. Tegu täpselt samasuguse süstliga, nagu Gonal ainult see on roheline. Sees ongi üks doos ehk 250 mg ja see tuleb kõik ära süstida. Jällegi, valus ei ole, kibe ka mitte.
Sellega ka süstimine kõik, rohkem ei ole vaja mul endal midagi teha. 23 on täiesti süstivaba päev.
24.01 hommikul lähme siis mehega kohale ja vaatame kuidas seal asjad käivad. Mees saab oma osa kohe ära anda ja mina siis jään oma ootama ning hiljem siis vaatan enesetunde pealt, kuidas koju lähen. Kas äkki lähen taksoga või bussiga kui enesetunne enamvähem hea on.
Cetrotide süstimine
Cetrotide süstimisega alustasin 19.01 hommikul. Plaani järgi siis kolm hommikut järjest enne UHd esmaspäeval. Arst kirjutaskiesialgu kolm karpi mulle.
Vaatasi ka ühe video youtube'ist jälle - selle, kuigi seekord sattusin erinevate vlogerite peale ka ja jäin ka neid veidi vaatama - inglise keelsed siis. Päris huvitav, palju emotsioone on neil ja erinevad lood.
Cetrotide 0,25 mg süstlad:
Vastu 20.01 on veel üks öö vahetus ja pühapäeval siis puhkepäev. Esmaspäeva hommikul varakult vereproovile.
20-21. 01 enesetunne hea.
Vaatasi ka ühe video youtube'ist jälle - selle, kuigi seekord sattusin erinevate vlogerite peale ka ja jäin ka neid veidi vaatama - inglise keelsed siis. Päris huvitav, palju emotsioone on neil ja erinevad lood.
 |
| Kasutatud Cetrotide komplekt |
Cetrotide 0,25 mg süstlad:
- päev 19.01 - süstin esimest korda peale öö vahetust hommikul ehk olen öö otsa üleval olnud. Jälle on hirm. Seda tuleb ise kokku segada. Süstlas on vedelik (vesi) ja pudelikeses pulber. Kaasas kaks nõela, millest suuremaga (kollane) tuleb kõigepealt vedelik pudelisse süstida ja siis oodata kuni see lahustub. Mul läks sinna kohe veidi rohke õhku ja see pulber jäi vedeliku peale ega tahtnud sulada. Kuna raputada ei tohi siis loksutasin ja keerutasin seda õrnalt. Süstalt välja ei võtnud, nii ütles juhend, kuigi video mida vaatasin lubas seda teha. Siis vahetasin nõela, hall on süstimiseks ja see on tegelikult sama pisike kui on Ginali oma, ei midagi hullu. Aga, süstimine on teistmoodi, sellest pisikesest süstlast on see vedelik näha ja tuleb suruda teistmoodi. Valisin süstekoha ja nõla jälle absoluutselt ei tundnud, surusin vedeliku aeglaselt kõhtu ja tõmbasin nõela välja. Pisike tilk tuli sealt süsteaugust välja. Paari hetke pärast tundus selline ebameeldib tunne, mitte just valus aga ebamugav. Lõpetasin selle protseduuri kell 8.20, mässasin seal vist pea pool tundi kokku, ajataju võib magamatusest ka mitte objektiivne olla. Pärast läksin kohe magama. Süstekoht ikka pitsitas ja veidi kiheles. Aga seda lubas ka juhend. 4 tundi hiljem ärgates ei olnud midagi tunda.
- päev 20.01 - süstin jälle peale öö vahetust. Käed värisevad kui segamisea mässan. Aga tunne on kindlam ja süstini jõuan ka hulga kiiremini. Süsti enast jälle absoluutselt ei tunne. Mu kõht on vist tundetu või olen ma sündinud proff, kes teab. Süstin aeglaselt vedeliku kõhtu tõmban süstla välja. Seekord hõõrun veidi süstekohta nagu eile teises videos tehti. Pisut kipitab ja kiheleb. Magama jäädes otsin asendit ja süstekoht on selline ebameeldiv tunne, ei ütleks et valus aga miski annb tunda. Ärgates on jälle kõik korras.
- päev 21.01 - tõusen varem, et minna Ravi tn vereproovi andma sealt tagasi tulles süstin kell 8.39 ja lähen edasi töö juurde koolitusele. Süst jälle valutu ja peale süstimist mudin süstekohta ning pärast ei tunne ka mitte midagi.
- päev 22.01 - lisasüst, mille arst peale eilset visiiti juurde lisas, teen kell 7.31, enne tööle minekut. Taaskord valutu ja peale mudimist jälle midagi ei tunne. Tööl hiljem peeglist näen õrna punast laiku, mis mõni tund hiljem kaob.
Vastu 20.01 on veel üks öö vahetus ja pühapäeval siis puhkepäev. Esmaspäeva hommikul varakult vereproovile.
20-21. 01 enesetunne hea.
Gonal-F 6 päev ja edasi
Kirjutan igapäevaselt üles oma tegevused, mõtted ja enesetunde ja avaldan siis paari päeva kaupa. Ilmselt siis satuvad postitused segamini ja erinevate teemade all on sama päeva kohta juttu.
125RÜ Gonal-F õhtul kella 20 ajal:
Enesetunne kõik päevad väga hea. Ei saa midagi aru. Kõht on ka pigem tavaline, pisut ainult rohkem punnis.
125RÜ Gonal-F õhtul kella 20 ajal:
- 6. päev. 19.01 - süstin enne tööle minekut kella 19.30 ajal. Peale hommikust Cetrotide süsti on jälle väike blokk ees ja kuna süstin nüüd vasakule poole naba, siis on jälle peas tunne, et on valus. Ma ei tea, millal aju aru saab, et ei ole ju tegelikult. Täiesti arusaamatu 😉Aga olen mõistnud, kui nõel mingi nurga all välja tõmmata, siis on ebamugav, kui ilusti otse nagu sisse läks, siis ei tunne miskit. Suts siis kenasti tehtud. Kõhul juba palju pisikesi täpikesi. Verevalumeid mul ei ole õnnestunud tekitada. Kõhul ka tunda, et torgitud kui kogemata suva ajal käega vastu minna.
- 7. päev. 20.01 - süst kella 20.10 ajal. Seekord oli juba väga lihtne. Nagu oleks juba pikemalt kui 7 päeva süstinud. Rinnad ikka tundlikud ja täna veidi kõhus ka pisut pinges tunne.
- 8. päev. 21.01 - süst kell 20.27. Viimane süst. Jällegi täiest valutu.
Ravimi uuring
Reedel helistas arst ja esialgu ehmusin, et midagi on valesti läinud mu raviga. Aga tegelikult ta soovis mulle pakkuda võimalust osaleda ravimi uuringus. Saatis meilile paberid tutvumiseks ning nüüd ma kaalungi ehk on hea mõte osaleda.
Tegu siis ravimi platseebokontrollitud uuringuga, et suurendada IVF protseduuri läbivate naiste rasestumismäära.
"Kliinilised uuringud on vajalikud teadmiste saamiseks või täiendamiseks, kas ravimid, mida pole veel registreeritud, on tõhusad ja ohutud. Vastavalt seadusele tuleb enne uue ravimi registreerimist läbi viia kliinilised uuringud. Uute ravimite arendamine ja kliinilised uuringud toimuvad kooskõlas kehtivate õigusaktide, rahvusvaheliste juhiste ja eetiliste põhimõtetega. Nagu kohalikud seadused nõuavad on käesoleva kliinilise uuringu läbiviimine kooskõlastatud Ravimiametiga ja Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega.
Uuring viiakse läbi umbes 40 Euroopa, Kanada ja Venemaa uurimiskeskuses. Selle uuringu eesmärk on testida, kas ravimi kasutamine aitab parandada rasestumismäära pärast embrüo siirdamise protseduuri. Samuti soovime jätkuvalt välja selgitada selle ravimi ohtust ja kas ravim põhjustab kõrvalnähtusid."
Katsete käigus antakse IVF patsiendile vees lahustuv tablet. Osad katses osalejad saavad ravimit ja teised platseebot. Kes mida saab valib välja robot ja raviarst ei tea ka mida manustati. Hädaolukorras saab arst teha päringu, et selgitada välja, kas oli ravim või mitte.
Üldjuhul midagi erilist juurde ei lisandu. Embrüo siirdamise päeval peab enne protseduuri jooma selle ravimi ja hiljem on siis vereproovid. Olenevalt, kas siirdamine õnnestus või mitte, kestab ka katsetus. Kui rasedus tekib ja elus sünnini välja jõuab, siis päritakse infot sünnitusmajast ja lisaks kui laps on 6 kuune, tuleb täita küsimustik arengu kohta.
Hirmsaid kõrvalnähte ei ole ja kirjas on samad, mida tekitavad kõik teised ravimid, mida nagunii IVFi ajal manustatakse.
Seega miks mitte osaleda, kui see võib tuleviku IVFitajaid aidata.
Tegu siis ravimi platseebokontrollitud uuringuga, et suurendada IVF protseduuri läbivate naiste rasestumismäära.
