Kirjutasin arstile esmaspäeva hommikul uuesti ja mu kiri oli jäänud teiste vahelt ainukesena vastamata. No ikka juhtub.
Seega sain kohe aja 27ndaks.
Läksin siis kenasti kohale. All registratuuris tädi ei osanud kolme kuud hästi arvutada. Viimati maksin visiidi eest 14. jaanuaril, seega kolme kuu täitumiseni on aega 14. aprillini.
Arsti juurde sain kohe õigel ajal. Natuke mu vanades andmetes sobramist ja ultraheli. Aga arst ei leidnud folliikulit, mis peaks juba tekkinud olema. Päevad hakkasid 17, seega oli eile tsükli 11nes päev. Ja kui 31. märts peaks ovulatsioon olema, siis oleks pidanud midagi näha olema. Mis suuresti tähendab, et sel kuul siirdamist ei toimu. Aga arst kutsus mu esmaspäevaks ikkagi tagasi, ehk siis 1. aprillil lähen uuesti ultrahelisse.
Uurisin kiiresti ka leetrite vaktsiini kohta. Nimelt kuulun ka mina sinna vanuse gruppi, kellel soovitatakse seda uuendada, kuna 80-90ndatel ei hoitud vaktsiine nii nagu neid hoitakse tänapäeval. Seega võib olla selle mõju kadunud või nõrgenenud, kuigi olen saanud kaks doosi, nagu ette nähtud.
Info ravimiregistris leetrite vaktsiini kohta
vaktsineeri.ee
Seega, kui esmaspäeval selgub, et siirdada sel kuul ei saa, siis saan rahuliku südamega lasta ennast ja ka abikaasat vaktsineerida, kuna järgmise siirdamise ajani jääb rohkem kui 1 kuu. Alla selle ei soovitata, kuigi ei ole leitud, et lootega midagi juhtuks, kui seda teha varase raseduse staadiumis. Lisaks jääb siis veel üks kuu vahele, kuna olen eestist ära siirdamiseks õigel ajal. See annab veel lisapuhvri, et organismil oleks aega vaktsiiniga tegeleda.
Aga siit tekkis mul nüüd hoopis teine küsimus. Mul ei ole ovulatsioonide toimumist kordagi uuritud. Ehk äkki mul väga tihti ei tekigi folliikulit ja sinna sisse munarakku. Äkki see ongi põhjus, miks meil pole siiani õnnestunud rasestuda. Ja siin need põhjuste otsimise mõtted jällegi on 😕
Ma ei tea.
Ikka ootan
Õnneks on kevad peaaegu kohal.
Eile vahetasime mehega mu autol suverattad alla, ei ma ei seisnud kõrval, ise panin käed külge, nagu alati. Ja mulle meeldib.
Nüüd kohe parem tunne - suvi juba varsti tuleb. Ja me sõidame lõuna poole juba vähem kui kuu pärast. Isegi paar päeva vähem kui 3 nädala pärast. Ei jõua ära oodata. Kuna meil otseselt teekonna plaani ei ole, siis olen niisama netis euroopat googeldanud ja austriasse me siis ilmselt jääme kauemaks. Need mäed on seal hingematvalt ägedad. Ma jumaldan mägist maastikku, mida nö kaugelt imetleda ja lähemalt ka. Ja ookean/meri/suur järv meeldib mulle ka väga. Ja vaadata neid pilte järvest, kus teisel kaldal ja kaugemal on mäed - hmmmmmm.
Mul on igaljuhul hea meel, et ilm vaikselt paraneb ja lumi taandub, kuigi mulle meeldib lumi ka. Aga kindlasti mitte see ebastabiilne, kord soe kord külm, nagu meil siin viimasel ajal on. Igaljuhul on viimased ilusamad päevad jälle hinge kosutanud.
Alustasin sel aastal ühe oma eesmärgina raamatute lugemisega. Ja kui esimesena võtsin ette Rikkaks saamise, siis edasi otsustasin, et loen läbi juba endal kodus olevad raamatud, mis siiani tühja seisnud kapis. Tänaseks on neli läbi ja kaks pooleli. Viimati loetud raamat "Üksildus" aga oli täis päris suurt äratundmist ja eneseanalüüsi. Mul nimelt ei ole lähedasi sõbrannasi, kellega ükskõik millest lobiseda, kaasa arvatud meie tänane olukord/teekond. Jah, mul on mõned lähemad sugulased, aga see pole päris see.
