Ma loodan, et paus on hea ja seda ma teha otsustasin. Ehk siis meie esimese ringi esimene külmakatsetus läks ka aia taha. Seega tundsin, et pean andma kehale nüüd aega taastuda ja tsükli tagasi normi saama. Seega peale aprilli katsetust enne juulit ma viimastele külmas olijatele järgi ei lähe.
Peale viimase katse ebaõnnestumist ütles arst, et ei pikenda mu bromokriptiini retsepti ja, et seda pole vaja, kuigi kirjutasin talle, et endokrinoloog ütles mulle kunagi, et ilma selle ravimita ei ole isegi mõtet üritada rasestuda. Kummal siis õigus on? Ma ei mõista. Ravim sai mul aga mai alguses otsa ja nii olengi ilma igasuguste tablettideta ja mõtlen ennast lolliks. Kas prolaktiini tase on tõusnud, kas kilpnääre on ikka korras või jälle paigast ära. Tööl palju ületunde ja õhtuti kukun voodisse ja magan koheselt. Ilmelik aeg.
Praegu ma ka ei tunne, et mehega samal lainel oleme beebiteemadega. Lisaks mu enda imelikud mõtted ja hirmud ja eelarvamused. Ma ei saa siiani aru, miks meie ka sinna gruppi kuulume, kes loomulikul teel last ei saa ja samas on nii palju inimesi, kes lapsi ei vääri (ei taha). Ma lihtsalt ei mõista. Ja vahel käivad mõtted, et äkki me oleme need, kellele ei olegi lapsi mõeldud. Kas nii on ka võimalik? Ei saa vabatahtlikult ega sunniviisiliselt.
Või ei sobi me kokku? Või mis meil VIGA ON?
Ma muudkui käin Perekoolis IVFikate lugusid lugemas. Elan isekeskis kaasa nii rõõmusõnumitele kui kurbadele lugudele.
Endiselt on iga väiksemagi kurva või rõõmsa sündmuse üle silmad märjad. Isegi erinevad videod netis või filmid. Ilmselt on kusagilt arenenud mulle väga emotsionaalne olek. Vanasti nii ei olnud. Ainult väga kurvad filmid ajasid nutma. Nüüd aga kõik. Võibolla on see vanusest ja kõik aastad endasse kogutud tunded tahavad välja saada. Peaksin psühholoogilt nõu küsima. Ei teagi.
Nüüd aga ei tea enam, millal minna oma kahele külmas ootavale rakukesele järele. Juulis pidi arst puhkama. Et siis augustis? Ma ei tea. Ma ei tea.
Meie majas on viimasel ajal enamus kaheste põnnide emasid juba teised kätte saanud või kohe saamas. Beebisid on ümberringi väga palju. Rõõm teiste üle ja kurbus enda pärast.
Mees mingil ajal ütles, et kui me omale last ei saa lähme reisima - haah, ja millal siis see otsus tuleb, et me ei saa? Kuhu me siis reisime? Kui kaua, kui kaugele, kui palju - kas anname oma korteri üürile ja läheme lihtsalt ära. Kiusatus on küll kõik sinnapaika jätta ja lihtsalt kaduda. Aga kuhu meil minna on. Oma saatuse eest ju ei põgene ja lastetuteks jääme ka reisides. Mis siis selle asja point ka oleks?
Liiga palju küsimusi ja liiga vähe vastuseid.
Ilusat suve!
2/1 ei õnnestunud
Sellel korral kirjutan raporti vormis, et juttu mitte liiga pikaks venitada ja päevade kaupa kirja saaks.
Alates 13.04 olen puhkusel ja sõidame autoga euroopas ringi, iga öö erinevas asukohas ja hotellis.
Siirdamine siis 10.04 kell 15:00.
11.04 - Kohe algusest peale mures.
Juba täna määrib pisut roosakalt. Alles eile oli siirdamine, ainult 20 tundi on möödas.
Ma ütlen endale, et see on pesastumine, see käib sel korral lihtsalt kiiresti. Siirdati ju kaks rakukest. Neil on lihtsalt kiire. Eks!
13.04 - täna vahepeal kõrvetas. Pole kunagi seda tunnet olnud.
16.04 - on 6 päev peale siirdamist ja jälle määrib. Pruunikalt, pisut terve päeva jooksul. Mingeid kõhuvalusid ei ole olnud, enesetunne on hea. Kuna oleme juba laupäevast autos, siis on kõhu kinnisus tavaline ja ei seosta. Muid kaebusi ei ole üldse, midagi ei tunne ka.