"Kliinilised uuringud on vajalikud teadmiste saamiseks või täiendamiseks, kas ravimid, mida pole veel registreeritud, on tõhusad ja ohutud. Vastavalt seadusele tuleb enne uue ravimi registreerimist läbi viia kliinilised uuringud. Uute ravimite arendamine ja kliinilised uuringud toimuvad kooskõlas kehtivate õigusaktide, rahvusvaheliste juhiste ja eetiliste põhimõtetega. Nagu kohalikud seadused nõuavad on käesoleva kliinilise uuringu läbiviimine kooskõlastatud Ravimiametiga ja Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega.
Uuring viiakse läbi umbes 40 Euroopa, Kanada ja Venemaa uurimiskeskuses. Selle uuringu eesmärk on testida, kas ravimi kasutamine aitab parandada rasestumismäära pärast embrüo siirdamise protseduuri. Samuti soovime jätkuvalt välja selgitada selle ravimi ohtust ja kas ravim põhjustab kõrvalnähtusid."
Katsete käigus antakse IVF patsiendile vees lahustuv tablet. Osad katses osalejad saavad ravimit ja teised platseebot. Kes mida saab valib välja robot ja raviarst ei tea ka mida manustati. Hädaolukorras saab arst teha päringu, et selgitada välja, kas oli ravim või mitte.
Üldjuhul midagi erilist juurde ei lisandu. Embrüo siirdamise päeval peab enne protseduuri jooma selle ravimi ja hiljem on siis vereproovid. Olenevalt, kas siirdamine õnnestus või mitte, kestab ka katsetus. Kui rasedus tekib ja elus sünnini välja jõuab, siis päritakse infot sünnitusmajast ja lisaks kui laps on 6 kuune, tuleb täita küsimustik arengu kohta.
Hirmsaid kõrvalnähte ei ole ja kirjas on samad, mida tekitavad kõik teised ravimid, mida nagunii IVFi ajal manustatakse.
Seega miks mitte osaleda, kui see võib tuleviku IVFitajaid aidata.
 |
| PETER DAZELEY/GETTY |
Gonal-F ja esimesed 5 päeva süstimist
Olen tänaseks juba 5 päeva Gonal-F'i süstinud, esmaspäevast reedeni.
Iga kord ikka hingan ja valmistun, mõni päev on ühtmoodi ja teine kord teistmoodi.
125RÜ Gonal-F õhtul kella 20 ajal:
Gonalit süstin esialgu 7 päeva. Viimane süst enne UHd on pühapäeva õhtul. Järgmisel visiidil annab arst siis uue plaani edasiseks.
youtube'i video mida vaatasin enne süstima hakkamist, et ämmaka juttu meelde tuletada.
Hommikuseks süstiks on siis Certrotide. Esialgu kolm päeva enne esimest UHd. Aga ilmselt siis kuni punktsioonini välja. Certrodite on ovulatsiooni tagasi hoidmise jaoks.
Enesetunne ei ole kuidagi teistmoodi kui muidu oleks. Selles suhtes on hästi. Hetkel ei tunne ühtegi kõrvalmõju sümptomit. Ainuke ebameeldiv asi on, et pärast süstimist tunnen enda juures rohu lõhna. Ei teagi, kas olen siis riietele ajanud (nädala algusest koduriided samad peale tööd) või reaalselt tuleb see lõhn iga kord mu küljest. Abikaasa ei saa midagi aru. Aga mu nina ongi selline pigem tundlik erinevatele lõhnadele.
Iga kord ikka hingan ja valmistun, mõni päev on ühtmoodi ja teine kord teistmoodi.
125RÜ Gonal-F õhtul kella 20 ajal:
Gonalit süstin esialgu 7 päeva. Viimane süst enne UHd on pühapäeva õhtul. Järgmisel visiidil annab arst siis uue plaani edasiseks.
youtube'i video mida vaatasin enne süstima hakkamist, et ämmaka juttu meelde tuletada.
- päev. 14.01 - süstimine hirmutav ja võtab esialgu julguse kogumiseks aega. Süstin paremale poole naba, nahavoldi olen tugevalt teise käe haardesse võtnud. Olen venitanud kuni kella 20.30ni, pikemalt ei saa, siis ei sobi aeg enam järgmistel päevadel.
- päev. 15.01 - ikka hirmutav, kuigi esimene kord ei olnud ju valus. Süstin nüüd teisele poole naba. Jälle samamoodi hingan hirmu eemale. Teen süsti ära ja pärast jälle tunne, nagu pole ju miskit, miks ma kardan. Kella 20.05 ajal on süst tehtud.
- päev. 16.01 - täna olen kohe julge ja liigutan kiirelt nõela, seekord ütleksin, et on valus. Ilmselt lihtsalt liiga kiiresti torkasin. Juhend ütleb ka, et aeglaselt tuleks seda teha. Torkan nõela täiesti lõppu ja ebamugav on, välja tõmmates on ka nagu veidi valus. Pärast on väike punane täpp järgi.
- päev. 17.01 - süvenen seekord. Süstin aeglaselt ja jälgin, mis teen. Ainuke valuhaistingut tekitav hetk on torge läbi naha, kui nõela edasi liigutada, siis ei tunne mitte midagi. Hoian süstalt rahulikult ja ei suru liiga tugevalt lõpuni vastu nahka, kuid kogu nõel on ikkagi kenasti naha alla viidud. Ootan juba ilusti rohkem kui 5 sekundit, siis kui näidikul juba 0 ees on. Mingit hirmu ei ole. Tõmban nõela välja ja kõik on hästi. Kellaajaks jälle sama mis eelmistel kell 20.05.
- päev. 18.01 - täna õhtul lähen tööle, seega teen süsti tunnikese varem, juba kella 19.10 paiku. Tunnen ennast juba süstides hästi. Täna ei ole üldse midagi tunda, ka torget mitte ja ootan jälle ilusti rohkem kui 5 sekundit, nii igaks juhuks. Ka välja tõmmates ei ole midagi tunda.
Hommikuseks süstiks on siis Certrotide. Esialgu kolm päeva enne esimest UHd. Aga ilmselt siis kuni punktsioonini välja. Certrodite on ovulatsiooni tagasi hoidmise jaoks.
Enesetunne ei ole kuidagi teistmoodi kui muidu oleks. Selles suhtes on hästi. Hetkel ei tunne ühtegi kõrvalmõju sümptomit. Ainuke ebameeldiv asi on, et pärast süstimist tunnen enda juures rohu lõhna. Ei teagi, kas olen siis riietele ajanud (nädala algusest koduriided samad peale tööd) või reaalselt tuleb see lõhn iga kord mu küljest. Abikaasa ei saa midagi aru. Aga mu nina ongi selline pigem tundlik erinevatele lõhnadele.
IVF ja lühike skeem
Ja nüüd alustangi oma kunstliku viljastamise teekonda. Kohe päris algusest peale.
Jaanuari päevad algavad kenasti oodatult 12ndal, seega loomulikul teel jälle ei õnnestunud. Ühest küljest hea tunne, sest siis ei lükku jälle midagi edasi. Detsembri ootamine oli väga kahetisi tundeid tekitav. Ühest küljest ootus, et äkki nüüd viimaks ja teisest küljest, et mul on ju juba IVF'iga plaanid.
14. jaanuar on arsti aeg kell 16.00. Olen selle ja ka järgmise päeva endale tööl vabaks teinud.
Arstile jõuan jälle enne enda aega. Kella kolme ajal olen juba kesklinnas, teen ümber kvartali jalutamisega aega parajaks. Otsustan siiski varem sisse minna, et eesruumis veidi raamatut lugeda.
Käin ka registratuurist läbi. Mulle on siiani selgusetuks jöönud, kas peaksin kohe üles minema või igakord ka registratuurist läbi käima. Registratuuri tädi ütleb, et ikka tuleks registratuuris ka käia. Nad kontrollivad, kas olen iga kolme kuu tagant ikka uuesti 5 eurot maksnud. Kuna esimene kord käisin oktoobris, siis on kolm kuud täis saanud ja maksan oma visiiditasu jälle ära.
Üles jõuan aga ikkagi 20 minutit varem ja saan vaevalt 5 minutit istuda, kui sisse kutsutakse. Meeldiv üllatus, kuna valmistusin jälle pikemalt ootama.
Arst vaatab kiirelt mu haiguslugu ja esiti ei saa arugi, miks ma tulin. Õnneks jõuab kiirelt ree peale ja siis saan oma lühikese skeemi kätte. Mainib iseendale, et samamoodi nagu eelmisega. Tuli vist jah, keegi kabinetist välja, kui ootasin. Annan ka oma täidetud dokumendid ära.
Kohe samal õhtul pean hakkama süstima Gonal-F 'i 125 ühikut. 6-7 päeva hommikul lisaks Certrotide hommikuti ja esmaspäeval, 21.01 hommikul vereanalüüs Ravi tänaval ja lõunal arsti vastuvõtt ning UH.
Arst annab mulle tabeli ja kirjutab sinna kõik vajaliku sisse. Annab kaasa ka nõelte kogumise topsiku, kirjutab retseptid ja soovitab samast majast apteegist läbi kohe käia. Seal pidavat olema kõik vajalikud ravimid ja hea mugav ka. Ütleb, et alustame 125 ühikuga, et see on kõige madalam doos. Vaatab mulle otsa ja nagu küsiks, et mu munasarjad ju reageerivad hästi. Naeratan ja ütlen, et ei oska öelda, pole kogemust olnud. Ilmselt ütleb seda tegelikult selle pärast, et ma olen siiski veel ainult 31 aastane. Selgitab siis ka üle, et see on mu päris esimene IVF'i ring.