17 hakkasid päevad, mis tähendab, et nad jäid 5 päeva hiljaks, täpselt nagu detsembris. Õnneks aga seekord ei olnud nii valulik, kui eelmine kuu. Samas ei olnud ju ka millelgi pesastuda, seega ilmselt normaalne. Ma hindaks, et mu keha sai taastumisega hästi hakkama. Mingeid pikema-ajalisi kõrvalmõjusid ei oska täheldada.
18 kirjutasin arstile, aga pole tänaseni vastust saanud. Teagi, kas pean uuesti kirjutama või ootama. Äkki mu kiri läks rämpsposti tal, hotmail aadressiga võib nii juhtuda. Kas siis peksin täna uuesti kirjutama või ootama või homme hoopis helistama. Ei teagi.
Viimasel ajal on endiselt see rahu tunne sees, ma ei tea mis see on. Aga loodan, et ta väga üle ei lähegi ja saan järgmise katse ka selliselt üle elada, olgu tulemus siis positiivne (mida ma väga loodan) või negatiivne.
Eile vahetasime mehega mu autol suverattad alla, ei ma ei seisnud kõrval, ise panin käed külge, nagu alati. Ja mulle meeldib.
Nüüd kohe parem tunne - suvi juba varsti tuleb. Ja me sõidame lõuna poole juba vähem kui kuu pärast. Isegi paar päeva vähem kui 3 nädala pärast. Ei jõua ära oodata. Kuna meil otseselt teekonna plaani ei ole, siis olen niisama netis euroopat googeldanud ja austriasse me siis ilmselt jääme kauemaks. Need mäed on seal hingematvalt ägedad. Ma jumaldan mägist maastikku, mida nö kaugelt imetleda ja lähemalt ka. Ja ookean/meri/suur järv meeldib mulle ka väga. Ja vaadata neid pilte järvest, kus teisel kaldal ja kaugemal on mäed - hmmmmmm.
Mul on igaljuhul hea meel, et ilm vaikselt paraneb ja lumi taandub, kuigi mulle meeldib lumi ka. Aga kindlasti mitte see ebastabiilne, kord soe kord külm, nagu meil siin viimasel ajal on. Igaljuhul on viimased ilusamad päevad jälle hinge kosutanud.
Alustasin sel aastal ühe oma eesmärgina raamatute lugemisega. Ja kui esimesena võtsin ette Rikkaks saamise, siis edasi otsustasin, et loen läbi juba endal kodus olevad raamatud, mis siiani tühja seisnud kapis. Tänaseks on neli läbi ja kaks pooleli. Viimati loetud raamat "Üksildus" aga oli täis päris suurt äratundmist ja eneseanalüüsi. Mul nimelt ei ole lähedasi sõbrannasi, kellega ükskõik millest lobiseda, kaasa arvatud meie tänane olukord/teekond. Jah, mul on mõned lähemad sugulased, aga see pole päris see.
17 hakkasid päevad, mis tähendab, et nad jäid 5 päeva hiljaks, täpselt nagu detsembris. Õnneks aga seekord ei olnud nii valulik, kui eelmine kuu. Samas ei olnud ju ka millelgi pesastuda, seega ilmselt normaalne. Ma hindaks, et mu keha sai taastumisega hästi hakkama. Mingeid pikema-ajalisi kõrvalmõjusid ei oska täheldada.
18 kirjutasin arstile, aga pole tänaseni vastust saanud. Teagi, kas pean uuesti kirjutama või ootama. Äkki mu kiri läks rämpsposti tal, hotmail aadressiga võib nii juhtuda. Kas siis peksin täna uuesti kirjutama või ootama või homme hoopis helistama. Ei teagi.
Viimasel ajal on endiselt see rahu tunne sees, ma ei tea mis see on. Aga loodan, et ta väga üle ei lähegi ja saan järgmise katse ka selliselt üle elada, olgu tulemus siis positiivne (mida ma väga loodan) või negatiivne.
Vahepealne aeg
25. veebruaril siis kirjutasin oma arstile ja vastuse sain juba kaks päeva hiljem.
Arst avaldas kahetsust, et rasedus edasi ei arenenud ja pakkus, et loodus segas vahele, et enamasti on selle põhjuseks, et embrüo ei arenenud edasi normipäraselt (geenivead).
Aga kuna embrüod on külmas siis järgmises tsüklis saame edasi minna, see on siis nüüd märtsis. Mis siis täna, naistepäeva öösel, tähendab, et uus mens peaks hakkama äpi järgi 13ndal.