17.04 - ikka määrib, päevad hakanud ei ole. Täna olid õrnad tuiked kõhus vahepeal, aga ei midagi erilist. Kui hommikuks päevi pole, siis teen testi igaksjuhuks ära.
18.04 - hommikul test negatiivne.
20.04 - tundub et nüüd hakkasid päevad. Öösel ärkasin kõhuvalu peale ja vähkresin üle tunni enne, kui uuesti magama jäin. Tavaliselt päevade ajal ei ole sellist valu, ammugi siis mitte öösel. Päeval juba helepunane veri ja klimbid.
21.04 - jätsin rohu ära. Täna tugevad kõhuvalud. Helepunane veri. Loodan, et homme kõhuvalud vähemalt üle lähevad.
Arstile peaks ka kirjutama. Ilmselt ei ole ka teist testi mõtet teha, kuna veri täiesti päevade moodi.
22-23 ikka aegajalt päris tugevad valud.
25 - kohati määrib veel päris palju, samas juba 6s päev. Tavaliselt jääb juba vähemaks sel ajal või on juba läbi. Täna kirjutasin ka arstile lõpuks ära.
Kurb on olla!
Alates 13.04 olen puhkusel ja sõidame autoga euroopas ringi, iga öö erinevas asukohas ja hotellis.
Siirdamine siis 10.04 kell 15:00.
11.04 - Kohe algusest peale mures.
Juba täna määrib pisut roosakalt. Alles eile oli siirdamine, ainult 20 tundi on möödas.
Ma ütlen endale, et see on pesastumine, see käib sel korral lihtsalt kiiresti. Siirdati ju kaks rakukest. Neil on lihtsalt kiire. Eks!
13.04 - täna vahepeal kõrvetas. Pole kunagi seda tunnet olnud.
16.04 - on 6 päev peale siirdamist ja jälle määrib. Pruunikalt, pisut terve päeva jooksul. Mingeid kõhuvalusid ei ole olnud, enesetunne on hea. Kuna oleme juba laupäevast autos, siis on kõhu kinnisus tavaline ja ei seosta. Muid kaebusi ei ole üldse, midagi ei tunne ka.
17.04 - ikka määrib, päevad hakanud ei ole. Täna olid õrnad tuiked kõhus vahepeal, aga ei midagi erilist. Kui hommikuks päevi pole, siis teen testi igaksjuhuks ära.
18.04 - hommikul test negatiivne.
20.04 - tundub et nüüd hakkasid päevad. Öösel ärkasin kõhuvalu peale ja vähkresin üle tunni enne, kui uuesti magama jäin. Tavaliselt päevade ajal ei ole sellist valu, ammugi siis mitte öösel. Päeval juba helepunane veri ja klimbid.
21.04 - jätsin rohu ära. Täna tugevad kõhuvalud. Helepunane veri. Loodan, et homme kõhuvalud vähemalt üle lähevad.
Arstile peaks ka kirjutama. Ilmselt ei ole ka teist testi mõtet teha, kuna veri täiesti päevade moodi.
22-23 ikka aegajalt päris tugevad valud.
25 - kohati määrib veel päris palju, samas juba 6s päev. Tavaliselt jääb juba vähemaks sel ajal või on juba läbi. Täna kirjutasin ka arstile lõpuks ära.
Kurb on olla!
Kõik võtsin kaasa, mis pakuti
Täna kella 15st on minuga koos kaks embrüot. Kaks võeti sulama ja mõlemad sulasid üles. Üks hakkas kohe edasi arenema ja teine olla pisut laisem. Embrüoloog soovitas mõlemat kasutada. Mina olin nõus ja arst oli nõus. Abikaasalt ei küsinud 😏 (teda polnud seal).
Embrüoloog oli sel korra meesterahvas, paistis selline muhe sell, naeratav ja jutukas. Selgitas rõõmsameelselt, mis seisus rakud on ja muudki. Mul ei jäänud jälle meelde, aga sel korral juba panin rohkem asju tähele kui eelmisel.
Näiteks siis, kui mul juba jalad taeva poole olid, siis kustutati tuli ära. Ilmselt siis ultraheli pilt paremini jälgitav lihtsalt. Sest instrumendid ja muu asetati valguse käes.
Seal oli selline kohin ruumis, et polnud hästi kuulda, kui arst ja õde omavahel midagi rääkisid. Seega ma suuresti ei saanud aru ka millest jutt oli, aga arst ühel hetkel arvas, et miski, ilmselt emaka kael, on liiga kitsas, et kateeder sisse viia. Aga ütles, et proovib ja läks kenasti tema sõnul, ma ei tundnud midagi. Aga UH masinaga said nad seal jälle pikalt jebida, sest mu emakas on nii tugevas retros, et UH pealt olla olnud näha ainult kateedri ots, mitte toru ise. Nagu aru sain, siis toru võiks olla risti pildis, aga mul oli näha nö rõngas, toru siis otsast vaadates.