Mingit läbivaatust ei toimu ja analüüsid ka kõik oktoobri kuust, ju siis nii peabki. Küsimusi jälle väga ei oska esitada, kuid õnneks arst ütleb ise, et süstid peaks olema enamvähem ühel ajal, aga nii umbes 2 tundi erinevust on ok. See on hea, kuna ma töötan vahetustega. Mõni päev lähen tööle kella 8ks hommikul ja teine päev 20ks õhtul. Seega saan kenasti enam-vähem ühel ajal süstid teha.
Samal õhtul see hirmutav süstimine. Otsustan, et teen süstid ise ja ei hakka meest sellega piinama. Plaanin siis jätta nad kella 20 paiku tegemiseks. Esimesel päeval venitan kella 20.30ni ära.
Vaatan youtub'ist ühe tutvustava video, et ämmaka juttu meelde tuletada ja loen läbi ka Gonaliga kaasas oleva juhendi. Väga põnev ja samas ikka väga hirmus.
Süstal või see suur pliiats ehk pen on sarnane diabeetikute omale, mida olen näinud ja millega tädi ka mu vanaema lõpus süstis.
Asun siis tegutsema nagu just loetud. Algul nõel pen'i külge ja kohe algul peaks sealt tulema üks tilk, aga ma ei näe, et oleks. Kui kõige esimesel süstimisel seda ei ole, siis peab olema õhk ees ja tuleb tegutseda teisiti. Hakkan siis seda juhendit uurima. Keeran väikese doosi edasi ja tilk ilmub, õnneks ei pea siiski eriprotseduuri tegema hakkama.
Seejärel siis doos 125 ühikut peale, kõht antiseptikuga süste kohalt puhtaks, nahk näppude vahele võetud ja ... ei julge. Hingan ikka päris mitu korda sisse välja, enne kui julgen torgata. Kogemata lähen nõelaga naha vastu ja no torkas ju, valus. Veidi aja pärast on julgus kokku võetud ja torkan juba teadlikult. Esiti see torke hetk on tunda, kui nõela edasi liigutada siis ei tunne midagi, mitte midagi. Vajutan nupu alla ja ootan. Juhend ütleb, et tuleb 5 sekundit hoida. Loen mõttes 5ni, aga ilmselgelt kiiremini. Hoian nuppu all kuni nõela kõhunahast välja tõmban. Enne veendusin, et doos on 0i tagasi jooksnud. Tehtud! Minu päris esimene süst. Ja pärast tundub, et polegi nii hullu midagi.
Jaanuari päevad algavad kenasti oodatult 12ndal, seega loomulikul teel jälle ei õnnestunud. Ühest küljest hea tunne, sest siis ei lükku jälle midagi edasi. Detsembri ootamine oli väga kahetisi tundeid tekitav. Ühest küljest ootus, et äkki nüüd viimaks ja teisest küljest, et mul on ju juba IVF'iga plaanid.
14. jaanuar on arsti aeg kell 16.00. Olen selle ja ka järgmise päeva endale tööl vabaks teinud.
Arstile jõuan jälle enne enda aega. Kella kolme ajal olen juba kesklinnas, teen ümber kvartali jalutamisega aega parajaks. Otsustan siiski varem sisse minna, et eesruumis veidi raamatut lugeda.
Käin ka registratuurist läbi. Mulle on siiani selgusetuks jöönud, kas peaksin kohe üles minema või igakord ka registratuurist läbi käima. Registratuuri tädi ütleb, et ikka tuleks registratuuris ka käia. Nad kontrollivad, kas olen iga kolme kuu tagant ikka uuesti 5 eurot maksnud. Kuna esimene kord käisin oktoobris, siis on kolm kuud täis saanud ja maksan oma visiiditasu jälle ära.
Üles jõuan aga ikkagi 20 minutit varem ja saan vaevalt 5 minutit istuda, kui sisse kutsutakse. Meeldiv üllatus, kuna valmistusin jälle pikemalt ootama.
Arst vaatab kiirelt mu haiguslugu ja esiti ei saa arugi, miks ma tulin. Õnneks jõuab kiirelt ree peale ja siis saan oma lühikese skeemi kätte. Mainib iseendale, et samamoodi nagu eelmisega. Tuli vist jah, keegi kabinetist välja, kui ootasin. Annan ka oma täidetud dokumendid ära.
Kohe samal õhtul pean hakkama süstima Gonal-F 'i 125 ühikut. 6-7 päeva hommikul lisaks Certrotide hommikuti ja esmaspäeval, 21.01 hommikul vereanalüüs Ravi tänaval ja lõunal arsti vastuvõtt ning UH.
Arst annab mulle tabeli ja kirjutab sinna kõik vajaliku sisse. Annab kaasa ka nõelte kogumise topsiku, kirjutab retseptid ja soovitab samast majast apteegist läbi kohe käia. Seal pidavat olema kõik vajalikud ravimid ja hea mugav ka. Ütleb, et alustame 125 ühikuga, et see on kõige madalam doos. Vaatab mulle otsa ja nagu küsiks, et mu munasarjad ju reageerivad hästi. Naeratan ja ütlen, et ei oska öelda, pole kogemust olnud. Ilmselt ütleb seda tegelikult selle pärast, et ma olen siiski veel ainult 31 aastane. Selgitab siis ka üle, et see on mu päris esimene IVF'i ring.
Mingit läbivaatust ei toimu ja analüüsid ka kõik oktoobri kuust, ju siis nii peabki. Küsimusi jälle väga ei oska esitada, kuid õnneks arst ütleb ise, et süstid peaks olema enamvähem ühel ajal, aga nii umbes 2 tundi erinevust on ok. See on hea, kuna ma töötan vahetustega. Mõni päev lähen tööle kella 8ks hommikul ja teine päev 20ks õhtul. Seega saan kenasti enam-vähem ühel ajal süstid teha.
Samal õhtul see hirmutav süstimine. Otsustan, et teen süstid ise ja ei hakka meest sellega piinama. Plaanin siis jätta nad kella 20 paiku tegemiseks. Esimesel päeval venitan kella 20.30ni ära.
Vaatan youtub'ist ühe tutvustava video, et ämmaka juttu meelde tuletada ja loen läbi ka Gonaliga kaasas oleva juhendi. Väga põnev ja samas ikka väga hirmus.
Süstal või see suur pliiats ehk pen on sarnane diabeetikute omale, mida olen näinud ja millega tädi ka mu vanaema lõpus süstis.
Asun siis tegutsema nagu just loetud. Algul nõel pen'i külge ja kohe algul peaks sealt tulema üks tilk, aga ma ei näe, et oleks. Kui kõige esimesel süstimisel seda ei ole, siis peab olema õhk ees ja tuleb tegutseda teisiti. Hakkan siis seda juhendit uurima. Keeran väikese doosi edasi ja tilk ilmub, õnneks ei pea siiski eriprotseduuri tegema hakkama.
Seejärel siis doos 125 ühikut peale, kõht antiseptikuga süste kohalt puhtaks, nahk näppude vahele võetud ja ... ei julge. Hingan ikka päris mitu korda sisse välja, enne kui julgen torgata. Kogemata lähen nõelaga naha vastu ja no torkas ju, valus. Veidi aja pärast on julgus kokku võetud ja torkan juba teadlikult. Esiti see torke hetk on tunda, kui nõela edasi liigutada siis ei tunne midagi, mitte midagi. Vajutan nupu alla ja ootan. Juhend ütleb, et tuleb 5 sekundit hoida. Loen mõttes 5ni, aga ilmselgelt kiiremini. Hoian nuppu all kuni nõela kõhunahast välja tõmban. Enne veendusin, et doos on 0i tagasi jooksnud. Tehtud! Minu päris esimene süst. Ja pärast tundub, et polegi nii hullu midagi.
Juhuslikult räägin kogu haigusloo ära
Ootan 14. jaanuari.
Enne muidugi soovitavalt punaseid, mis võiks 11-12 alata. Kui just detsembris õnneks ei läinud, aga ma ei oska absoluutselt oma keha märke lugeda. Seega pigem arvan, et kõik on endine.
Me alustasime nö triibu püüdmisega juba 2016 mai kuus. Enne seda hormonaalseid vahendeid ei kasutanud. Seega pidev ootusärevus juba kaks ja pool aastat.
2013 aasta novembris avastati mu vanaemal pankrease vähk ja see oli kohutav löök. Harjumine mõttega, et siit ei ole tagasiteed ja piinlemise nägemine. Hirmus.