Huvitav, kas see nii ka on? Kas mu keha kohaneb nende muudatustega, mis IVF on tekitanud? Mõtlen siis tsüklite edasi lükkumist, kogu nende protseduuride ja väikese raseduse ja muuga.
Ehk küllap ikka.
Arst palus siis ühendust võtta, kui uus mens hakkab ja siis UH 10-12 päeval, et ajatada siirdamine õigesse päeva. 4 embrüot siis ootamas.
Ta tänas mind veelkord ravimiuuringus osalemise eest ja minu aja eest. Kuigi see oli minu jaoks tõesti siiralt põnev ja lootsin, et ehk aitab hoopis kaasa. Samas ei tea ma ju, kas ma sain ravimit või platseebot. Aga natuke oli ikka selline tunne, nagu filmides neid ravimiuuringuid näidatakse. Samas tänu sellele sain oma esimese vereproovi ju anda 7 päeva varem, kui seda muidu tehakse. Muidu poleks ehk teadnudki, et Hcg niigi kõrgele tõusis. Kahe nädala möödudes oli pm 0.
Kuigi olen kindel, et ma ei oleks suutnud 14 päeva oodata ja oleksin nagunii ise Perhis käinud vahepeal.
Aga nüüd mind huvitab, kuidas edasi asi käib? Jah võetakse meie külmutatud embrüo või äkki mitu ja pannakse siis jälle samamoodi emakasse. Aga sel ajal on ju ka eeldatavasti tavaline ovulatsioon. Mis siis sellest munarakust saab? Kas see ei sega kõike? Kas siis võib vahekorras olla? Kas on näiteks 0,1% võimalus, et siirdatakse embrüo ja ka munarakk saab kogemata viljastatud? Või on seks sel ajal keelatud?
Kas need päevad, mis nüüd peale väikese raseduse tekkimist tulid, kas need tõid kaasa ka munaraku arenemise, kasvamise ning ovulatsiooni? Kas võis olla võimalus, et suudame ise hakkama saada. Arvestades, et me 3 aasta jooksul ei ole saanud, siis see on lihtsalt üks armas mõte millega järgmise nädalani mängida.
Ükspäev seisime abikaasaga poes kassa järjekorras ning silm jäi kondoomide peale. Pärast siis kodus arutlesime, kui palju raha me oleks kokku hoidnud, kui oleks juba 13 (mais 14) aastat tagasi teadnud, et meil endal ei õnnestu ühtegi last valmis meisterdada. Aastas ikka päris suur summa. Samas on alates lapse planeerimise ajast meie, hmm, voodielu väga palju muutunud - teeme seda kordades rohkem, see on huvitavam, parem 👸 ja minu tahtmine on peaaegu sama suur kui tema oma.
Parim asi, mis kaitsmata vahekorraga tuli on see, et mul pole sellest ajast peale olnud kordagi enam põiepõletikku. Mitte üks kord enam. Ma loomulikult tean, mis selle põhiline põhjus tegelikult on, aga suunav põhjus on just see.
Tahtsin veel ka oma enesetundest rääkida. See on väga kummaline rahulolu tunne, mis mu sees hetkel valitseb. Mitte mingit pabistamist, üle mõtlemist või mõtlemist sellele üldse, et esimene katse ei õnnestunud. Kõik miksid ja äkki ma ise tegin midagi - on üle läinud. Kuna täpselt esimese ringi ajale sattusid mul tööjuures pikad vabade päevade tsüklid, siis oli aega pabistada ja kuna olin enamasti üksi kodus, siis see ei aidanud kuidagi kaasa. Nüüd paar nädalat olen juba tihedamalt tööl olnud ja ei jää aega endaga üksi rääkida.
Lisaks käisime vähemalt kahel päeval tuttavatel külas. Irooniliselt küll, mõlemas peres väike laps. Ühes siis 4 kuune tirts ja teises peares 8 kuune poisike. Kadedust ei tekitanud, pigem hirm, et reaalselt on ka minul ju tegelikult võimalus.
