Ma loodan, et paus on hea ja seda ma teha otsustasin. Ehk siis meie esimese ringi esimene külmakatsetus läks ka aia taha. Seega tundsin, et pean andma kehale nüüd aega taastuda ja tsükli tagasi normi saama. Seega peale aprilli katsetust enne juulit ma viimastele külmas olijatele järgi ei lähe.
Peale viimase katse ebaõnnestumist ütles arst, et ei pikenda mu bromokriptiini retsepti ja, et seda pole vaja, kuigi kirjutasin talle, et endokrinoloog ütles mulle kunagi, et ilma selle ravimita ei ole isegi mõtet üritada rasestuda. Kummal siis õigus on? Ma ei mõista. Ravim sai mul aga mai alguses otsa ja nii olengi ilma igasuguste tablettideta ja mõtlen ennast lolliks. Kas prolaktiini tase on tõusnud, kas kilpnääre on ikka korras või jälle paigast ära. Tööl palju ületunde ja õhtuti kukun voodisse ja magan koheselt. Ilmelik aeg.
Praegu ma ka ei tunne, et mehega samal lainel oleme beebiteemadega. Lisaks mu enda imelikud mõtted ja hirmud ja eelarvamused. Ma ei saa siiani aru, miks meie ka sinna gruppi kuulume, kes loomulikul teel last ei saa ja samas on nii palju inimesi, kes lapsi ei vääri (ei taha). Ma lihtsalt ei mõista. Ja vahel käivad mõtted, et äkki me oleme need, kellele ei olegi lapsi mõeldud. Kas nii on ka võimalik? Ei saa vabatahtlikult ega sunniviisiliselt.
Või ei sobi me kokku? Või mis meil VIGA ON?
Ma muudkui käin Perekoolis IVFikate lugusid lugemas. Elan isekeskis kaasa nii rõõmusõnumitele kui kurbadele lugudele.
Endiselt on iga väiksemagi kurva või rõõmsa sündmuse üle silmad märjad. Isegi erinevad videod netis või filmid. Ilmselt on kusagilt arenenud mulle väga emotsionaalne olek. Vanasti nii ei olnud. Ainult väga kurvad filmid ajasid nutma. Nüüd aga kõik. Võibolla on see vanusest ja kõik aastad endasse kogutud tunded tahavad välja saada. Peaksin psühholoogilt nõu küsima. Ei teagi.
Nüüd aga ei tea enam, millal minna oma kahele külmas ootavale rakukesele järele. Juulis pidi arst puhkama. Et siis augustis? Ma ei tea. Ma ei tea.
Meie majas on viimasel ajal enamus kaheste põnnide emasid juba teised kätte saanud või kohe saamas. Beebisid on ümberringi väga palju. Rõõm teiste üle ja kurbus enda pärast.
Mees mingil ajal ütles, et kui me omale last ei saa lähme reisima - haah, ja millal siis see otsus tuleb, et me ei saa? Kuhu me siis reisime? Kui kaua, kui kaugele, kui palju - kas anname oma korteri üürile ja läheme lihtsalt ära. Kiusatus on küll kõik sinnapaika jätta ja lihtsalt kaduda. Aga kuhu meil minna on. Oma saatuse eest ju ei põgene ja lastetuteks jääme ka reisides. Mis siis selle asja point ka oleks?
Liiga palju küsimusi ja liiga vähe vastuseid.
Ilusat suve!
Tere, tore blogi, huvitav lugeda, Mind ootab sama asi ees. Mis edasi sai peale 2019 juunit?
VastaKustutaKa mina lugesin praegu järjest kõik postitused ära. Olen ise sama teekonna alguses, varsti esimene katse. Hirm ja lootusrikkus ja nii palju erinevaid emotsioone läbisegi. Sa vist ei vaata siia enam, aga - ma väga loodan, et oled praeguseks vähemalt ühe armsa lapsukese ema!