2014 aasta alguses (vist veebruaris) läksin günekoloogi juurde, kuna päevad olid kaks kuud (ma aega enam täpselt ei mäleta) vahele jäänud. Ja rase ma olla ei saanud, vähemalt enda teada mitte. Vahekorrad kõik kaitsevahendeid kasutades ja rasedustest oli ka negatiivne. Seega pidi asi olema millesgi muus. Ja oligi - vereproov näitas kilpnäärme häiret. Naistearst suunas edasi endokrinoloogi juurde. Otsisin siis netist, et kelle juurde peaks minema ja kuhu. Valisin PERHi ja arsti kelle eesnimi on nagu ühel mu tädidest 😉 aga ma ei taha nimesid nimetama hakata. Arst on väga professionaalne ja kui ise oskad küsida, siis võib väga pikalt ja ilmekalt selgitada. Ise rääkima ei kipu, nagu ikka. Aga mulle sobib ja olen tema juures tänaseni.
Aprillis 2014 sain siis lõpuks aja ja diagnoosiks Tür(e)otoksikoos difuusse struumaga, mis see ka ei tähendaks. Lihtsam selgitus oli korralik kilpnäärme ületalitlus. Edasi hakkasin arsti juures käima ja vereproove andma iga kuu aja tagant. Kohe ka 300mg tiotili, mis siis mingi aja peale hakkas vaikselt langema.
Minu sümptomiteks, mille endale alles hiljem teadvustasin:
Kuna vanaema oli sel perioodil pidevalt haiglas ja käisin teda vaatamas peaaegu iga päev, siis tihti saatusid mu enda arsti ajad ja vereproovid ka samasse aega. Vanaema suri aga juulis ja peale seda on siiani üsna ebameeldiv PERHis käia, alati tuletab meelde seda hirmu, mis kogu haiguse kõrvalt läbielamine tekitab. Õnneks see mu enda raviprotsessi väga ei mõjutanud, välja arvatud enesetunne, ma olin vanaemaga väga lähedane.
Käisin iga kuu vereproove andmas ja rohtusid võtsin ka. Oktoobris sõin viimased poolikud tiotili tabletid.
Novembris 2014 andsin siis viimase vereproovi ja kõik oli korras, tagasi alles 6 kuu pärast kontrolli.
Ma ei mäelta, kas tõesti eirasin terve 2015 aasta arste, aga küllap siis nii, sest ühtegi märki analüüside kohta ma tagantjärgi ei leidnud.
Aprill 2016 - perearsti juures analüüsid korras. Alates mai kuust teadlikult siis vahekorrad ilma kaitsevahenditeta. Lootused olid ikka väga suured. Sõbranna just rasestus peale kahte kuud proovimist. Ma arvasin, et ma olen samasugune.
Detsember 2016 - naistearst, analüüsid korras, 6 kuud planeeritud. Arst soovitab foolhapet ja rõõmsat katsetamist, ilma stressamata.
Aprill 2017 - lähen jälle perearstile. Saadab igaks juhuks UH kilpnäärmest tegema ja annab saatekirja endokrinoloogile. Tulemuseks UH kilpnäärmest korras, analüsid ka korras.
Mai 2017 - endokrinooogi aeg, sain jube kiiresti kuna oli arst-resident, mu enda arstile aega ei olnud saada. Aga see endokrinoloog võttis oma tööd väga-väga tõsiselt ja oli tegelikult ka minu arsti õpilane. Sain nii palju uuringuid, mida kunagi varem ei ole tehtud. Käisin ta juures kokku 3 korda 1,5 kuu jooksul erinevate analüüside ja katsete tegemiseks, lisaks ta ise helistas mulle, kui mõni analüüs oli teada või pidin midagi teisiti tegema. Kuna ta aga augustis töö PERHis lõpetas, siis suunas mu enda arsti juurde tagasi.
Juulis analüüsidest: TSH oli kahe kuuga tõusnud 1,79lt 3,46le, muud kilpnäärme näitajad korras. Prolaktiini tase kõrge, seda pidi tõstma näiteks rasedus, mida mul ei olnud või ka hüpofüüsises miski, mille mina kohe kasvajaks nimetasin. Progesterooni ja muude selliste ning anti-mülleri hormoon normis, näit 4,72. AGA prolaktiini taseme tõus ebaselge. Saadeti MRT'le hüpofüüsisest adenoomi otsimiseks, augusti alguses. Kuna mul on olnud alatalitlus siis on minu diagnoosiks elu lõpuni autoimmuunne kilpnäärme haigus. Sellest ja veel TSH 3.46st tingituna määratud alatalitluse rohud, mis peaks TSH näidu alla tooma, aga võivad tekitada ületalitlust või midagi sellist. MRT uuringu tulemused saan juba enda arstilt.
Augustis siis MRT. Ma ei soovita seda googeldada, kuna inimesed on kirjutanud õudusjutte. Aga mulle sobis, ütleksin isegi et see oli väga äge kogemus. Isegi värvaine kanüüli panekut ei tundud ja see oli mu elu esimene kanüül. Uuring ise kestis pea 1,5 tundi, sest noh, tegu ju ikkagi ajuga. Värvaine laskmise ajal oli veidi surve tunnet aga valus ei olnud kusagilt. Klaustrofoobiat ka ei tekkinud. Ja see kopsimine ja kloppimine oli väga äge.
Helistades saan teada, et leiti kolle, mida võib pidada mikroadenoomiks - esimene reaktsioon oli ajuvähk! Aga arst rahustas maha, et ei ei see on ilmselt kaasa sündinud ja kindlasti suurenenud ei ole, aga kuna nüüd uuriti siis tuli välja. Ilmselgelt siis muid sümptomeid mul ei ole. Hüpofüüsi eessagaras paremal väike, umbes 3x4 mm vedelik/vedeliku nivooga kolle. Jälle üks diagnoos juures ja rohud ka.
Augusti lõpus siis uuesti oma endokrinoloogi juurde ja analüüsid. Nende puhul näha ka kiiresti alatalitlusse liikuvat kilpnääret, mistõttu ületalitluse rohud maha võetud ja tõstetud ka bromokriptiini, mis siis hoiab vaos mu mikroadenoomist tulevat suuremat prolaktiini näitu.
Septembris FT4 üle normi ja prolaktiin kõigub normi ülemises otsas. Saan ka ületalitluse rohud peale lisaks ikka bromokriptiin, 2 tabeltti.
Oktoobri vastuvõtu järel jätab võtab kilpnäärme rohult veidi kogust vähemaks.
Novembris kõigepealt naistearst - UH järgi oli näha ka, et ovulatsioon sel kuul toimunud. Soovitab mehe ka arstile saata. Kui mees käinud ja tal korras siis mõne aja pärast võiks mõelda laporoskoopia peale, kuna kilpnääre on endokrinoloogi kontrolli all, siis selles muret ei näe, samuti ka kõrgemas prolaktiini tasemes, kuna rohud hoiavad kontrolli all. Laporoskoopia siis selleks, et oleks kohe lihtsam, kui peaks munajuhadest ummistuse leidma, siis ei ole vaja kahte protseduuri ja saab ka kohe korda teha kõik mis vaja.
Novembri endokrinoloogi analüüsidest selgub, et TSH on nüüd tõusnud normist kõrgemaks, kui varem ei olnud normi alumise piiri lähedalgi ja T4 vastupidi nüüd normi alumise piiri peal - seega normis - vähendab veel kilpnäärme rohtu, kuni poole tabletini. Prolaktiini tase ilusti normi keskel, jätkan 1 tableti võtmisega.
Detsembris juba TSH ka veidi langenud uuesti ja T4 pügala võrra tõusnud. Prolaktiin normis. Arst palub kilpnäärme rohu ära jätta.
Mehe saadan meestekliinikusse detsembris ja saab kõik analüüsid ja rohelise tule jaanuari alguses. Tal on ka kõik korras. Arst küll kirjutab, et kui 6 kuu jooksul ikka ei õnnestu siis tagasi läheks.
Jaanuar 2018 TSH juba normis (tablet ju ära jäetud) ja T4 veidi veel tõusnud, kuid ikka kenasti normi keskel. Prolaktiin normis ja arst otsustab nüüd poole tableti peale minna.
Märtsis käin oma perearstilt kinnitust saamas, et tasub ikka laporoskoopiale minna. Kardsin seda, kuna pole kunagi ühtegi oppi olnud, luumurdu, mitte midagi. Narkoosist tean ainult tarkusehammaste välja tõmbamisel tehtud kohalikku tuimestust.
Aprill 2018 - saan naistearstilt laporoskoopia saatekirja, mu enda arst opereerib. Kuna olen nö algusest peale tema juures käinud ja ta võtab vastu erakas, siis pean ka osaliselt maksma, 250 eurot operatisooni ja majutuse eest.
28.04 siis operatisoon. Hommikul lähen ise kohale autoga ja mees tuleb õhtul järele. Operatsioon läheb arsti sõnul kiiresti. Mul muidugi narkoosi mõjuma hakkamisega probleeme, satun ka pisikesse paanikasse, aga narkoosiarst palub rahulikult hingata ja siis juba ärkan intensiivis või taastuspalatis, ma ei teagi. Kui silmad lahti teen, siis kella järgi paar tundi möödas. Vaatan kuidas patsiente tuuakse ja kõik veel narkoosis magavad. Seal tehakse igasugu iluprotseduure ka, seega seal erinevat rahvast.
Kui tavapalatisse sõidutatakse, siis mõne aja pärast tuleb arst ja räägib, et kõik on korras. Munajuhad on läbitavad ja midagi ei leidnud, mõtlen siis tsüste või koldeid või mida iganes sealt leida saab.