Ma ei tundud jälle põhimõtteliselt midagi. Kuigi, sel korral kui arst hakkas embrüoid siirdama, siis oli selline soe tunne. Ilmselt see vedelik või miski, kus sees need rakukesed ujusid oli soe.
Peegli paigaldamine on nagu ikka, aga puhastamine oli sel korral minimaalne. Eelmisel korral olid mul ka muidugi progesterooni kapslikesed tuppe, sel korral duphastoni tabletid suu kaudu. Ilmselt sellest siis ka vahe. Kateedri paigaldust pm ei tundnudki. Valus igaljuhul ei olnud kordagi.
Põis oli ju ka päris korralikiult täis ja kui seal millegagi suruda, näiteks ultraheli aparaadi asjaga, siis ei olnud just mugav. Aga täiesti talutav, ei midagi hullu.
Minu meelest on see steriilse toa osa selline pigem naljakas, aga ilmselt töötab. Lähed koos õega ühest uksest sisse. Võtad püksid ära ja ta aitab sulle kitli selga ja mütsi pähe. Siis läheb ise samast uksest ära, kust koos tulite ja jätab su käsi pesema. Varsti või ka kohe kuuled teise ukse taga hääli. Natuke veel ootamist ja sama õde võtab su teise ukse tagant uuesti vastu. Ruumi astudes on seal veel arst (tavaliselt) ja läbi luugi on seal ka embrüoloog. Ja sa oled seal püksata. Rääkimata sellest, et kohe hüppad pinki tõstad jalad üles ja arst keerab tooli asendit nii, et sõidutab su jalad taevasse. Muide ITK selles protseduuri toas on 24 ledlambiga laelamp ja vähemalt 2 halogeenlampi, millest üks on ka akuga, kui vool peaks ära minema.
Veretesti aeg siis 24.04, aga ma olen siis eestist ära. Seega pean ilmselt rasedustestiga leppima. Kuigi, arst ei paistnud jälle kuigi positiivne selles suhtes ja rääkis rohkem nagu päevade algamisest. Mina aga looda ikka parimat ja vähemalt ühe rakukese edasi arenemist. Kuigi ma oleks vist kuuni õnnelik, kui mõlemad meiega jäävad.
Aga veretesti kohta siiski arvan, juhul kui rasedustest osutub positiivseks, siis otsin väljamaal mingi synlabi taolise asja ja kui nad seal hinge hinda ei küsi, siis teen VT ka ikka. Aga seda vaatab siis juba seal. Aga mu enda pöidlad on kõvasti pihus ja palun siis seekord õnne meie õuele.
Sokikesed ootavad.
Rohtudest siis duphaston ja bromokriptiin, prolaktiini taseme kontrolli all hoidmiseks. Sest endiselt on mul küljes ka selline diagnoos: Hüpofüüsi e ajuripatsi hüperfunktsioon e liigtalitlus, Hüperprolaktineemia. Mul on hüpofüüsi mikroadenoom.
Varasemate päevade märkmed, ei hakanud eraldi postitusi tegema:
Ovitrelle kõrvalmõju, mida jaanuarist ei osanud temaga seostada on kõhukinnisus. Kuigi ka siis see oli, aga arvasin, et mingi muu muutus tekitas.
Kaks päeva peale ovitrelle süsti ehk 5. aprill:
Ja täna naba all pitsitab - nagu lausa kisub valusasti. Otse nabas või naba all kohe. Eriti kui sirutan või püsti tõusen ja tualetis on ka selline nagu valu moodi lausa. Olen muidugi täna päev otsa istunud töö juures. Vahepeal sain pisut jalutada ka - õues on üli-ilus ilm täna.
Jäin mõtlema, et millal siis Ovitrelle tehakse tavaliselt, aga sain perekooli foorumist sellele ka vastuse. OV kutsutakse esile nii mitu päeva enne, kui vanad on külmas olevad embrüod. Ehk siis ovitrelle mõjul peaks tekkima OV 24-36 h möödudes ja siis sinna otsa veel nii mitu päeva. Mul siis 3ndal süst, 10ndal siiramine ja külmas on 5 päevased, seega peaks klappima.