Aga nii armas oli taaskord näha, et mu abikaasale lapsed meeldivad. 4 kuune vedeles oma toolis ja temaga ei olnud suurt midagi teha, aga mees istus siis tema juures diivanil ja vahtis tõtt. 8 kuusega aga kõndis toas ringi ja sõitis autoga ja hoidis süles. Seega oleks endale kiiresti ka ühte tarvis, parem kui kohe kaks tuleks. Sest arvestades kui keeruline on ühtegi saada, siis teist hiljem veel saada, on ilmselt kordades keerulisem. Aga pole vast kena asjadest ette rutata, kui endal on vahel tunne, et ainult need 4 me veel üle elame ja kui kõik katsed ebaõnnestuvad, siis uue täisringiga ei alusta. Aga see on ümbermõtlemise/ülemõtlemise/alamõtlemise koht. Saatust ma enam ei usu ja võtan vastu mis elu toob. Mis mul üle jääb.
Meil on mehega 15. aprillist puhkus ning kindel plaan minna autoga euroopasse kolmeks nädalaks. Aga mida see teeb meie IVF plaanidega?
Kui 13. märts hakkab mens, siis arstile pean minema 22. Ovulatsiooni on oodata umbes 27, ehk siis ilmselt kusagil seal kandis ka siirdamine. Sellest 14 päeva vereprooviks on siis umbes 10 aprill.
Ja mis siis saab. Ehk see küsimus kerkib üles, kui see katse peaks õnnestuma.
Kui kiiresti peame tagasi tulema. Kas siis ikka kõik läheb hästi? Kas reis võib edasi arenemist segada? Millised riskid võivad tekkida?
Tegu muidugi auto sõiduga, mitte lennureisiga. See peaks siis tähendama, et saame iga õhtu hotellis ööbida ja ei pea üleliia kaua autos istuma.
Oh, miks elu nii keeruline peab olema? Me niigi lükkasime oma puhkuse eelmiselt aastalt siia. Ma vajan seda reisi.Ma ei ole küll metsikult palju reisinud, aga iga aasta ikka paar korda ja see on asi, mida ma vajan, see on nüüd juba kindel. Kas või Soome, aga reis on reis. Uute linnade, riikide janu läheb kodumaal olles alati väga kiiresti väga suureks.
Nüüd siis on vaja oodata jälle järgmist nädalat. Koguaeg peab ootama 👵
Arst avaldas kahetsust, et rasedus edasi ei arenenud ja pakkus, et loodus segas vahele, et enamasti on selle põhjuseks, et embrüo ei arenenud edasi normipäraselt (geenivead).
Aga kuna embrüod on külmas siis järgmises tsüklis saame edasi minna, see on siis nüüd märtsis. Mis siis täna, naistepäeva öösel, tähendab, et uus mens peaks hakkama äpi järgi 13ndal.
Huvitav, kas see nii ka on? Kas mu keha kohaneb nende muudatustega, mis IVF on tekitanud? Mõtlen siis tsüklite edasi lükkumist, kogu nende protseduuride ja väikese raseduse ja muuga.
Ehk küllap ikka.
Arst palus siis ühendust võtta, kui uus mens hakkab ja siis UH 10-12 päeval, et ajatada siirdamine õigesse päeva. 4 embrüot siis ootamas.
Ta tänas mind veelkord ravimiuuringus osalemise eest ja minu aja eest. Kuigi see oli minu jaoks tõesti siiralt põnev ja lootsin, et ehk aitab hoopis kaasa. Samas ei tea ma ju, kas ma sain ravimit või platseebot. Aga natuke oli ikka selline tunne, nagu filmides neid ravimiuuringuid näidatakse. Samas tänu sellele sain oma esimese vereproovi ju anda 7 päeva varem, kui seda muidu tehakse. Muidu poleks ehk teadnudki, et Hcg niigi kõrgele tõusis. Kahe nädala möödudes oli pm 0.
Kuigi olen kindel, et ma ei oleks suutnud 14 päeva oodata ja oleksin nagunii ise Perhis käinud vahepeal.
Aga nüüd mind huvitab, kuidas edasi asi käib? Jah võetakse meie külmutatud embrüo või äkki mitu ja pannakse siis jälle samamoodi emakasse. Aga sel ajal on ju ka eeldatavasti tavaline ovulatsioon. Mis siis sellest munarakust saab? Kas see ei sega kõike? Kas siis võib vahekorras olla? Kas on näiteks 0,1% võimalus, et siirdatakse embrüo ja ka munarakk saab kogemata viljastatud? Või on seks sel ajal keelatud?
Kas need päevad, mis nüüd peale väikese raseduse tekkimist tulid, kas need tõid kaasa ka munaraku arenemise, kasvamise ning ovulatsiooni? Kas võis olla võimalus, et suudame ise hakkama saada. Arvestades, et me 3 aasta jooksul ei ole saanud, siis see on lihtsalt üks armas mõte millega järgmise nädalani mängida.