Õhtul saan koju kahe augu võrra rikkamana. Üks naba peal, mille tõttu jään oma nabarõngast ilma ning teine paremal värvli kohal - see ilmselt aastatega kaob päris nähtamatuks. Naba oma ilmselt jääb.
Mai 2018 saan naistearstilt soovituse nüüd 6 kuud proovida. Kuna nad lasid munajuhadest ainet läbi, siis on paar kuud kõrgem tõenäosus rasedaks jääda. Njah! Aa, ja saan ka teada, et emakas ja emakakael on mul pea samapikad, tavaliselt on kael 2/3 emakast, seega mingi patoloogia mul ikkagi on. Lisaks sellele, et emakas on tahapoole kaldu.
Mais siis ka endokrinoloogi vastuvõtul. TSH jälle langenud ja T4 tõuseb, varsti jälle ülemise normi juures. Prolaktiin kõigub seal normi keskel endiselt - võtan pool tabeltti. Uus vastuvõtt sügisel.
Mais käin ka puukensefaliidi vaktsiini saamas - see vist on nüüd juba 3 või 4 süst.
Oktoobri alguses siis, nagu eelnevas postituses kirjutasin, olen endale saanud aja ITK viljatusravikeskusesse Tõnismäel.
Oktoobris veel ka sügisene endokrinoloogi kontroll. TSH jälle veidi langenud aga normi sees, T4 sama mis kevadel, seega huuh! Prolaktiin tugevalt üle normi. Ma ise tean selle põhjust, mul sai bromokriptiin otsa augusti lõpus ja september jäi täielikult vahele, seega ilmselt sealt see tulem. Arstile ei julge öelda, et nii palju vahele jäi seega luiskan et 2-3 nädalat oli rohi otsas. Ta kirjutab mulle uue retsepti ja alustan uuesti pole tabletiga, nagu ta mulle ütles. Kohe peale alustamist juba esimesel ööl ei ole und ja vähkren. Paari ööga aga keha saab jälle aru, et see on tema normaalsus ja kõik läheb normi. Hiljem digiloost lugedes näen, et arst on kirjutanud, et võiks ka võtta 1 tableti aga kuna ta mulle seda ei ütle, siis võtan ikka pool. Ühele tabletile tõstan detsembri teises pooles. Samas viljatusravi arst ei arvanud sellest näidust midagi ja ütles, et võtku ma edasi nii nagu varem. Seega ei teagi ehk järgmisel visiidil siis selgub, palju võtma pean.
Novembris käin ka ikkagi oma naistearsti juures - kindluse mõttes. Ma ju läksin enne ITKsse, kui tema vastuvõtule ja ei teagi, mis ta järgmiseks oleks soovitanud. Samas 2,5 aastat ju oodanud. Igatahes, ta oli positiivne ja tegi ikkagi ka UH - jällegi kõik sama emakas retroversis ehk tahapoole kaldu. Leiab emaka tagant väikese vedeliku kolde, see siis peaks näitama, et ovulatsioon on toimunud aga kindel ei saa olla. Äpi järgi alles peaks tulema, Seega kahtlus, et äkki ei olnud sel kuul. Mainin ka, et testidega ma hakkama ei saa, ehk on ovulatsioon nii piiratud ajal siis - ei tea.
Soovib edu ja kui IVF õnnestub ja beebi ülevaatamist vaja siis kindlasti tagasi tuleksin. Aga mulle väga meeldib mu arst, seega kunagi kindlasti siis ikka tagasi.
Sai sellest alles haiguslugu 😊
Enne muidugi soovitavalt punaseid, mis võiks 11-12 alata. Kui just detsembris õnneks ei läinud, aga ma ei oska absoluutselt oma keha märke lugeda. Seega pigem arvan, et kõik on endine.
Me alustasime nö triibu püüdmisega juba 2016 mai kuus. Enne seda hormonaalseid vahendeid ei kasutanud. Seega pidev ootusärevus juba kaks ja pool aastat.
2013 aasta novembris avastati mu vanaemal pankrease vähk ja see oli kohutav löök. Harjumine mõttega, et siit ei ole tagasiteed ja piinlemise nägemine. Hirmus.
2014 aasta alguses (vist veebruaris) läksin günekoloogi juurde, kuna päevad olid kaks kuud (ma aega enam täpselt ei mäleta) vahele jäänud. Ja rase ma olla ei saanud, vähemalt enda teada mitte. Vahekorrad kõik kaitsevahendeid kasutades ja rasedustest oli ka negatiivne. Seega pidi asi olema millesgi muus. Ja oligi - vereproov näitas kilpnäärme häiret. Naistearst suunas edasi endokrinoloogi juurde. Otsisin siis netist, et kelle juurde peaks minema ja kuhu. Valisin PERHi ja arsti kelle eesnimi on nagu ühel mu tädidest 😉 aga ma ei taha nimesid nimetama hakata. Arst on väga professionaalne ja kui ise oskad küsida, siis võib väga pikalt ja ilmekalt selgitada. Ise rääkima ei kipu, nagu ikka. Aga mulle sobib ja olen tema juures tänaseni.
Aprillis 2014 sain siis lõpuks aja ja diagnoosiks Tür(e)otoksikoos difuusse struumaga, mis see ka ei tähendaks. Lihtsam selgitus oli korralik kilpnäärme ületalitlus. Edasi hakkasin arsti juures käima ja vereproove andma iga kuu aja tagant. Kohe ka 300mg tiotili, mis siis mingi aja peale hakkas vaikselt langema.
Minu sümptomiteks, mille endale alles hiljem teadvustasin:
- pisike kaalukaotus - ei pannud seda tähele, kuna nagunii kaalusin pikemat aeg 48-50 kg (olen 164 cm pikk, seega koguaeg alakaalus olnud ja olin 2014 aastal 27 aastane),
- haprad juuksed - samuti koguaeg olnud,
- sooletegevuse kiirenemine (ka kõhulahtisus) - minu niigi kiire ainevahetus oli tõesti veel kiirem,
- ebaregulaarne või ära jäänud menstruatsioon - muidu mul väga regulaarne, siis jäi korraga hoopis ära,
- südamekloppimine - tundsin aga ei osanud seostada,
- lihaskrambid - samuti juba lapsepõlvest olemas,
- higistamine ja niiske nahk - tundsin ja kahjuks need on siiani alles,
- käte värisemine - ka tundsin, aga arvasin, et ebaregulaarne toitumine vm, ka siiani olemas,
- ootamatud tühja kõhu või suhrupuuduse tunded - väga tugev nõrkuse tunne ja pm kohe on vaja midagi süüa,
- närvilisus, kerge ärritus - see oli ka nagu tavaline, ei saanud muutusest aru.
Kuna vanaema oli sel perioodil pidevalt haiglas ja käisin teda vaatamas peaaegu iga päev, siis tihti saatusid mu enda arsti ajad ja vereproovid ka samasse aega. Vanaema suri aga juulis ja peale seda on siiani üsna ebameeldiv PERHis käia, alati tuletab meelde seda hirmu, mis kogu haiguse kõrvalt läbielamine tekitab. Õnneks see mu enda raviprotsessi väga ei mõjutanud, välja arvatud enesetunne, ma olin vanaemaga väga lähedane.
Käisin iga kuu vereproove andmas ja rohtusid võtsin ka. Oktoobris sõin viimased poolikud tiotili tabletid.
Novembris 2014 andsin siis viimase vereproovi ja kõik oli korras, tagasi alles 6 kuu pärast kontrolli.
Ma ei mäelta, kas tõesti eirasin terve 2015 aasta arste, aga küllap siis nii, sest ühtegi märki analüüside kohta ma tagantjärgi ei leidnud.
Aprill 2016 - perearsti juures analüüsid korras. Alates mai kuust teadlikult siis vahekorrad ilma kaitsevahenditeta. Lootused olid ikka väga suured. Sõbranna just rasestus peale kahte kuud proovimist. Ma arvasin, et ma olen samasugune.
Detsember 2016 - naistearst, analüüsid korras, 6 kuud planeeritud. Arst soovitab foolhapet ja rõõmsat katsetamist, ilma stressamata.
Aprill 2017 - lähen jälle perearstile. Saadab igaks juhuks UH kilpnäärmest tegema ja annab saatekirja endokrinoloogile. Tulemuseks UH kilpnäärmest korras, analüsid ka korras.
Mai 2017 - endokrinooogi aeg, sain jube kiiresti kuna oli arst-resident, mu enda arstile aega ei olnud saada. Aga see endokrinoloog võttis oma tööd väga-väga tõsiselt ja oli tegelikult ka minu arsti õpilane. Sain nii palju uuringuid, mida kunagi varem ei ole tehtud. Käisin ta juures kokku 3 korda 1,5 kuu jooksul erinevate analüüside ja katsete tegemiseks, lisaks ta ise helistas mulle, kui mõni analüüs oli teada või pidin midagi teisiti tegema. Kuna ta aga augustis töö PERHis lõpetas, siis suunas mu enda arsti juurde tagasi.