Surfasin digilugu.ee's ja vaatasin siis, kui palju meie lapsesoov on Eesti riigile maksma läinud siiani - 3800 eurot alates 2017 aastast. Seda siis sellest ajast kui uuesti endokrinoloogi juurde läksin ja magnetresonantstomograafia (MRT) tehti ja väga-väga palju igasugu vereproove ja teste. Ainuüksi esimene korje ja siirdamine läksid 1200 eurot. Seal hulgas on ilmselt ka külmutamise riigi poolne osa.
Embrüoloog oli sel korra meesterahvas, paistis selline muhe sell, naeratav ja jutukas. Selgitas rõõmsameelselt, mis seisus rakud on ja muudki. Mul ei jäänud jälle meelde, aga sel korral juba panin rohkem asju tähele kui eelmisel.
Näiteks siis, kui mul juba jalad taeva poole olid, siis kustutati tuli ära. Ilmselt siis ultraheli pilt paremini jälgitav lihtsalt. Sest instrumendid ja muu asetati valguse käes.
Seal oli selline kohin ruumis, et polnud hästi kuulda, kui arst ja õde omavahel midagi rääkisid. Seega ma suuresti ei saanud aru ka millest jutt oli, aga arst ühel hetkel arvas, et miski, ilmselt emaka kael, on liiga kitsas, et kateeder sisse viia. Aga ütles, et proovib ja läks kenasti tema sõnul, ma ei tundnud midagi. Aga UH masinaga said nad seal jälle pikalt jebida, sest mu emakas on nii tugevas retros, et UH pealt olla olnud näha ainult kateedri ots, mitte toru ise. Nagu aru sain, siis toru võiks olla risti pildis, aga mul oli näha nö rõngas, toru siis otsast vaadates.
Ma ei tundud jälle põhimõtteliselt midagi. Kuigi, sel korral kui arst hakkas embrüoid siirdama, siis oli selline soe tunne. Ilmselt see vedelik või miski, kus sees need rakukesed ujusid oli soe.
Peegli paigaldamine on nagu ikka, aga puhastamine oli sel korral minimaalne. Eelmisel korral olid mul ka muidugi progesterooni kapslikesed tuppe, sel korral duphastoni tabletid suu kaudu. Ilmselt sellest siis ka vahe. Kateedri paigaldust pm ei tundnudki. Valus igaljuhul ei olnud kordagi.
Põis oli ju ka päris korralikiult täis ja kui seal millegagi suruda, näiteks ultraheli aparaadi asjaga, siis ei olnud just mugav. Aga täiesti talutav, ei midagi hullu.
Minu meelest on see steriilse toa osa selline pigem naljakas, aga ilmselt töötab. Lähed koos õega ühest uksest sisse. Võtad püksid ära ja ta aitab sulle kitli selga ja mütsi pähe. Siis läheb ise samast uksest ära, kust koos tulite ja jätab su käsi pesema. Varsti või ka kohe kuuled teise ukse taga hääli. Natuke veel ootamist ja sama õde võtab su teise ukse tagant uuesti vastu. Ruumi astudes on seal veel arst (tavaliselt) ja läbi luugi on seal ka embrüoloog. Ja sa oled seal püksata. Rääkimata sellest, et kohe hüppad pinki tõstad jalad üles ja arst keerab tooli asendit nii, et sõidutab su jalad taevasse. Muide ITK selles protseduuri toas on 24 ledlambiga laelamp ja vähemalt 2 halogeenlampi, millest üks on ka akuga, kui vool peaks ära minema.
Veretesti aeg siis 24.04, aga ma olen siis eestist ära. Seega pean ilmselt rasedustestiga leppima. Kuigi, arst ei paistnud jälle kuigi positiivne selles suhtes ja rääkis rohkem nagu päevade algamisest. Mina aga looda ikka parimat ja vähemalt ühe rakukese edasi arenemist. Kuigi ma oleks vist kuuni õnnelik, kui mõlemad meiega jäävad.
Aga veretesti kohta siiski arvan, juhul kui rasedustest osutub positiivseks, siis otsin väljamaal mingi synlabi taolise asja ja kui nad seal hinge hinda ei küsi, siis teen VT ka ikka. Aga seda vaatab siis juba seal. Aga mu enda pöidlad on kõvasti pihus ja palun siis seekord õnne meie õuele.
Sokikesed ootavad.
Rohtudest siis duphaston ja bromokriptiin, prolaktiini taseme kontrolli all hoidmiseks. Sest endiselt on mul küljes ka selline diagnoos: Hüpofüüsi e ajuripatsi hüperfunktsioon e liigtalitlus, Hüperprolaktineemia. Mul on hüpofüüsi mikroadenoom.