VastaKustuta2019 me rohkem katseid ei teinud, ilmselt ma vaimselt ei suutnud, ei teagi päris täpselt. 2019 aasta lõpus olid küll juba peas mõtted edasi minekuks, kuid lükkasin koguaeg arstile kirjutamist edasi. 2020 tuli peale koroona ja kogu maailm tundus liiga ebastabiilne, et midagi ette võtta, kuid 2021 alustasime uuesti.
VastaKustutaKuna ma sel ajal siia päevikusse midagi ei kirjutanud, ega seda ei avanud, siis google pani mu konto lukku ja lahti enam teha ei saa.
2020 veebruaris toimus minu III siirdamine, kuid seegi ei õnnestunud, päevad hakkasid regulaarse graafiku alusel.
Aprilli lõpus 2021 oli II punktsioon. Saadi 26 rakku, millest viljastus 21 aga külma sai 10. Kuna sel korral oli ravimite kogus palju suurem, tekkis ka hüperi oht ning kõik, mis saadi läksid külma ja mina pidin taastuma. Uue punktsiooni esimene siirdamine oli alles septembris, augustis hakkasin uuesti arstiga kohtuma ja plaani pidama.
(Ilmselt võiksin teha uue blogi, et kõik detailselt kirja saada, sest vahel kasutati ravimeid ja vahel mitte, aga selle info jätan hetkel välja.) 13.09 oli siis siirdamine ja 27.09 vereproov, mis oli hcg 847, minu päris esimene "suur" verenäit. Kahjuks esimese ultrahelini vastu ei pidanud ning oktoobris rasedus katkes. Veritsus ja valud hakkasid üks päev enne esimest ultraheli. Käisin ka emos, kuna vere kogus oli minu jaoks tohutult suur ja kogemus liiga uus, et ise midagi otsustada.
Novembris oli järelkontroll, kus kõik oli korras ning detsembris kirjutasin arstile ja jaanuari lõpus oli järgmine siirdamine (kokku juba 5es). See samuti ei õnnestunud, verenäit oli 0,5 ja peagi hakkasid päevad.
28.03 oli kuues siirdamine (kaks 5päevast pandi), seekord oli kõik imelik. Juba poolteist nädalat peale siirdamist hakkas veritsema, nagu päevad aga vähe ja lühikest aega. Aga kuna veritses, siis mõtlesin, et ei õnnestunud ja vereproovile ei läinud. Olime sugulaste juures Soomes, kui ükspäev hakkas jälle määrima ja kõht valutama, tahtis jälle pildi eest võtta ja sain kohe aru mis toimub, taaskord katkemine. Kirjutasin kohe arstile ning ta tegi mulle 18.04 uue vereproovi retsepti, saime näiduks 450, aga see oli juba alanev näit. Ehk oleksin ikka võinud õigel ajal verd andma minna, oleks ilmselt suurema näidu saanud. Ehk siis taaskord raseduse katkemine.
10.06.2022 oli minu 7s siirdamine, taaskord kaks embrüot, seekord 6päevased. Ja neist üks on minuga täna ka kaasas. Olen 13nädalat ja 2päeva rase. Peale siirdamist 27.06 veretest 3561 ning ise tehtud 30.06 hcg juba 11772. 18.07 esimene ultraheli kus näha üks loode ja tema südametöö, vanuseks anti siis juba 8nädalat+2päeva. Nädala hiljem ämmaka juures teine UH, kus taas oli kõik korras. 18.08 tehtud juba oscar, kus nägin juba beebi kujulist loodet, kes oli väga aktiivne ja keerutas ennast hästi palju. Nüüd on vaja edasi ainult pöidlaid hoida, et kõik hästi läheks.
Aitäh, et olete lugenud mu väikest teekonda.
I.
Lugesin ka sinu teekonda, sa oled nii vapper olnud, täiesti ulme mis teekonna oled läbinud! Ka mina jäin 2022 aastal lõpuks lapseootele ja tolle aasta detsembris sain oma beebi kätte, just tähistasime aastase sünnipäeva. Kuidas sinul on läinud, kas pisikene jäi teiega?
VastaKustuta