Juulis analüüsidest: TSH oli kahe kuuga tõusnud 1,79lt 3,46le, muud kilpnäärme näitajad korras. Prolaktiini tase kõrge, seda pidi tõstma näiteks rasedus, mida mul ei olnud või ka hüpofüüsises miski, mille mina kohe kasvajaks nimetasin. Progesterooni ja muude selliste ning anti-mülleri hormoon normis, näit 4,72. AGA prolaktiini taseme tõus ebaselge. Saadeti MRT'le hüpofüüsisest adenoomi otsimiseks, augusti alguses. Kuna mul on olnud alatalitlus siis on minu diagnoosiks elu lõpuni autoimmuunne kilpnäärme haigus. Sellest ja veel TSH 3.46st tingituna määratud alatalitluse rohud, mis peaks TSH näidu alla tooma, aga võivad tekitada ületalitlust või midagi sellist. MRT uuringu tulemused saan juba enda arstilt.
Augustis siis MRT. Ma ei soovita seda googeldada, kuna inimesed on kirjutanud õudusjutte. Aga mulle sobis, ütleksin isegi et see oli väga äge kogemus. Isegi värvaine kanüüli panekut ei tundud ja see oli mu elu esimene kanüül. Uuring ise kestis pea 1,5 tundi, sest noh, tegu ju ikkagi ajuga. Värvaine laskmise ajal oli veidi surve tunnet aga valus ei olnud kusagilt. Klaustrofoobiat ka ei tekkinud. Ja see kopsimine ja kloppimine oli väga äge.
Helistades saan teada, et leiti kolle, mida võib pidada mikroadenoomiks - esimene reaktsioon oli ajuvähk! Aga arst rahustas maha, et ei ei see on ilmselt kaasa sündinud ja kindlasti suurenenud ei ole, aga kuna nüüd uuriti siis tuli välja. Ilmselgelt siis muid sümptomeid mul ei ole. Hüpofüüsi eessagaras paremal väike, umbes 3x4 mm vedelik/vedeliku nivooga kolle. Jälle üks diagnoos juures ja rohud ka.
Augusti lõpus siis uuesti oma endokrinoloogi juurde ja analüüsid. Nende puhul näha ka kiiresti alatalitlusse liikuvat kilpnääret, mistõttu ületalitluse rohud maha võetud ja tõstetud ka bromokriptiini, mis siis hoiab vaos mu mikroadenoomist tulevat suuremat prolaktiini näitu.
Septembris FT4 üle normi ja prolaktiin kõigub normi ülemises otsas. Saan ka ületalitluse rohud peale lisaks ikka bromokriptiin, 2 tabeltti.
Oktoobri vastuvõtu järel jätab võtab kilpnäärme rohult veidi kogust vähemaks.
Novembris kõigepealt naistearst - UH järgi oli näha ka, et ovulatsioon sel kuul toimunud. Soovitab mehe ka arstile saata. Kui mees käinud ja tal korras siis mõne aja pärast võiks mõelda laporoskoopia peale, kuna kilpnääre on endokrinoloogi kontrolli all, siis selles muret ei näe, samuti ka kõrgemas prolaktiini tasemes, kuna rohud hoiavad kontrolli all. Laporoskoopia siis selleks, et oleks kohe lihtsam, kui peaks munajuhadest ummistuse leidma, siis ei ole vaja kahte protseduuri ja saab ka kohe korda teha kõik mis vaja.
Novembri endokrinoloogi analüüsidest selgub, et TSH on nüüd tõusnud normist kõrgemaks, kui varem ei olnud normi alumise piiri lähedalgi ja T4 vastupidi nüüd normi alumise piiri peal - seega normis - vähendab veel kilpnäärme rohtu, kuni poole tabletini. Prolaktiini tase ilusti normi keskel, jätkan 1 tableti võtmisega.
Detsembris juba TSH ka veidi langenud uuesti ja T4 pügala võrra tõusnud. Prolaktiin normis. Arst palub kilpnäärme rohu ära jätta.
Mehe saadan meestekliinikusse detsembris ja saab kõik analüüsid ja rohelise tule jaanuari alguses. Tal on ka kõik korras. Arst küll kirjutab, et kui 6 kuu jooksul ikka ei õnnestu siis tagasi läheks.
Jaanuar 2018 TSH juba normis (tablet ju ära jäetud) ja T4 veidi veel tõusnud, kuid ikka kenasti normi keskel. Prolaktiin normis ja arst otsustab nüüd poole tableti peale minna.
Märtsis käin oma perearstilt kinnitust saamas, et tasub ikka laporoskoopiale minna. Kardsin seda, kuna pole kunagi ühtegi oppi olnud, luumurdu, mitte midagi. Narkoosist tean ainult tarkusehammaste välja tõmbamisel tehtud kohalikku tuimestust.
Aprill 2018 - saan naistearstilt laporoskoopia saatekirja, mu enda arst opereerib. Kuna olen nö algusest peale tema juures käinud ja ta võtab vastu erakas, siis pean ka osaliselt maksma, 250 eurot operatisooni ja majutuse eest.
28.04 siis operatisoon. Hommikul lähen ise kohale autoga ja mees tuleb õhtul järele. Operatsioon läheb arsti sõnul kiiresti. Mul muidugi narkoosi mõjuma hakkamisega probleeme, satun ka pisikesse paanikasse, aga narkoosiarst palub rahulikult hingata ja siis juba ärkan intensiivis või taastuspalatis, ma ei teagi. Kui silmad lahti teen, siis kella järgi paar tundi möödas. Vaatan kuidas patsiente tuuakse ja kõik veel narkoosis magavad. Seal tehakse igasugu iluprotseduure ka, seega seal erinevat rahvast.
Kui tavapalatisse sõidutatakse, siis mõne aja pärast tuleb arst ja räägib, et kõik on korras. Munajuhad on läbitavad ja midagi ei leidnud, mõtlen siis tsüste või koldeid või mida iganes sealt leida saab.
Õhtul saan koju kahe augu võrra rikkamana. Üks naba peal, mille tõttu jään oma nabarõngast ilma ning teine paremal värvli kohal - see ilmselt aastatega kaob päris nähtamatuks. Naba oma ilmselt jääb.
Mai 2018 saan naistearstilt soovituse nüüd 6 kuud proovida. Kuna nad lasid munajuhadest ainet läbi, siis on paar kuud kõrgem tõenäosus rasedaks jääda. Njah! Aa, ja saan ka teada, et emakas ja emakakael on mul pea samapikad, tavaliselt on kael 2/3 emakast, seega mingi patoloogia mul ikkagi on. Lisaks sellele, et emakas on tahapoole kaldu.
Mais siis ka endokrinoloogi vastuvõtul. TSH jälle langenud ja T4 tõuseb, varsti jälle ülemise normi juures. Prolaktiin kõigub seal normi keskel endiselt - võtan pool tabeltti. Uus vastuvõtt sügisel.
Mais käin ka puukensefaliidi vaktsiini saamas - see vist on nüüd juba 3 või 4 süst.
Oktoobri alguses siis, nagu eelnevas postituses kirjutasin, olen endale saanud aja ITK viljatusravikeskusesse Tõnismäel.
Oktoobris veel ka sügisene endokrinoloogi kontroll. TSH jälle veidi langenud aga normi sees, T4 sama mis kevadel, seega huuh! Prolaktiin tugevalt üle normi. Ma ise tean selle põhjust, mul sai bromokriptiin otsa augusti lõpus ja september jäi täielikult vahele, seega ilmselt sealt see tulem. Arstile ei julge öelda, et nii palju vahele jäi seega luiskan et 2-3 nädalat oli rohi otsas. Ta kirjutab mulle uue retsepti ja alustan uuesti pole tabletiga, nagu ta mulle ütles. Kohe peale alustamist juba esimesel ööl ei ole und ja vähkren. Paari ööga aga keha saab jälle aru, et see on tema normaalsus ja kõik läheb normi. Hiljem digiloost lugedes näen, et arst on kirjutanud, et võiks ka võtta 1 tableti aga kuna ta mulle seda ei ütle, siis võtan ikka pool. Ühele tabletile tõstan detsembri teises pooles. Samas viljatusravi arst ei arvanud sellest näidust midagi ja ütles, et võtku ma edasi nii nagu varem. Seega ei teagi ehk järgmisel visiidil siis selgub, palju võtma pean.
Novembris käin ka ikkagi oma naistearsti juures - kindluse mõttes. Ma ju läksin enne ITKsse, kui tema vastuvõtule ja ei teagi, mis ta järgmiseks oleks soovitanud. Samas 2,5 aastat ju oodanud. Igatahes, ta oli positiivne ja tegi ikkagi ka UH - jällegi kõik sama emakas retroversis ehk tahapoole kaldu. Leiab emaka tagant väikese vedeliku kolde, see siis peaks näitama, et ovulatsioon on toimunud aga kindel ei saa olla. Äpi järgi alles peaks tulema, Seega kahtlus, et äkki ei olnud sel kuul. Mainin ka, et testidega ma hakkama ei saa, ehk on ovulatsioon nii piiratud ajal siis - ei tea.
Soovib edu ja kui IVF õnnestub ja beebi ülevaatamist vaja siis kindlasti tagasi tuleksin. Aga mulle väga meeldib mu arst, seega kunagi kindlasti siis ikka tagasi.