Varasemate päevade märkmed, ei hakanud eraldi postitusi tegema:
Ovitrelle kõrvalmõju, mida jaanuarist ei osanud temaga seostada on kõhukinnisus. Kuigi ka siis see oli, aga arvasin, et mingi muu muutus tekitas.
Kaks päeva peale ovitrelle süsti ehk 5. aprill:
Ja täna naba all pitsitab - nagu lausa kisub valusasti. Otse nabas või naba all kohe. Eriti kui sirutan või püsti tõusen ja tualetis on ka selline nagu valu moodi lausa. Olen muidugi täna päev otsa istunud töö juures. Vahepeal sain pisut jalutada ka - õues on üli-ilus ilm täna.
Jäin mõtlema, et millal siis Ovitrelle tehakse tavaliselt, aga sain perekooli foorumist sellele ka vastuse. OV kutsutakse esile nii mitu päeva enne, kui vanad on külmas olevad embrüod. Ehk siis ovitrelle mõjul peaks tekkima OV 24-36 h möödudes ja siis sinna otsa veel nii mitu päeva. Mul siis 3ndal süst, 10ndal siiramine ja külmas on 5 päevased, seega peaks klappima.
Surfasin digilugu.ee's ja vaatasin siis, kui palju meie lapsesoov on Eesti riigile maksma läinud siiani - 3800 eurot alates 2017 aastast. Seda siis sellest ajast kui uuesti endokrinoloogi juurde läksin ja magnetresonantstomograafia (MRT) tehti ja väga-väga palju igasugu vereproove ja teste. Ainuüksi esimene korje ja siirdamine läksid 1200 eurot. Seal hulgas on ilmselt ka külmutamise riigi poolne osa.
Ära usalda, kontrolli
Esmaspäev möödas ja teisipäev ka.
Et siis.
Esmaspäeval leidis arst mu paremast ovaariumist peaaegu 15 mm suuruse folliikuli. Seega sain minna vereproove andma ja pidin teisipäeval 10-12 vahel helistama.
Helistasin ja arvasin,et minuga siis räägib sel ajal arst, aga hoopis õde rääkis. Ja rääkis siis seda, et järgmine vastuvõtt aka siirdamine on 10.04. Ja homme, ehk siis täna kolmapäeval pean tegema Ovitrelle süsti. Alates pühapäevast hakkan 3 korda päevas võtma Duphastoni tablette. Info käes, uurisin, mis kell Ovitrelle teha, sest eelmine kord oli ju kindel aeg ja kas mitte 36 tundi enne korjet äkki?! Igaljuhul, õde siis küsis kelleltki, kes siis ilmelt oli arst ja ütles mulle kell 18.00. Niimoodi ma siis koju jäin mõtlema, et õhtupoole lähen siis apteeki.
Apteeki jõudsin kella 15.45 paiku. Ja mida mu isikukoodi küljes ei olnud, olid retseptid!! Päriselt ka, nad unustasid? Seega koheselt helistasin uuesti samal numbril. Ja mis ma sain - pm sõimata. Nüüd on arst juba ära läinud, tema aeg on möödas. Ja üldse oleks ma pidanud kohe rohud ära ostma, kui arsti juurest läksin, kuigi ma ei käinud ju arsti juures. Et siis oleks saanud tagasi tulla või miskit. Üritasin uuesti vahele pista, et ma ju hommikul helistasin ja siis ei öeldud, et ma kohe pean apteeki minema, ma tõesti eeldasin, et kui mulle öeldakse, mis ravimeid mul on vaja võtta, siis on mulle need ka kättesaadavad. Ilmselt olen siis liiga optimistlik. Aga õde siis lõpuks ütles, et nad siis vaatavad teise arstiga ja üritavad mulle selle retsepti teha. Hästi ootasin siis kannatlikult 10 minutit ja seekord olin nutikam ja vaatasin digilugu.ee'st kas mulle mõni retsept on kirjutatud. Oli, oli lausa 3 aga kõik olid duphastonid. Neid mul on ju alles pühapäeval vaja. Aga ovitrellet ju juba kolmapäeval (täna). Ma olin kurb ja kuri ja solvunud ja löödud, kõike korraga. Aga rohkem ma samale numbrile tagasi helistada ei julgenud. Läksin oma Duphastoni karbiga koju ja otsustasin, et kirjutan hoopis oma arstile. Aga kuna ta oli juba esmaspäeval tõbine, siis ma vastust ei lootnud. Õhtul ketrasin veel neid tundeid oma sees. Kas miski astub vahele, et me ei peaks seda katset seekord tegema või mis see siis nüüd on.
