Ma loodan, et paus on hea ja seda ma teha otsustasin. Ehk siis meie esimese ringi esimene külmakatsetus läks ka aia taha. Seega tundsin, et pean andma kehale nüüd aega taastuda ja tsükli tagasi normi saama. Seega peale aprilli katsetust enne juulit ma viimastele külmas olijatele järgi ei lähe.
Peale viimase katse ebaõnnestumist ütles arst, et ei pikenda mu bromokriptiini retsepti ja, et seda pole vaja, kuigi kirjutasin talle, et endokrinoloog ütles mulle kunagi, et ilma selle ravimita ei ole isegi mõtet üritada rasestuda. Kummal siis õigus on? Ma ei mõista. Ravim sai mul aga mai alguses otsa ja nii olengi ilma igasuguste tablettideta ja mõtlen ennast lolliks. Kas prolaktiini tase on tõusnud, kas kilpnääre on ikka korras või jälle paigast ära. Tööl palju ületunde ja õhtuti kukun voodisse ja magan koheselt. Ilmelik aeg.
Praegu ma ka ei tunne, et mehega samal lainel oleme beebiteemadega. Lisaks mu enda imelikud mõtted ja hirmud ja eelarvamused. Ma ei saa siiani aru, miks meie ka sinna gruppi kuulume, kes loomulikul teel last ei saa ja samas on nii palju inimesi, kes lapsi ei vääri (ei taha). Ma lihtsalt ei mõista. Ja vahel käivad mõtted, et äkki me oleme need, kellele ei olegi lapsi mõeldud. Kas nii on ka võimalik? Ei saa vabatahtlikult ega sunniviisiliselt.
Või ei sobi me kokku? Või mis meil VIGA ON?
Ma muudkui käin Perekoolis IVFikate lugusid lugemas. Elan isekeskis kaasa nii rõõmusõnumitele kui kurbadele lugudele.
Endiselt on iga väiksemagi kurva või rõõmsa sündmuse üle silmad märjad. Isegi erinevad videod netis või filmid. Ilmselt on kusagilt arenenud mulle väga emotsionaalne olek. Vanasti nii ei olnud. Ainult väga kurvad filmid ajasid nutma. Nüüd aga kõik. Võibolla on see vanusest ja kõik aastad endasse kogutud tunded tahavad välja saada. Peaksin psühholoogilt nõu küsima. Ei teagi.
Nüüd aga ei tea enam, millal minna oma kahele külmas ootavale rakukesele järele. Juulis pidi arst puhkama. Et siis augustis? Ma ei tea. Ma ei tea.
Meie majas on viimasel ajal enamus kaheste põnnide emasid juba teised kätte saanud või kohe saamas. Beebisid on ümberringi väga palju. Rõõm teiste üle ja kurbus enda pärast.
Mees mingil ajal ütles, et kui me omale last ei saa lähme reisima - haah, ja millal siis see otsus tuleb, et me ei saa? Kuhu me siis reisime? Kui kaua, kui kaugele, kui palju - kas anname oma korteri üürile ja läheme lihtsalt ära. Kiusatus on küll kõik sinnapaika jätta ja lihtsalt kaduda. Aga kuhu meil minna on. Oma saatuse eest ju ei põgene ja lastetuteks jääme ka reisides. Mis siis selle asja point ka oleks?
Liiga palju küsimusi ja liiga vähe vastuseid.
Ilusat suve!