Sai sellest alles haiguslugu 😊
Detsember 2018
Kuna viimastel kuudel on päevad alanud paar päeva varem kui äpp näitab, siis ootan pikisilmi nende algust.
Ämmaka visiit on 17.12, päevad peaks hakkama 11.12. Pean detsembri alguses kindlasti arstile kirjutama, et jaanuarisse aeg saada. Mõtlen, et ootan kui päevad hakkavad, on kindlam. Kuna enesetunne on selline teistmoodi veidi, siis teen 11.12 õhtul igaks juhuks testi. Negatiivne!
Järgmisel hommikul kirjutan arstile, et päevad ei ole veel alanud aga peaks iga hetk hakkama. Lisan ka väljavõtte senistest perioodidest:
Ämmaka visiit on 17.12, päevad peaks hakkama 11.12. Pean detsembri alguses kindlasti arstile kirjutama, et jaanuarisse aeg saada. Mõtlen, et ootan kui päevad hakkavad, on kindlam. Kuna enesetunne on selline teistmoodi veidi, siis teen 11.12 õhtul igaks juhuks testi. Negatiivne!
Järgmisel hommikul kirjutan arstile, et päevad ei ole veel alanud aga peaks iga hetk hakkama. Lisan ka väljavõtte senistest perioodidest:
03.07 - 25 päeva
28.07 - 30 päeva
27.08 - 27 päeva
23.09 - 25 päeva
18.10 - 27 päeva
14.11 - ? päeva (32 päeva)
28.07 - 30 päeva
27.08 - 27 päeva
23.09 - 25 päeva
18.10 - 27 päeva
14.11 - ? päeva (32 päeva)
Küsin kas ämmaka juurde süstimise õpetusse ka saan?Ja ikka ootan edasi. Arst vastab järgmise päeva pealelõunal. Et pani mulle vastuvõtuks aja 14.01.2019. Arst palub järgmisel ämmaka visiidil talt süstimise kohta küsida. Teen siis nii. Päevad ei ole ikka hakanud.
Ükspäev helistan ka registratuuri ja panen mehele analüüsideks aja. Detsembri teise poolde. Teiselt poolt toru vastatakse, et pikad pühad on ju. Saab pakkuda 21 ja 28. Arvan, et 21 on piisavalt detsembri teine pool. Nii siis jääb. Ütlen mehele ka ja pean siis temaga kaasa minema. 💗 Eelmisel aastal ma ei käinud, kuna siis ta käis meestekliinikus kesklinnas. Sissepääs oli apteegi kaudu, nagu mingi sala värk.
Täidan ka arstilt saadud paberid/nõusoleku vormid.
Täidan ka arstilt saadud paberid/nõusoleku vormid.
15 vastu 16ndat olen teises järjestikuses öö vahetuses kui hommiku poole pissipausil mitte nii oodatud punased kohal on. Mens jäi 7 päeva hiljaks - rekord. Kui välja jätta mõne aasta tagune aeg, kui mitu kuud vahele jäi ja kilpnäärme alatalitlus avastati. Seega loomulikul teel taaskord ei õnnestunud.
16.12 on pühapäev ja ei saa ämmaka visiiti sel päeval tühistada. Kohe 17 hommikul helistan ITK viljatusravi osakonna infoliinile ja uurin, kas peaks kohe aja edasi lükkama. Naisterahvas teiselt poolt toru arvab, et mitte. Äkki vaja mingeid analüüse muid kirja panna või miskit küsida. Seega lähen kohale. Nagu ette tean, siis midagi ju teha ei saa, seega paar küsimuse vastust ja uus ämmaka aeg 28.12, kuna kes teab kaua siis nüüd veritseb. Räägin ka uuesti oma murest süstimise kohta, et pole veel näidatud, aga jaanuaris juba hakkab peale. Vaatab siis pikalt ja pakub 21.12, seepeale ütlen, et peangi samal päeval nagunii tulema, kuna mees tuleb analüüse andma. Mehel aeg kell 10 ja mulle siis ämmaka juurde kell 11.20. Varem ei ole aega. Ja kuna jälle küsin mehe kohta, siis ämmakas soovitab ka tema süstimisnõustamisele kaasa võtta.
21.12 lähme hommikul kohale. Meile tüüpiliselt tunduvalt varem kui vaja. Seega mees saab kohe 9.40 juba omi asju ajama minna. Kõigepealt privaattuba, siis vereproov ja nagu ma teda hoiatasin ka pissiproov. See vajab paar topsitäit vett. Ootealal on õnneks veeaparaat olemas. Sammume siis neljandalt korruselt esimesele, et analüüsid anda. See kõik käib väga kiiresti. Tõnismäel ei paista verekabinetis erilist järjekorda olevat, nagu Magdaleenas on.
Seega oleme peale 15 minutit valmis. Kuna ämmaka vastuvõtuni on ikka väga palju aega, siis viidame veidi aega apteegis jalutades.
Neljandal ootame veel umbes 20 minutit kui ämmakas lubab varem sisse minna.
Süstimine - tundub kohutav. Arvestades, et ma lapsepõlves paaniline nõelte kartja olin ja arstitädi kabinetis alati draamat korraldasin kui klassiga kambakesi vaktsiine käisime saamas. Tänaseks olen muidugi juba tänu igakuistele vereproovidele torkimisega harjunud. Hirmus on ikka - ise peab ju ennast torkama. Aga enne teada ei saa kui mõni juba tehtud on.
Kuulame kahekesi jutu ära, mees on seekord veidi uudishimulikum. Kolm erinevat süsti tutvustatakse ja proovin kunstkõhu lapikese peal, kuidas see käib. Hea, et mul veidi volte on tekkinud kõhule 😊 Aga eks näis, kas see aitab ka.
Ämmakas pakub, et vaataks, äkki saab analüüsid ikka ära võtta ja siis ei pea 28.12 enam tagasi tulema. Veab, pm on punased möödas ja võtab kõik vajalikud analüüsid ja PAP testi ka. Kui midagi on normist väljas, siis helistab peale analüüsi tulemuste saabumist.
Autosse jalutades arvab mees, et on ikka paras jamamine kogu see asi. Nii palju enese piinamist. Mina ainult loodan, et see kõik seda väärt oleks. Teadmata viljatus - palju parem oleks kui teaks kindlalt, milles probleem on.
Neljandal ootame veel umbes 20 minutit kui ämmakas lubab varem sisse minna.
Süstimine - tundub kohutav. Arvestades, et ma lapsepõlves paaniline nõelte kartja olin ja arstitädi kabinetis alati draamat korraldasin kui klassiga kambakesi vaktsiine käisime saamas. Tänaseks olen muidugi juba tänu igakuistele vereproovidele torkimisega harjunud. Hirmus on ikka - ise peab ju ennast torkama. Aga enne teada ei saa kui mõni juba tehtud on.
Kuulame kahekesi jutu ära, mees on seekord veidi uudishimulikum. Kolm erinevat süsti tutvustatakse ja proovin kunstkõhu lapikese peal, kuidas see käib. Hea, et mul veidi volte on tekkinud kõhule 😊 Aga eks näis, kas see aitab ka.
Ämmakas pakub, et vaataks, äkki saab analüüsid ikka ära võtta ja siis ei pea 28.12 enam tagasi tulema. Veab, pm on punased möödas ja võtab kõik vajalikud analüüsid ja PAP testi ka. Kui midagi on normist väljas, siis helistab peale analüüsi tulemuste saabumist.
Autosse jalutades arvab mees, et on ikka paras jamamine kogu see asi. Nii palju enese piinamist. Mina ainult loodan, et see kõik seda väärt oleks. Teadmata viljatus - palju parem oleks kui teaks kindlalt, milles probleem on.
November 2018
5.11 teine arsti visiit.
Seekordne on hulga informatiivsem. Olen ju juba ämmaemandaga kohtunud. Vereanalüüsid on tehtud. Need on muide kõik korras. Tegelikult on ka vitamiinid normi piires, aga arst palub hakata kindlasti võtma D vitamiini, mida ma juba teen, lisaks ka B kompleksi ja foolhapet. Lisaks ka bromokriptiin nii nagu siiani olen tarbinud. Paberite järgi 1 tbl, kuid tegelikult 0,5 nagu endokrinoloog mulle ütles. Peaksin siis 1 tbl peale tõstma?
Kuna selleks ajaks olen juba ennast kohati "ületargaks" googeldanud, siis enne visiiti võtan juba B kompleksi koos Q10ga ja mingit spetsiaalset enne viljastusperioodi mõeldud kallist vitamiini, mis sisaldab muu hulgas ka foolhapet ja kõiki B grupi vitamiine. Samasisulise olen ka mehele ostnud, spermatosoidi piltidega. Vastikult suured kapseltabletid, väga ebameeldiv on neelata.
Seda aga arstile ei ütle, kavatsen need lõpuni süüa ja siis ainult B kompleksi muretseda.
Poole visiidi ajal teatab arst aga, et tõstame IVFi jaanuarisse, kuna ta ise läheb veebruaris puhkama. Uurib, kas olen jaanuaris Eestis ja ei plaani kuhugi reisida või lennata. Kuna meil igasugused plaanid tekivad tavaliselt hetke ajel, siis jaanuarisse meil veel novembris plaane ei ole.