Täna siis 10 paiku helistasin hoopis üldisele infonumbrile, ütlesin kes ma olen ja et mulle ei olnud vist kogemata ravimit välja kirjutatud ning inimene teiselt poolt toru ütles ilusti, et laseb teisel arstil siis kirjutada. Ei mingit sõimamist ja minu enda süüdistamist. Ainult ütles, et võib natuke aega minna.
20 minutit hiljem aga oli juba retsept olemas. Jeee. Aitäh!
Siit siis moraal - alati kontrollida kohe, kas retsept on ikka olemas, et kiiresti kõik korda ajada ja oma ja teiste närve ja aega mitte kulutada. Hea tegelikult, et digilugu ikka olemas on. Või noh, kui oleks veel vana paber retsepti majandus, pole sellist asja üldse juhtunud, ma oleks ju pidanud kohale minema.
Lõuna ajal siis lippasin töö ajast apteeki, enne vaatasin ravimiameti lehelt, kas mulle lähimas apteegis on ikka olemas või pean Tõnismäele sõitma. Apteegis makstes oli aga üllatus. Ei olnudki 100% haigekassa toetusega, hoopis 50% oli. Aga no ega ma ei tea, võibolla pidigi nii olema. Aga võibolla mitte, ei tea. 50% soodustusega maksis siis midagi üle 8 euro.
Ja tehtud ong see väike suts, mille pidin tööjuures tualetis tegema. Mis seal siis ikka. Kell oli 18.18, kui lõpetasin. Oli pisut kibe. Aga tegin nii kiiresti nagu jaanuaris siis kui viimaseid süste tegin, ei midagi hullu. Ausalt ka, pole üldse mõtet karta tegelikult.
Aga vahepala, mingi aeg oli mul järjest sellised juhused, et Hesburgeris oli üks burger vähem.
Vahet ei olnud, kus ma käisin Tallinnas või Rakveres. Mul oli 3-4 juhust, kus mul ei olnud burgerit kaasa pandud, mille eest ma maksin. Mingi aeg ma ostsin alati ühe kanaeine mehele ja omale siis kas juustuburgeri või kanaburgeri juurde. Mitte kaks einet. Ja mida ei olnud, minu burgerit. Siis ma olin lõpuks juba paranoiline ja alati vaatasin leti juures, mis kotti pannakse või kiskusin pakitud koti lahti seal samas leti peal. Lihtsalt mõnel korral oli nii, et tellisin ära, käisin korra mujal, tagasi tulles haarasin oma koti ja panin minema. Kodus siis avastasin, et üks burger puudu. Ma ju ei lähe siis enam tagasi. Mõnel korral jõudsin parklasse ja pidin siis tagasi minema. Ükskord anti veel üks burger lisaks. Ma ei tea. Ei ole nagu päris see. Aga see moraal, alati kontrolli - see peab olema igalpool, ka arsti retseptidega.
Mulle muidu see arst väga meeldib. Tundub tore, aga mul on jube kahju, et nad tunduvad seal jube üle koormatud. Või noh, vähemalt need päevad, kui neil on vastuvõtud ja protseduurid.
Et siis.
Esmaspäeval leidis arst mu paremast ovaariumist peaaegu 15 mm suuruse folliikuli. Seega sain minna vereproove andma ja pidin teisipäeval 10-12 vahel helistama.
Helistasin ja arvasin,et minuga siis räägib sel ajal arst, aga hoopis õde rääkis. Ja rääkis siis seda, et järgmine vastuvõtt aka siirdamine on 10.04. Ja homme, ehk siis täna kolmapäeval pean tegema Ovitrelle süsti. Alates pühapäevast hakkan 3 korda päevas võtma Duphastoni tablette. Info käes, uurisin, mis kell Ovitrelle teha, sest eelmine kord oli ju kindel aeg ja kas mitte 36 tundi enne korjet äkki?! Igaljuhul, õde siis küsis kelleltki, kes siis ilmelt oli arst ja ütles mulle kell 18.00. Niimoodi ma siis koju jäin mõtlema, et õhtupoole lähen siis apteeki.