Ükspäev seisime abikaasaga poes kassa järjekorras ning silm jäi kondoomide peale. Pärast siis kodus arutlesime, kui palju raha me oleks kokku hoidnud, kui oleks juba 13 (mais 14) aastat tagasi teadnud, et meil endal ei õnnestu ühtegi last valmis meisterdada. Aastas ikka päris suur summa. Samas on alates lapse planeerimise ajast meie, hmm, voodielu väga palju muutunud - teeme seda kordades rohkem, see on huvitavam, parem 👸 ja minu tahtmine on peaaegu sama suur kui tema oma.
Parim asi, mis kaitsmata vahekorraga tuli on see, et mul pole sellest ajast peale olnud kordagi enam põiepõletikku. Mitte üks kord enam. Ma loomulikult tean, mis selle põhiline põhjus tegelikult on, aga suunav põhjus on just see.
Tahtsin veel ka oma enesetundest rääkida. See on väga kummaline rahulolu tunne, mis mu sees hetkel valitseb. Mitte mingit pabistamist, üle mõtlemist või mõtlemist sellele üldse, et esimene katse ei õnnestunud. Kõik miksid ja äkki ma ise tegin midagi - on üle läinud. Kuna täpselt esimese ringi ajale sattusid mul tööjuures pikad vabade päevade tsüklid, siis oli aega pabistada ja kuna olin enamasti üksi kodus, siis see ei aidanud kuidagi kaasa. Nüüd paar nädalat olen juba tihedamalt tööl olnud ja ei jää aega endaga üksi rääkida.
Lisaks käisime vähemalt kahel päeval tuttavatel külas. Irooniliselt küll, mõlemas peres väike laps. Ühes siis 4 kuune tirts ja teises peares 8 kuune poisike. Kadedust ei tekitanud, pigem hirm, et reaalselt on ka minul ju tegelikult võimalus.
Aga nii armas oli taaskord näha, et mu abikaasale lapsed meeldivad. 4 kuune vedeles oma toolis ja temaga ei olnud suurt midagi teha, aga mees istus siis tema juures diivanil ja vahtis tõtt. 8 kuusega aga kõndis toas ringi ja sõitis autoga ja hoidis süles. Seega oleks endale kiiresti ka ühte tarvis, parem kui kohe kaks tuleks. Sest arvestades kui keeruline on ühtegi saada, siis teist hiljem veel saada, on ilmselt kordades keerulisem. Aga pole vast kena asjadest ette rutata, kui endal on vahel tunne, et ainult need 4 me veel üle elame ja kui kõik katsed ebaõnnestuvad, siis uue täisringiga ei alusta. Aga see on ümbermõtlemise/ülemõtlemise/alamõtlemise koht. Saatust ma enam ei usu ja võtan vastu mis elu toob. Mis mul üle jääb.
Meil on mehega 15. aprillist puhkus ning kindel plaan minna autoga euroopasse kolmeks nädalaks. Aga mida see teeb meie IVF plaanidega?
Kui 13. märts hakkab mens, siis arstile pean minema 22. Ovulatsiooni on oodata umbes 27, ehk siis ilmselt kusagil seal kandis ka siirdamine. Sellest 14 päeva vereprooviks on siis umbes 10 aprill.
Ja mis siis saab. Ehk see küsimus kerkib üles, kui see katse peaks õnnestuma.
Kui kiiresti peame tagasi tulema. Kas siis ikka kõik läheb hästi? Kas reis võib edasi arenemist segada? Millised riskid võivad tekkida?
Tegu muidugi auto sõiduga, mitte lennureisiga. See peaks siis tähendama, et saame iga õhtu hotellis ööbida ja ei pea üleliia kaua autos istuma.
Oh, miks elu nii keeruline peab olema? Me niigi lükkasime oma puhkuse eelmiselt aastalt siia. Ma vajan seda reisi.Ma ei ole küll metsikult palju reisinud, aga iga aasta ikka paar korda ja see on asi, mida ma vajan, see on nüüd juba kindel. Kas või Soome, aga reis on reis. Uute linnade, riikide janu läheb kodumaal olles alati väga kiiresti väga suureks.
Nüüd siis on vaja oodata jälle järgmist nädalat. Koguaeg peab ootama 👵
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)