Saab kokku lepitud, et kirjutan detsembri alguses, kui päevad hakkavad. Peaksid siis mobiiliäpi andmetel hakkama 11. detsember. Analüüside võtmiseks saan aja ka ämmaka juurde 17.12, siis peaks mens läbi olema.
Pean mehele analüüsideks aja panema detsembri teise poolde, kuna Haigekassa jaoks peavad ka tema analüüsid olema mitte vanemad kui 3 kuud, oli vist nii.
Nüüd oleme juba aegajalt õhtuti IVFi arutanud ja mõttega harjunud. Me oleme valmis. Kaks aastat ja sitse kuud isetegevust ei ole tulemust toonud.
Seekordne on hulga informatiivsem. Olen ju juba ämmaemandaga kohtunud. Vereanalüüsid on tehtud. Need on muide kõik korras. Tegelikult on ka vitamiinid normi piires, aga arst palub hakata kindlasti võtma D vitamiini, mida ma juba teen, lisaks ka B kompleksi ja foolhapet. Lisaks ka bromokriptiin nii nagu siiani olen tarbinud. Paberite järgi 1 tbl, kuid tegelikult 0,5 nagu endokrinoloog mulle ütles. Peaksin siis 1 tbl peale tõstma?
Kuna selleks ajaks olen juba ennast kohati "ületargaks" googeldanud, siis enne visiiti võtan juba B kompleksi koos Q10ga ja mingit spetsiaalset enne viljastusperioodi mõeldud kallist vitamiini, mis sisaldab muu hulgas ka foolhapet ja kõiki B grupi vitamiine. Samasisulise olen ka mehele ostnud, spermatosoidi piltidega. Vastikult suured kapseltabletid, väga ebameeldiv on neelata.
Seda aga arstile ei ütle, kavatsen need lõpuni süüa ja siis ainult B kompleksi muretseda.
Poole visiidi ajal teatab arst aga, et tõstame IVFi jaanuarisse, kuna ta ise läheb veebruaris puhkama. Uurib, kas olen jaanuaris Eestis ja ei plaani kuhugi reisida või lennata. Kuna meil igasugused plaanid tekivad tavaliselt hetke ajel, siis jaanuarisse meil veel novembris plaane ei ole.
Saab kokku lepitud, et kirjutan detsembri alguses, kui päevad hakkavad. Peaksid siis mobiiliäpi andmetel hakkama 11. detsember. Analüüside võtmiseks saan aja ka ämmaka juurde 17.12, siis peaks mens läbi olema.
Pean mehele analüüsideks aja panema detsembri teise poolde, kuna Haigekassa jaoks peavad ka tema analüüsid olema mitte vanemad kui 3 kuud, oli vist nii.
Nüüd oleme juba aegajalt õhtuti IVFi arutanud ja mõttega harjunud. Me oleme valmis. Kaks aastat ja sitse kuud isetegevust ei ole tulemust toonud.
Oktoober 2018
9. oktoober on minu esimene visiit viljatusravi arsti juurde ITKs.
Olen kogunud ennast mitu-mitu kuud, enne kui teen kõne, et broneerida arsti aeg. Üllataval kombel saan aja 2 nädala pärast. Olin valmis mitu kuud ootama.
Enne visiiti ei oska midagi mõelda ega oodata. Ilmselt tavapärane günekoloogi vastuvõtt (kus ma oma 31 eluaasta jooksul veel liiga palju käinud ei ole). Minu esimene naistearsti vastuvõtt oli üldse kui olin 20 vist.
Ukse taga pidin ootama vähemalt 20 minutit oma ajast üle. Sisse kutsus õde ja arst ootas ees, nina arvutis. Uuris, mis minuga siiani korda saadetud oli ja küsis ka küsimusi juurde. Tegelikult füüsiliseks ei läinud, riidest lahti ei pidanud võtma. Arst oli väga sõbralik ja asjalik.
Vastavalt mulle juba tehtud uuringutele ütles arst kohe, et mind nii palju uuritud, et paneks kohe IVFi järjekorda. Ajaks sai veebruar 2019. Jäin sinna veel mõtlema, et see on 4 kuud. Üsna pikk aeg, vist? Enne arsti visiiti ma tegelikult ei olnud üldse kunstliku viljastamise kohta lugenud. Kuna olin sellest üllatunud, siis küsimusi ma esitada ei osanud ning sain omale edasi aja ämmaemanda juurde 16.10, kes tutvustab protsessi ning tagasi arsti juurde 5.11. Ja lisaks siis vereproovid kohe järgmise tsükli alguses. Ämmaka juurde palus arst ka mehe kaasa võtta.
Kohe järgmisel nädalal siis ämmaemanda visiit koos mehega. Selleks ajaks olin juba pisut googeldanud, aga mitte liiga palju. Seega jutt ämmaka juures oli juba loogiline ja paar küsimust said ka vastatud. Mees istus vaikselt ja kuulas. Tema ei ole veel asju uurinud ja ei tea kõigest suurt midagi. Vahtis rohkem ringi, mille peale ämmakas lõpus küsis, kas mees töötab ehituse peal 😊. Mehed pidavat kabineti ehituskvaliteeti uurima. Pärast mees ütles, et vaatas ikka ka aparaadid üle. Polnud enne UH masinat lähedalt (tegelikult üldse) näinud.
Kuna süstimise alguseni jäi ju vähemalt 4 kuud, siis süstimise teooriat ja praktikat me läbi ei vaadanud, liiga vara ja läheb meelest. Uurisime raamatust IVF olemust ja viljastusprotsessi. Vaatasime ka nõusolekuvormid läbi, et saaksin enne arsti visiiti kõik ära täita.
Mees pärast küsis, et miks ta kaasa pidi tulema, nagu bioloogia tundi oleks sattunud. Siis ta veel ei süvenenud eriti, eks see läheb ajaga paremaks. Kõik meie mõlema jaoks uus ja võõras.
Olen kogunud ennast mitu-mitu kuud, enne kui teen kõne, et broneerida arsti aeg. Üllataval kombel saan aja 2 nädala pärast. Olin valmis mitu kuud ootama.
Enne visiiti ei oska midagi mõelda ega oodata. Ilmselt tavapärane günekoloogi vastuvõtt (kus ma oma 31 eluaasta jooksul veel liiga palju käinud ei ole). Minu esimene naistearsti vastuvõtt oli üldse kui olin 20 vist.
Ukse taga pidin ootama vähemalt 20 minutit oma ajast üle. Sisse kutsus õde ja arst ootas ees, nina arvutis. Uuris, mis minuga siiani korda saadetud oli ja küsis ka küsimusi juurde. Tegelikult füüsiliseks ei läinud, riidest lahti ei pidanud võtma. Arst oli väga sõbralik ja asjalik.
Vastavalt mulle juba tehtud uuringutele ütles arst kohe, et mind nii palju uuritud, et paneks kohe IVFi järjekorda. Ajaks sai veebruar 2019. Jäin sinna veel mõtlema, et see on 4 kuud. Üsna pikk aeg, vist? Enne arsti visiiti ma tegelikult ei olnud üldse kunstliku viljastamise kohta lugenud. Kuna olin sellest üllatunud, siis küsimusi ma esitada ei osanud ning sain omale edasi aja ämmaemanda juurde 16.10, kes tutvustab protsessi ning tagasi arsti juurde 5.11. Ja lisaks siis vereproovid kohe järgmise tsükli alguses. Ämmaka juurde palus arst ka mehe kaasa võtta.
Kohe järgmisel nädalal siis ämmaemanda visiit koos mehega. Selleks ajaks olin juba pisut googeldanud, aga mitte liiga palju. Seega jutt ämmaka juures oli juba loogiline ja paar küsimust said ka vastatud. Mees istus vaikselt ja kuulas. Tema ei ole veel asju uurinud ja ei tea kõigest suurt midagi. Vahtis rohkem ringi, mille peale ämmakas lõpus küsis, kas mees töötab ehituse peal 😊. Mehed pidavat kabineti ehituskvaliteeti uurima. Pärast mees ütles, et vaatas ikka ka aparaadid üle. Polnud enne UH masinat lähedalt (tegelikult üldse) näinud.
Kuna süstimise alguseni jäi ju vähemalt 4 kuud, siis süstimise teooriat ja praktikat me läbi ei vaadanud, liiga vara ja läheb meelest. Uurisime raamatust IVF olemust ja viljastusprotsessi. Vaatasime ka nõusolekuvormid läbi, et saaksin enne arsti visiiti kõik ära täita.
Mees pärast küsis, et miks ta kaasa pidi tulema, nagu bioloogia tundi oleks sattunud. Siis ta veel ei süvenenud eriti, eks see läheb ajaga paremaks. Kõik meie mõlema jaoks uus ja võõras.
Tere
Tere
alustan oma teekonda ja räägin minevikust hiljem vahepostitustega.
Esialgne plaan on rääkida oma teekonnast - kahesest perest vähemalt kolmeseks ja ideaalis neljaseks. Ja vastavalt tundele, kas suudan enda kirjastiili taluda ehk ka argielust ja muust.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)