Apteeki jõudsin kella 15.45 paiku. Ja mida mu isikukoodi küljes ei olnud, olid retseptid!! Päriselt ka, nad unustasid? Seega koheselt helistasin uuesti samal numbril. Ja mis ma sain - pm sõimata. Nüüd on arst juba ära läinud, tema aeg on möödas. Ja üldse oleks ma pidanud kohe rohud ära ostma, kui arsti juurest läksin, kuigi ma ei käinud ju arsti juures. Et siis oleks saanud tagasi tulla või miskit. Üritasin uuesti vahele pista, et ma ju hommikul helistasin ja siis ei öeldud, et ma kohe pean apteeki minema, ma tõesti eeldasin, et kui mulle öeldakse, mis ravimeid mul on vaja võtta, siis on mulle need ka kättesaadavad. Ilmselt olen siis liiga optimistlik. Aga õde siis lõpuks ütles, et nad siis vaatavad teise arstiga ja üritavad mulle selle retsepti teha. Hästi ootasin siis kannatlikult 10 minutit ja seekord olin nutikam ja vaatasin digilugu.ee'st kas mulle mõni retsept on kirjutatud. Oli, oli lausa 3 aga kõik olid duphastonid. Neid mul on ju alles pühapäeval vaja. Aga ovitrellet ju juba kolmapäeval (täna). Ma olin kurb ja kuri ja solvunud ja löödud, kõike korraga. Aga rohkem ma samale numbrile tagasi helistada ei julgenud. Läksin oma Duphastoni karbiga koju ja otsustasin, et kirjutan hoopis oma arstile. Aga kuna ta oli juba esmaspäeval tõbine, siis ma vastust ei lootnud. Õhtul ketrasin veel neid tundeid oma sees. Kas miski astub vahele, et me ei peaks seda katset seekord tegema või mis see siis nüüd on.
Täna siis 10 paiku helistasin hoopis üldisele infonumbrile, ütlesin kes ma olen ja et mulle ei olnud vist kogemata ravimit välja kirjutatud ning inimene teiselt poolt toru ütles ilusti, et laseb teisel arstil siis kirjutada. Ei mingit sõimamist ja minu enda süüdistamist. Ainult ütles, et võib natuke aega minna.
20 minutit hiljem aga oli juba retsept olemas. Jeee. Aitäh!
Siit siis moraal - alati kontrollida kohe, kas retsept on ikka olemas, et kiiresti kõik korda ajada ja oma ja teiste närve ja aega mitte kulutada. Hea tegelikult, et digilugu ikka olemas on. Või noh, kui oleks veel vana paber retsepti majandus, pole sellist asja üldse juhtunud, ma oleks ju pidanud kohale minema.
Lõuna ajal siis lippasin töö ajast apteeki, enne vaatasin ravimiameti lehelt, kas mulle lähimas apteegis on ikka olemas või pean Tõnismäele sõitma. Apteegis makstes oli aga üllatus. Ei olnudki 100% haigekassa toetusega, hoopis 50% oli. Aga no ega ma ei tea, võibolla pidigi nii olema. Aga võibolla mitte, ei tea. 50% soodustusega maksis siis midagi üle 8 euro.
Ja tehtud ong see väike suts, mille pidin tööjuures tualetis tegema. Mis seal siis ikka. Kell oli 18.18, kui lõpetasin. Oli pisut kibe. Aga tegin nii kiiresti nagu jaanuaris siis kui viimaseid süste tegin, ei midagi hullu. Ausalt ka, pole üldse mõtet karta tegelikult.
Aga vahepala, mingi aeg oli mul järjest sellised juhused, et Hesburgeris oli üks burger vähem.
Vahet ei olnud, kus ma käisin Tallinnas või Rakveres. Mul oli 3-4 juhust, kus mul ei olnud burgerit kaasa pandud, mille eest ma maksin. Mingi aeg ma ostsin alati ühe kanaeine mehele ja omale siis kas juustuburgeri või kanaburgeri juurde. Mitte kaks einet. Ja mida ei olnud, minu burgerit. Siis ma olin lõpuks juba paranoiline ja alati vaatasin leti juures, mis kotti pannakse või kiskusin pakitud koti lahti seal samas leti peal. Lihtsalt mõnel korral oli nii, et tellisin ära, käisin korra mujal, tagasi tulles haarasin oma koti ja panin minema. Kodus siis avastasin, et üks burger puudu. Ma ju ei lähe siis enam tagasi. Mõnel korral jõudsin parklasse ja pidin siis tagasi minema. Ükskord anti veel üks burger lisaks. Ma ei tea. Ei ole nagu päris see. Aga see moraal, alati kontrolli - see peab olema igalpool, ka arsti retseptidega.
Mulle muidu see arst väga meeldib. Tundub tore, aga mul on jube kahju, et nad tunduvad seal jube üle koormatud. Või noh, vähemalt need päevad, kui neil on vastuvõtud ja protseduurid.
Midagi ei ole tekkinud
Kirjutasin arstile esmaspäeva hommikul uuesti ja mu kiri oli jäänud teiste vahelt ainukesena vastamata. No ikka juhtub.
Seega sain kohe aja 27ndaks.
Läksin siis kenasti kohale. All registratuuris tädi ei osanud kolme kuud hästi arvutada. Viimati maksin visiidi eest 14. jaanuaril, seega kolme kuu täitumiseni on aega 14. aprillini.
Arsti juurde sain kohe õigel ajal. Natuke mu vanades andmetes sobramist ja ultraheli. Aga arst ei leidnud folliikulit, mis peaks juba tekkinud olema. Päevad hakkasid 17, seega oli eile tsükli 11nes päev. Ja kui 31. märts peaks ovulatsioon olema, siis oleks pidanud midagi näha olema. Mis suuresti tähendab, et sel kuul siirdamist ei toimu. Aga arst kutsus mu esmaspäevaks ikkagi tagasi, ehk siis 1. aprillil lähen uuesti ultrahelisse.
Uurisin kiiresti ka leetrite vaktsiini kohta. Nimelt kuulun ka mina sinna vanuse gruppi, kellel soovitatakse seda uuendada, kuna 80-90ndatel ei hoitud vaktsiine nii nagu neid hoitakse tänapäeval. Seega võib olla selle mõju kadunud või nõrgenenud, kuigi olen saanud kaks doosi, nagu ette nähtud.
Info ravimiregistris leetrite vaktsiini kohta
vaktsineeri.ee
Seega, kui esmaspäeval selgub, et siirdada sel kuul ei saa, siis saan rahuliku südamega lasta ennast ja ka abikaasat vaktsineerida, kuna järgmise siirdamise ajani jääb rohkem kui 1 kuu. Alla selle ei soovitata, kuigi ei ole leitud, et lootega midagi juhtuks, kui seda teha varase raseduse staadiumis. Lisaks jääb siis veel üks kuu vahele, kuna olen eestist ära siirdamiseks õigel ajal. See annab veel lisapuhvri, et organismil oleks aega vaktsiiniga tegeleda.
Aga siit tekkis mul nüüd hoopis teine küsimus. Mul ei ole ovulatsioonide toimumist kordagi uuritud. Ehk äkki mul väga tihti ei tekigi folliikulit ja sinna sisse munarakku. Äkki see ongi põhjus, miks meil pole siiani õnnestunud rasestuda. Ja siin need põhjuste otsimise mõtted jällegi on 😕
Ma ei tea.
Seega sain kohe aja 27ndaks.
Läksin siis kenasti kohale. All registratuuris tädi ei osanud kolme kuud hästi arvutada. Viimati maksin visiidi eest 14. jaanuaril, seega kolme kuu täitumiseni on aega 14. aprillini.
Arsti juurde sain kohe õigel ajal. Natuke mu vanades andmetes sobramist ja ultraheli. Aga arst ei leidnud folliikulit, mis peaks juba tekkinud olema. Päevad hakkasid 17, seega oli eile tsükli 11nes päev. Ja kui 31. märts peaks ovulatsioon olema, siis oleks pidanud midagi näha olema. Mis suuresti tähendab, et sel kuul siirdamist ei toimu. Aga arst kutsus mu esmaspäevaks ikkagi tagasi, ehk siis 1. aprillil lähen uuesti ultrahelisse.
Uurisin kiiresti ka leetrite vaktsiini kohta. Nimelt kuulun ka mina sinna vanuse gruppi, kellel soovitatakse seda uuendada, kuna 80-90ndatel ei hoitud vaktsiine nii nagu neid hoitakse tänapäeval. Seega võib olla selle mõju kadunud või nõrgenenud, kuigi olen saanud kaks doosi, nagu ette nähtud.
Info ravimiregistris leetrite vaktsiini kohta
vaktsineeri.ee
Seega, kui esmaspäeval selgub, et siirdada sel kuul ei saa, siis saan rahuliku südamega lasta ennast ja ka abikaasat vaktsineerida, kuna järgmise siirdamise ajani jääb rohkem kui 1 kuu. Alla selle ei soovitata, kuigi ei ole leitud, et lootega midagi juhtuks, kui seda teha varase raseduse staadiumis. Lisaks jääb siis veel üks kuu vahele, kuna olen eestist ära siirdamiseks õigel ajal. See annab veel lisapuhvri, et organismil oleks aega vaktsiiniga tegeleda.
Aga siit tekkis mul nüüd hoopis teine küsimus. Mul ei ole ovulatsioonide toimumist kordagi uuritud. Ehk äkki mul väga tihti ei tekigi folliikulit ja sinna sisse munarakku. Äkki see ongi põhjus, miks meil pole siiani õnnestunud rasestuda. Ja siin need põhjuste otsimise mõtted jällegi on 😕
Ma ei tea.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)